Lazily obsessed

Üks väljamaa sõber ütles seda hiljuti minu ja ronimise kohta. Et ma olen väga innukas, ilmselgelt armastan seda väga, pea selleni välja, et muust ei räägigi, aga samas kuidagi väga laisal ja laid-back moel. Mulle täitsa meeldis see, see on minu meelest kõige parem variant, et üldse midagi teha, nii et samal ajal end läbi ei põletaks. Minu meelest on eestlased natuke LIIGA perfektsionistid – või on minu tutvusringkonnas liiga palju perfektsioniste? Või siis olen mina väikese defektiga, aga kui näiteks räägitakse sellest meie blogimaastikul vvni populariseeritud lusikateooriast, siis MINU jaoks isiklikult unustatakse liiga tihti märkida, et lusikatega on nagu leivateoga, kui sa tahad homme ka leiba teha, on juuretise ülejääk mitte lihtsalt oluline, vaid möödapääsmatu. Kui kõik täitsa lõpuni ära kulutad, siis homme pole asi ehk veel hull, aga nädala ja hiljemalt kuu pärast küll – kuni lõpuks pole hull enam asi, vaid sina ise. Taluvuspiir on küll erinevas kohas, aga ta on olemas. Mul on muidugi ka tuttavaid, kes elavadki nii, et väike infarktike siin-seal, aga eks nad teavad väga hästi, mis riske nad võtavad, nii et ma ei lähe üldse vaidlema ka mitte, kui mõni tuttav jälle ütleb, et raske on, aga lisa-aastat iial ei võtaks. Oma keha, oma taluvuspiir, minu õla najal liiga tihti ei ulu, järelikult pole minu asi.

Aga mul on mingid perfektsionistidest tuttavad, kes ei sea kõrgeid nõudmisi mitte ainult endale, vaid ka teistele enda ümber, ja siis peavad kogu aeg pettuma, kui nende lähedased ei vasta neile standarditele, mille olemasolust nad kuulnudki ei ole (või on kuulnud, aga neid siiralt ei huvita). Teate küll, need inimesed, kes ütlevad sulle, et “mina küll niimoodi elada ei saaks” või “minul oli sinuvanuselt kaks last” ja jäävad vastust ootama, sest “ahah,” ilmselgelt ei olnud see, millega nad rahulduvad, sa peaksid nüüd põhjendama, MIKS sul on täiesti sügavalt savi, kuidas tema saab või ei saa elada või mis valikuid tema kümne aasta eest tegi. Või käituvad täiesti mõistmatult ja üllatunult, kui inimesed ei tee täna ilmtingimata täpselt samu valikuid kui eile – ja ka mitteautistid teevad selle peale üllatunud nägu, nii et ma iga kord mõtlen, kas neil endal siis tõesti kogu elu käibki plaanipäraselt sünnist surmani. Kui ma näiteks ütlesin Abbyle paari kuu eest, et huvitaval kombel seekord ei ole raske tervislikult toituda, küsis ta vastu, kuidas siis ometi varem oli. Mulle tõesti tundub täiesti loogiline, et see sõltub üldisest stressitasemest jms, kui parajasti stressi pole (= neid lusikaid, millest keegi enam rääkidagi ei taha, on hunnikuga üle), siis no mis ajul viga pooled neist tervisliku toitumise kontrolli peale ära loopida. St me kõik teame ju, kuidas ideaalis õigesti toituda, õigesti käituda jne, aga see, kas me suudame seda teha (nii õigesti toituda kui ka hoiduda näiteks sõpradele sapiste märkuste tegemisest, kui nende valikud tegelikult meie elu üldse ei mõjuta ega ole isegi kuidagi vastuolus üldise moraaliga), sõltub sajast pisikesest asjast. Loen praegu lõpuks Jaan Aru ajuraamatut ka, mis juba mitu kuud minu käes on, seal rõhutab ta ka, kuidas tahtejõud on piiratud ressurss, ükskõik, kas me räägime põhimõtetest teemal “ma ei tohiks võtta šokolaadikommi” või “ma ei tohiks seksida kellegagi peale oma abikaasa” – kui ikka kiusatus on, on targem vältida olukorda, kus šokolaadikommid juba ahvatlevalt laual on ja ERITI olukorda, kus lisaks neile kommidele on toas veel ainult vein ja hoopis kellegi teise abikaasa! Umbes nii on mul ka, kui elu on lill, siis ma ei märkagi, et ma pead raputasin, kui töökaaslane kommi pakkus, kui parajasti on pingelisem olukord, siis tahaks ise kommi järele minna (õnneks tõmbavad kommid mind hulga rohkem kui kellegi teise abikaasad, mis vähendab märgatavalt ohtu oma nõrkuste pärast küüned näkku saada, kuigi hiljuti kirjutas mulle üks naine MALEÄPIS, et ma pean ta mehe rahule jätma – tundsin kohe rõõmu, et ise parajasti vallaline olen ja koera oman, mehed on küll armsamad ja head kaissu võtta, aga tundub, et neid tuleb pidevalt valvata ja silma peal hoida, et ei hakkaks internetis teiselt mandrilt pärit daamidega malet mängima või muul moel hoorama).

Mitte et ma oleks tahtnud kommidest või malest või võõrastest meestest rääkida. Kuhu me jäimegi? Ahjaa, viimasel ajal ei ole elu lill. Kuna ma olen enda suhtes parajalt nõudlik ka, siis hakkan ma mossitama, kui ma iseenda rangetele kriteeriumitele ei vasta, ja teen sellega kohe iseenda elu veel poole raskemaks. No näiteks välisreis ja jaanipäev, tahaks süüa kõike seda head, mida parajasti pakutakse, sest puhkus. Aga hiljem ikka pahurdan iseendaga ja mõtlen, kas peaks ikka hommikuputru võtma või piirduks hommikusöögiks õunaga. Raske on see kuldne kesktee. Praegu on nagunii üldine stressitase nii palju suurem, et kogu aeg tahaks midagi head ja ikka rohkem, kuigi kuni ma suudan enamvähem mõistlikke valikuid teha, ma liigselt ei igise. Tehnilised abivahendid lähevad selles mõttes kähku kahjulikuks, et kui nõudmised on liiga ranged saanud, siis minusugune tahab ikka kõik ära teha, tegelikult peaks maha istuma ja seda nimekirja kriitilise pilguga vaatama. Mul oleks nimelt vaja võimalikult kiiresti järele õppida põhimõtteliselt ülikooli ja kümne aasta töökogemuse jagu materjali, sest ma tunnen end tööl lauslollina. Õnneks on firma meile tasuta Pluralsighti kontod andnud, nii et võta järjest kursused ette ja anna minna, aga neid asju, mida ma ideaalis võiksin teada, on NII PALJU. No näiteks. Mul võiks olla üldine arusaam sellest, mis on Node.js, aga selleks, et sellest aru saada, võiks olla mingid algteadmisedki HTML-ist ja CSS-ist. Hetkel kasutatakse meil MySQL-i, aga vanasti kasutati PHP-d, nii et mõlemast võiks aru saada (esimest oskab normaalne inimene nagunii natuke kasutada ka, sest iial ei tea, millal peab mingeid päringuid tegema). Javascript muidugi ka, selles võiks isegi normaalselt orienteeruda, no ja jQuery on selle loogiline jätk. Nii et ma õppisin terve eelmise nädala, sh nädalavahetuse, ja koormus hakkab vist tiba liiale minema, sest kui ma enam boulder cuppi ka vaadata ei viitsi (no täiesti ükskõik on sellest hetkel, mis on minu puhul haruldane), oleks ilmselt väikest puhkust vaja. Töökaaslased leiavad, et mind võeti ju tööle täie teadmisega, et mul puudub erialane haridus, nii et polevat põhjust liigselt pabistada, aga samas leian mina ise, et mind võeti tööle ka eeldusega, et ma õpin selle nelja kuuga valdkonda piisavalt hästi tundma – seda enam, et pea kõik IT-inimesed, keda ma tunnen, täiendavad end nagunii kogu aeg pidevalt, ka pärast 20 aastat valdkonnas sees olemist, nii et õppima peaks nii või teisiti. Aga no päris hulluks pole ka tõesti mõtet minna, selle pärast ma kirjutangi nüüd targa raamatu lugemise asemel hoopis teile blogipostitust, sest see on minu lõõgastus. Siis tunnen end paremini ja ei pea mitut tundi kassipilte vaatama.

Ahjaa, perfektsionismist veel. Vahel on raske aru saada, kust perfektsionismi ja kadeduse piir läheb. Mul on kohe mitu juhust olnud märgata seda, et kui sa teed midagi, mille peale teised natuke kadedad on, siis isegi kui sa ise sellest rääkima ei lähe, aga nad näiteks blogis või instas või facebookis midagi näevad, peavad nad ütlema tulema, et sa teed seda kehvasti või valesti. No näiteks kui inimene ise ei saa parajasti ronida, sest tal on vigastus, aga ta tegelikult tahaks, peab ta minu ronimispilti nähes ütlema tulema, et “see pole ju ametlik rada” (sest noh, oma lõbuks sõpradega rada teha on ilmselgelt keelatud). Siin on mu treeneril ka selline komme ja tema puhul ilmselgelt pole tegu kadedusega, nii et mulle jääb täiesti arusaamatuks, MIKS teda huvitab, kas ma ronin “ettenähtud” rada või tegin ise endale ülesande. Iga rada on kellegi tehtud ju, mis see minu tehtud kehvem peaks olema. Ja ma ei räägi siin sellest, kui hea tehnikaga inimene ütleb mulle, et “videost on näha, et puusad pole piisavalt seina lähedal, proovi rohkem seda jälgida”, mis on konstruktiivne kriitika ning alati abiks, vaid just sellest, kui näiteks inimene, kes ise ei julgegi väljas ronida või on parajasti vigane (jah, vingungi mõnuga, sest ta ei räägi eesti keelt, nii et ei jõua siia blogisse mu iginat lugema), tuleb ütlema, et “ah, see on nagunii lihtne”. Anna andeks, et ma su standarditele ei vasta, eks me kõik arenemegi oma tempos siin ometi. 😀 Võetakse varsti ära su lahas, ei pea enam vinguma.

Mõtlesin kohe selle peale, kas mina ka ronimistrennis teen seda – sest rajalugemisoskus on mul hulga parem kui oskus seda sama rada ilmtingimata ise ronida. Nii et ma ütlen küll vahepeal inimestele, et proovi siin põlv välja keerata või vasak külg sees minna. Aga see, et keegi ronib koledasti, lipsab mul üle huulte ainult siis, kui mõni kahemeetrine kolge ainult pikkusega raja ära ronib. Saan aru küll, et see on mul kadedus, sest mina ise olen ainult paarikümne sentimeetriga kääbuste hulgast välja arvatud ja pean kogu aeg teistest rohkem pingutama, nii et ma tõesti näen vaeva, et suud kinni hoida. Küll aga on meil Jakkoga (st mu treeningpartneriga) mõlemal selline komme, et kui me parajasti ise liiga väsinud oleme, et raskeid asju ronida, hakkame me algajaid õpetama (lihtsam ju kellelegi v2 ette näidata kui ise v6 kallal pingutada) ja meie vaene Anakin on kohati päris kurnatud meil käes.

Või see, et nüüd, kui mul on hakanud kätelseis välja tulema, on mitu inimest ütlema tulnud, et mu keha on liiga banaan, jalad pole piisavalt kokku surutud jne – nõus, on banaan, ma taas ei varjagi seda, et see on protsess ja mul on “korrektse” kätelseisuni veel pikk tee minna, enne kui ma ise oma vormiga rahul olen. Aga kas te kujutategi ette, et inimene eile ei osanud, täna ka ei oska, aga homme oskab järsku ideaalselt? Öelda, et ära tee, kuni veel ei oska, on nagu öelda, et ära räägi prantsuse keelt, kuni see sul välja ei tule – ükskõik milles mingilegi tasemele jõudmine eeldab seda, et sa teed enne tükk aega seda asja kehvasti. Ja ma küll ei häbene mitte ühtki keelt, mida ma ainult kokutades rääkida suudan, ega näiteks v10 ronija kõrval oma v3 punnitada, sest see on normaalne arenguetapp. Okei, eile oli natuke imelik, kui üks Eesti parimatest ronijatest huvitunud pilguga vaatas, kuidas ma ühe v4 pealt alla kukkusin – kuigi ta oli rohkem sellise näoga, nagu tal oleks huvitav vaadata, kuidas jupats sellist rada ronib. Ma lähen kergelt lukku sellises olukorras ja lähen hoopis nurga taha, aga no nii teoreetilisel tasandil leian, et ei peaks häbenema. Ja huvitaval kombel ei ole mitte ÜKSKI neist ütlejatest olnud selline, kes ise oskaks kätel seista. Need, kes oskavad, pakuvad konstruktiivseid nõuandeid (“proovi kerelihased rohkem pingul hoida ja jalgu tugevamalt üles suruda, lähed vähem banaaniks”). Need, kes tahaksid, aga ei oska, tulevad kohe abivalmilt (ja rohkem või vähem sapiselt) oma seisukohta jagama.

No ja isegi erialavahetusega olen seda täheldanud. IT-inimesed ise ei ole halvustavad, vaid küsivad pigem huviga, et palju siis paari kuuga külge jäi. Inimesed, kel endal pole kogemust ei erialavahetuse ega IT-ga, on aga paar korda ütlema tulnud, et nagunii mõne kuuga midagi ei õpi. Ja kui ma ütlen, et muidugi mitte, aga päris hea löökalgus ju, siis kehitavad lihtsalt rahulolematult õlgu. Õnneks on muidugi sellised inimesed rahale orienteeritud, nii et kui ma mainin, et palgas olen ma juba võitnud, on see sellistele piisav vastus, sest no mis sellest, et mul on praegu huvitavam vms, raha loeb ju. Aga no ükski neist pole tglt ka päris sõber olnud, ju nad ongi rohkem norida tahtnud.

Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks see lehekülg hala, siis siin oli kaks mõtet:

1. Iseendaga tuleks leebem olla. Kuni teed nii palju, kui jaksad, on hästi. Piisav puhkus on oluline, ületöötamisest tuleb kõigile ainult halba.

2. Ma ei saa aru,  miks peaks üks täiskasvanud inimene tahtma pidevalt kedagi teist kritiseerida. Maailm oleks ju parem paik kui minusugune võiks elada oma pideva dieediga, monogaamses suhtes ja ateistlikuna ning mõni teine elaks oma saja kiloga, nägu sulajuustus, moslemina, olles üks oma abikaasa kolmest naisest – ja kumbki meist ei arvaks, et ta peaks ilmtingimata teisele ütlema minema, et “ma küll aru ei saa, kuidas sa niimoodi elad” või “sa tegelikult võtaksid täiega alla, kui sa juustu ja Nutellat ei sööks” (kui teine inimene ise ei hakka rääkima sellest, kuidas ta olukorraga üldse rahul pole). Ja taas, kui keegi võtab pidevalt avalikult sõna, on okei ka vastu sõna võtta. Ma räägin siin olukorrast, kus mingi mammi nuusutab rahulikult oma aias lilli, ja keegi teine tuleb küsima, miks ta rohkem peenraid ei rohi. Fuck you, that’s why.

Advertisements

12 kommentaari

  1. See (“tee ise, kui nii hästi oskad!”) on põhjus, miks ma ei salli lastekasvatuskriitikat lastetute poolt.
    Kui endal praktika, saab aru, et pole asi nii lihtne, aga ainult kritiseerida – pfff! Kes sellest võidab?!

    • Elusaid olendeid (lapsi, loomi, patsiente, valitsetavaid jne) puudutavast kriitikast ma saan isegi aru, siis on üldiselt allikaks lihtsalt empaatiavõime, tahaks, et sellel olendil oleks hea ja kritiseeritav talle liiga ei teeks.

  2. Osad ametid tekitavad tahtmise kõike ainult kritiseerida või kõiges ainult halba näha. Minu amet (andmeturve) muudab näiteks paranoiliseks. Ja mul on tunne, et õpetaja amet tekitab sunduse kõigis kogu aeg vaid lapsi näha ja neid kas leebelt suunata või karmilt hinnata.

    Aga sinu sissekanne ei ole hala, vaid täiesti asjalik mõtisklus / enesevaatlus.

  3. See lusika teoorja käib ka mõtlemise kohta mingil hetkel tekkib lihtsalt vaakum. 🙂
    Kuisulle tundub, et sa millestki ei saa aru, siis ei tea lihtsalt selle põhjust ja kas on vaja kõike teada.
    Inimene et mõista teist inimest kannab mõtte enda peale üle ja kui oled väsinud, siis mõistatki kuidagi poolesvinnas, aga kui on sügav depressoon, siis võid minna suisa kontrollimatuks.Mõne inimese endast väljaviimiseks piisab ainult ühest sõnast, kui ta on milleski läbikukkunud. Samas kui on hea tuju ei mõju teiste kriitika kuidagi nii laastavalt jube jama ju.
    🙂

    • Nojah, mina olen täna väsinud, siis tiba ärritab, enamasti ajab ainult naerma.

  4. […] suunas rahulikult tööle lülituks. Rents kirjutas sütitava postituse enesepiitsutamisest. Eks olen minagi selle armee liige olnud ja mingi aja oma elust pühendanud aina paremaks […]

  5. ohh, neist palumata kritiseerijatest…

    lambist tuli meelde: olen peol, joonistan nurgas inimesi, et õppida inimesi joonistama.

    tüüp tuleb uurima, mis ma teen. mina seletan, et joonistan, sest ma tahan õppida paremini joonistama.

    tüüp vahib üle õla ja ütleb “sa ei oska joonistada.”

    kurat, justkui ma oleks ise õudselt hoobelnud, kui kõva joonistaja ma olen. mitte keegi ei kutsunud teda üle õla vahtima.

    niimoodi ei saagi normaalselt õppida.

    • Nohhjahh kui notsul võtab selline kriitika kolvid klõbisema ja jõu ära kaotab, siis mind ajaks selline asi naerma pigem naerma, ja õppima ei pea nii stressirohkes ja hüsteerilises keskonnas kui pole keskendmisvõimet, aga ikka ronitakse ja kaebeldakse mingitest palumata kritisaatoritest ja halvast aurast, ilmast jne. kosmosesse välja. See nüüd ei käinud kellegi kohta on selline tehniline näide, 🙂

      • no kuskohas sa ikka harjutad inimeste joonistamist (eriti liikumise pealt) kui inimeste hulgas. kui peab sealjuures pidevalt selgitusi jagama, siis ega jah väga keskenduda ei saa.

        • Ma olen mõnikord bussis teinud, aga seal on inimeste poosid üsna igavad.

        • ma olen telekastki joonistanud, aga seal domineerivad suured plaanid – nägusid saab, aga tervet figuuri vähem. lisaks on telepilt ikkagi juba teistsugune – kolmemõõtmeline figuur on juba kahemõõtmeliseks ära taandatud ja minu arust on seal ka perspektiiviga midagi teistmoodi kui paljas silm näeb.

        • noddsu järsku joonistad mõne kolmemõõtmelise pildi siis, aga seal kus kasutatakse sundvalgustust pole varjusid kus nad peaksid olema, et kolmemõõtmelist näha tuleb sul ise liikuda. 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid