Issand, sa oled ju sõltlane

coffee-memions-com-i-am-not-a-coffee-addict-im-7357557

Tahaks kohe kirjutada, Manjana võttis oma blogis teemaks ja on minu meelest väga radikaalsel seisukohal. Tema seisukoht on siis põhimõtteliselt selline, et kui sa midagi igapäevaselt tarbid, oled sa sõltlane. Ma ei ole üldse nõus. Kõik lugejad teavad, et ma teen vahepeal kohvivabu pause jne (eelkõige küll suhkruvabade pauside ajal, sest musta kohvi ma ei armasta) jne, aga ma ikkagi ei leia, et siin saaks sõltuvusest rääkida.

Esiteks. Inimesed kasutavad sõna “sõltuvus” liiga kergekäeliselt. Trennisõltuvus, kohvisõltuvus jne. Kas teie teate kedagi, kes oleks trenni kuukaardi või hommikuse kohvilaksu saamiseks munni imenud? Mina ei tea. Kas te teate kedagi, kes neist asjadest ilma jäädes põrandal püherdaks, ise samal ajal suust vahtu välja ajades? Jooga ei loe, seega mina ei tea. Järelikult me ei räägi sõltuvustest.

On inimesi, kes on miskipärast “kohvisõltuvusele” väga altid. Kellel “lähebki käest ära”, kui joodikute termineid kasutada. Peavad jooma iga päev kuus tassi, muidu on füüsiliselt halb olla. Selles mõttes tekivadki ärajätunähud, et nad on kergesti ärrituvad jne. Aga nad ei lähe oma lapse margialbumit maha müüma, kui kodus kohv otsa saab, ega ei istu poe ees, üritades taburette maha müüa, kui nüüd mu oma suguvõsast näiteid tuua.

Teiseks. Öelda, et millegi igapäevane tarbimine tähendab automaatselt sõltuvust, on täiesti absurdne. Ma kasutan igapäevaselt deodoranti, see ei tähenda, et ma sõltuvuses oleks. Söön pea igal hommikul sama hommikusööki. Tarbin sama valgujooki. Kui tarbitava asjaga ei kaasne füüsilist muutust (mina näiteks võin vabalt kohvi asemel teed juua ja joon hommikuti nii lahjat kohvi, et mingist laksust ei saa rääkida), räägime me harjumusest, mitte sõltuvusest. Kui harjumused hakkavad elu liigselt kontrollima, on sul probleem. Sel juhul võib rääkida teatavast sõltuvuskäitumisest. See ei tähenda, et inimene on sõltuvuses – võrdluseks näiteks alkohoolikute elukaaslased, kellel on probleeme sõltuvuskäitumisega, kuigi nad ise pole sõltuvuses. Lihtsalt halvad käitumismustrid.

Kolmandaks. Ei saa öelda, et “kui tarbid korra päevas, kaasnevad ka kohe negatiivsed mõjud”. Kõigil negatiivsetel mõjudel, mis Manjana blogis välja oli toodud, oli algallikas juures ka link täpsustavale artiklile – ja mitte ühegi juhul polnud tegu 1-2 tassiga päevas (pluss mitmel juhul oli katseid tehtud nt ainult hiirtega jne). Korduvalt käis läbi väljend dose dependent, mis maakeeli tähendab, et reaktsioon sõltub doosist. Nendel konkreetsetel juhtudel tähendas see, et kui sa jood paar tassi päevas, ei juhtu mitte midagi.

Neljandaks. Küll aga on tõestatud, et kohvil on sportlastele hea mõju. Aitab treeningu ajal paremini vastu pidada, kiirendab lihaste taastumist jms. Nii et inimesed, kes trenni teevad, seda küll kartma ei peaks. Ma ei ole küll ise suur kohvisõber ja ei viitsi seda rohkem kui tassikese jagu päevas juua, aga teie laske julgelt. Üldse on kohvil palju tõestust leidnud kasutegureid, nii et tundub, et kehtib sama, mis veini puhul, kõik on hea, kuni üle piiri ei minda.

Kokkuvõte: kuni sa üle keha sügelema ei hakka ja suudad ka aineta normaalselt funktsioneerida, ei ole sa sõltlane. Manjana nagu kõlab sõltlase moodi, aga see inimene, kes päevas tassi kohvi joob, pole seda mitte. Ja kui sa räägid teadusuuringutest, siis on viisakas kenasti kontekstis püsida ja mitte ära unustada (või “ära unustada”) igas artiklis välja toodud seost tarbitud koguse ja saadud tulemuse vahel. Muidu jõuamegi olukorda, kus kirjutame, et hapnik on ohtlik, unustades mainida, et me räägime ikka ainult olukorrast, kus seda liiga palju saab.

Advertisements

22 kommentaari

  1. Mulle meeldib, et sa viitsid välja kirjutada asjad, mille kohta ma õlgu kehitan ja mõtlen: “Kui eemärk on midagi tõestada, siis terve mõistus ei loe.”
    Sest noh, tegelt on ju tore, et lollakatel, kes lasevad end kellegi blogist mõjutada, on mitu erinevat arvamust valida.

    • See oligi peamine põhjus, miks ma kirjutasin, on selliseid inimesi, kes võtavad loetut puhta kulla pähe. Ehe näide:
      http://soppingq.blogspot.com.ee/2017/06/lopp-enesehavitamisele.html

    • Just, jah, nõus! Ma ka vaatasin seda Manjana postituse “järelkaja” ja oigasin. Selge märk sellest, et pead vastutama oma kirjutatu eest ning püüdma võimalikult “lollikindel” olla, mis paistab, et on üsna võimatu missioon.

    • Sarjast “koduperenaiste teadusblogi”.

  2. Mul on terve elu olnud ülimadal vererõhk (~80/55) niiet kui ma üldse kohvi ei joo, siis annan täitsa laiba mõõdu välja küll 😀

    • mul on olnud eluaeg erakorselt madal vererõhk (ka vahetult pärast jooksmist või närvilises olukorras) aga kohvi juua ei saa, ca tunnike hiljem on totaalselt paha olla

      • Mina oma erakordselt madala vererõhuga olen ka paaril korral elus kohvi joomise järel end nii halvasti tundnud, et ka nooruse pohmakad selle kõrval lust ja lillepidu tundusid. Aga seda vaid siis kui kõht kohvi jookmise hetkel tühjema poolne on. Täis kõhule või hommikusöögi kõrvale juues probleeme esinenud pole. Aga saan ka ilma kohvita hakkama, eriti selle viimase erakordselt halva enesetunde tekkimise järel.

  3. Sõltuvuse terminit ilmselt kasutatakse hirmus laia skaalaga. Vaatasin wikipeediast järgi (parema puudumisel) ja seal defineeritakse sõltuvust olukorraks kus aine (justnimelt aine, mitte tegevus, …) tarbimine omandab inimese käitumises kõige suurema tähtsuse.

    Tavakodanikuna kasutan seda nii kohvi, õlle, kommi, arvutimängu, seksi kui ka paljude muude mõnutunnet pakkuvate ainete ja tegevuste puhul. On ju normaalne, et inimesele meeldib teha seda mis pakub rahuldust, olgu see siis mingi aine või tegevus.

    Laias laastus tundub mulle, et sõltuvuseks klassikalises mõttes ei saa nimetada teatud aine või tegevuse igapäevast või lihtsalt tihedat tarbimist. Sõltuvus on ikka siis kui ilma enam kuidagi läbi ei saa ja sõltuvus hakkab normaalset elu segama.

    Hingamisesõltlane olen täiega, sest ilma küll elada ei saa 😀

  4. soovitan kohvisõltlastel heroiini proovida, saavad sõltuvusi võrrelda.

  5. Sõltuvusest peaks saama juba siis rääkida küll, kui ärajäämanähud tekivad – ma ei tea, et kellelgi lahtiimemine üheski ametlikus definitsioonis sees oleks. Lihtsalt kõik sõltuvused ei sega funktsioneerimist ega ohusta ühiskonda jne. Ma olen ise näide õnnelikust funktsioneerivast kohvisõltlasest, ärajäämanähud on täiesti füüsilised.

    Heroiin on suurema sõltuvusriskiga kui kofeiin, aga ega see asi ei käi ju kahendsüsteemis, et on/ei ole. ja kõik ei jää ka heroiinist sõltuvusse – vbla pärast leian selle lingi üles, praegu mitte, igatahes uuring oli tehtud Afganistanis sõdinud USA sõduritest, kes tarvitasid seal enam-vähem kõik heroiini vm opiaate. Ja kodus jätsid praktiliselt kõik ilma igasuguste võõrutuskuurideta lihtsalt niisama tarvitamise maha.

    Ja psüühilisest sõltuvusest räägitakse ka, kuigi siin on ka füüsiline komponent olemas, ajus nimelt. ma ise näiteks tajun, et kui ma oma netisoleku hajameelselt üle teatud (ajalise) piiri lasen, läheb asi käest ära – just nimelt mu funktsioneerimise mõttes. ma jätan tegemata meelelahutused, mis on mulle tegelikult meeldivamad ja passin nagu loll arvutis. nagu ma just VVN pool kirjutasin, juhtub see pigem väsinud peast – passin arvutis lihtsalt sellepärast, et ma olen seal töö pärast nagunii ega jaksa ennast sealt püsti ajada ja hakkan leiutama ettekäändeid, miks seal veel “natuke” vedeleda. ja siis tekib tsükkel, kus ma ei lähe magama, sest ma olen netis, ja pärast töötegu ei jaksa end arvutist püsti ajada, sest magamatus. kui mitu päeva järjest niiviisi üle aja läheb, siis hakkavad ärgates juba näpud ise esimese asjana arvutit lahti kiskuma ja tuju läheb pahuraks, kui ei saa.

    a ühtlasi on see netiasi näide sellest, et mille iganes tarvitamisega lähevad käest ära eelkõige siis, kui millegagi on muidu pahasti. mitte lihtsalt niisama kokkupuutel.

    ja mu kohvikäitumine on jälle näide sellest, et kui on toetav struktuur, võib kergest sõltuvusest vaat et kasu rohkem olla kui kahju.

  6. Lugesin seda postitust ja tekkis lühis. Pigem enesevaatlust kajastav tekst, kuid kommentaarid liigutasid kulmud juustepiirile. et nagu Päriselt ka saab mõelda sellisest kirjutisest nagu absoluutsest tõest!!!

    Olgu, inimene tegi enesevaatlust oma rikutuse või rikkumatuse tasemelt ja kui see annab vajaliku kindlustunde, ok. Aga teised?

    mind vaevab endiselt küsimus, mis paneb inimese pimesi järgmina midagi? vahet pole, olgu see toit, söök, harjumused, raamatud, filmid ….mida iganes.

  7. Mida turvalisem elu seda rohkem TÕSISEID PROBLEEME.

    Just praegu lugesin pealkirja, mis ütles, et politsei võttis kinni tuntud laulja. Loo lõpus aga selgub, et täiesti tundmatu piffi auto on kusagil valesti parkimise eest kontrolöride poolt lukustatud.

    http://kroonika.ohtuleht.ee/810936/politsei-vottis-kinni-tuntud-laulja-triinu-paometsa-ehk-lepatriinu

    Meie elu on lill, püherdame heaolus ja tunneme igavust:))

  8. No mina olen sinna teema alla päris mitu korda kommenteerinud ja kirjutasin seda ka, et põhimõtteliselt olen ma nõus, et kofeiinisõltuvus on sõltuvus ja võibolla oleks mul lihtsam elada, kui mul seda ei oleks. Selles mõttes, et ka minul tekivad ilma kohvita füüsilised ärajäämanähud (peavalu, tasakaaluhäired, pearinglus, madal vererõhk) ja kui ma peaksin mingil põhjusel juhtuma situatsiooni, kus ma võibolla ei saa hommikul esimese asjana kohvi larpima hakata (ma ei tea, mingi reis või mis iganes), siis on mul HIRM, et äkki hakkab halb ja mis siis saab ja issand, kui tore oleks elada nii, et ei peaks selliste asjade pärast pabistama.

    Samas muidugi mul hakkab halb ka siis, kui ma ei söö hommikuti, nii et toidust olen ma ka veel lisaks sõltuvuses, täitsa pekkis, peaks ikka selle söömise ka maha jätma, sõltuvusvaba elu ikka kõige parem 😀

    • huvitav, mul on ta umbes samal sõltuvusastmel, aga selle head küljed kaaluvad nagu halvad üles. sest kohvi on ikkagi suht lihtne kätte saada ja ta on suht odav, mis tähendab, et mingi ebamäärase rahulolematuse või pahuruse puhul on hästi kerge lahendus leida ja endale “midagi head” pakkuda.

      kui ma haige olin ja ajutiselt kohv üldse ei istunud, siis oli ikka paras ikaldus. niigi halb olla ja siis ei saa end ka sellise rõõmukesega lohutada. tookord avastasin ma musta tee võlud (seda sai ka haigest peast juua).

  9. Ma kirjutasin nüüd ülitõsise postituse veenuse lohkudest, ootan vastukajasid.
    Muarust kõlab küll sõtlasena, kui nii leili minna väikese süütu postituse peale. Kui oleks lihtsalt komme, harjumus traditsioon, siis ju ei pakuks, et sõltuvus on ainult fentanüüli puhul, kus on vajadus munni imeda, et doosi kätte saada. Ja mina kirjutasin radikaalselt?

    Uus tõsine postitus siin:
    https://lastejutud.wordpress.com/2017/06/14/veenuse-lohud-ja-orgasmid/

    • Aa, ei, ma ei pea üldse närvi minema, et labane olla, ma niimoodi räägin kogu aeg, kui just parajasti meeles pole, et vanaema ka loeb. 😀 Aga sinu postitus võib olla keel põses, aga see piff, kes oma blogis kirjutas, et loobub kohvist igaveseks, sest ei tahaks ju nii “räsitud välimusega” olla, on ka olemas. Igasugu imelikke on siin ilmas.

      • ma selle piffi kohta ei oska seisukohta võtta, ta pidas mind 10 aastat nooremaks ja samas leidis et ma näen kõnts välja. Talle ilmselt mõjuvad veel mingid jõud.

  10. Sõltuvuse definitsioon on jah keeruline. Mina enda jaoks olen defineerinud selle nii, et kui ma ei suuda millestki loobuda, siis olen sõltuvuses. Igapäevane tarbimine ei ole sõltuvus, pigem see “ma ei saa ilma” tunne. Selles suhtes nt ma ei teagi, kas ma kohvist olen sõltuvuses või joon harjumusest jms. Ma olen täitsa funktsioneerinud neil päevadel, kus ma mingil põhjusel kohvi juua ei saanud ei ole, ei mingeid võõrutusnähte jms. Samas ma vahel tunnen, et võiks ühe tassiga päevas piirduda, aga ikka joon 2-3, see nagu oleks jälle sõltuvus?

    • Ja kui võtta võrdluseks tsüklijoodikud – kas oleme sõltlased, kui tavaliselt magusat ei söö, aga vahel tuleb megaisu ja siis laseme 5 muffinit järjest?

      • ja siis veel küsimus: on see tähtis?

        selles mõttes, et oletame, et vahel tuleb megaisu ja läheb 5 muffinit järjest, aga selline isu käib ainult harva ja see ei mõju kuidagi halvasti – siis kas midagi muutub olenevalt sellest, kas me defineerime selle sõltuvusena või mitte? kas täpselt samasugune isu, millel on sõltuvuse silt, on kuidagi ohtlikum kui ilma sellise sildita isu?

        ma pean silmas seda, et tsüklijoomisel ja hüpoteetilisel muffinirallil on see vahe (kui muffinid pole just konkreetsele inimesele ohtlikud, nagu nt toiduallergia puhul), et tsüklijoomine rikub suurema tõenäosusega tervist ja muudab käitumist mingis destruktiivses suunas.

        ega mõnuainete ohtlikkuse hindamisel ju ainult sõltuvuskoefitsienti arvesse ei võeta.

      • See on ehe näide sõltuvusest, nii toimibki sõltuvus kuni sa rahuldad selle, teistmoodi võib sõltuvus väljenduda närvilisuses see, et oled lihtsat kõige peale tige tekitab stressi , kohvi sõltuvus näiteks väljendub selles, et sa tood kohvi puudumise põhjuseks miks sa hommikuti unine oled tegelik põhjus on võibolla magamatuses või oled harjutanud endal vererõhku hommikuti kohviga üles peksma nüüd küsib organism tegelikult hommikul where is my fucking cappuccino 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid