anna kannatust · faith

Vau

Alles paari päeva eest kirjutasin sellest, et väike Arseni vajab abi ja puudu on vähemalt 25 tuhat eurot – nüüd võib lehest lugeda, et annetuste abil saadi kokku rekordsumma, kõigest ühe nädalavahetusega annetasid inimesed 150 000 eurot. Täiesti imeline, kui paljud inimesed on valmis õla alla panema, kui keegi on tõesti hädas ja ainus, mis puudu on, on raha.

Teisest teemast. Õhtulehes on artikkel sellest, kuidas soorollid on paigast ära ja naised ei sünnita, sest tahavad ülikoolis käia ja karjääri teha, erinevalt 30 aasta tagusest ajast, mil naised olid kodused. Ma lugesin seda artiklit sellise huviga, nagu räägitaks paralleeluniversumist. Ma nimelt olen praegu 31, tädi on minust paar aastat vanem. Ja ma mäletan jutte sellest, kuidas mu vanaema läks põhimõtteliselt nutuga tagasi kolhoosi tööle, sest nõukogude ajal ei olnud lihtsalt luksust lapsega poolteist (või suisa kolm!) aastat kodus olla, nõukogude inimene pidi tööl käima. Kommunistide meelest oli naine ka inimene, seega pidi ka naine tööl käima. Lapsi kasvatasid sõimed ja lasteaiad, kus hoolitseti selle eest, et lapsest ikka korralik Nõukogude inimene kasvaks. Mina isegi olen natuke sõimes käinud. Mu oma vanaisa olevat suisa tööpõlgurluse eest kinni istunud (mis on üsna ulmeline, üldiselt suudeti end ikka kuskile fiktiivselt tööle sebida vms, aga tal olid teised prioriteedid). Ma arvasin, et see oli tollane paratamatus – kas tegelikult oli tõesti olemas ka see variant, et läksid ja ütlesid kuskil, et “vabandust, ma olen kodune pereema, keedan putru ja koristan ning ei kavatsegi tööle minna”?

Samas tunnistan ausalt, et mina mäletan rohkem 90ndate algust, siis olid nagunii kõik vaesed, nii et tollal võis tööl käimine ja pidev skeemitamine pigem sellest tingitud olla (sest töökohustust ju enam polnud). Aga see viib ikkagi põhimõtteliselt sama küsimuseni – kes kurat sai 90ndate esimeses pooles üldse lubada ühe täiskasvanud inimese koduseks jäämist? Minu ema oli vennaga küll üsna mitu aastat kodus, aga ma mõtlen seda varianti, et ema JÄÄKSKI koduseks perenaiseks, minu tutvusringkonnas küll keegi endale lubada ei saanud. Töötav ema ja mõne lapsega piirdumine oli sotsiaalne paratamatus, mitte põhimõtteline valik. Kas ma olen tõesti mingist eriti vaesest sotsiaalsest klassist ja olen suutnud kolmandiku elust ära elada, ilma et ma oleks aru saanud, et mul tegelikult olid rauast mänguasjad?

Ja hoopis kolmandast teemast. Keegi ütles mulle just täie veendumusega, et rohkem kui kahte asja pole ju võimalik korraga õppida. Kui ma ütlesin, et mulle päris nii ei tundu, sest me veedame ju kõik minimaalselt 12 aastat nii, et õpime kogu aeg umbes kümmet erinevat ainet paralleelselt (pärast neid 12 aastat on need ained vähemalt omavahel seotud, enne mitte eriti). Ja taibukamad meist saavad ikka midagi nii ajaloost kui ka keemiast selgeks. St spetsialiseerumiseks peab muidugi ühel hetkel teemasid kitsendama, aga mulle tundub küll, et kuni olemas on mingi kombinatsioon huvist, vajadusest ja varasematest eeldustest, võib vabalt õppida. No ütleme, et inimene peab õppima tööl uut printerit kasutama või kodus naisele uut pirukat küpsetama – kui ta on varem mingit printerit kasutanud või kasvõi suppi keetnud, siis ilmselt omandab ta need oskused hulga kergemini kui näiteks astrofüüsika põhitõed, millega tal varasem kokkupuude puudub. Kui inimene on aga astrofüüsikast ise väga huvitatud, jääb see talle raudselt sellest hoolimata meelde, eriti kui ta lugedes midagigi aru saab. Kas ma olen liiga positiivne või ehk siiski inimesed ei jää pärast 20. sünnipäeva lolliks, kui ise ei taha?

Ja neljandaks. See minu kritiseerimise teema, kus inimesed kritiseerivad (ise nõuandeid või abi pakkumata) mingit ilmselgelt pooleliolevat protsessi, mille puhul keegi pole väitnudki, et tegu oleks suure kunsti ja ideaalini jõudmisega (nagu minu ronimisoskus või kätelseisu kvaliteet, kus tahetaksegi näidata samm-sammulist arengut, võrdlust eilse minu ja tänase minu vahel, mitte minu ja maailma parima kätelseisja vahel). Noh, nende minu näidete puhul on tegu selliste asjadega, et ma kirtsutan nina, irvitan ja mõtlen, et ju sellel inimesel king pigistab ja tuju on paha ja no ega see tema süü ei ole, et ta natuke lollakas on. Aga nüüd oli taas internetis üleval selline teema, kus inimesed leidsid, et igati okei on hakata avalikus foorumis mõnitama ema*, kes jagas videot sellest, kuidas tema kõnehäirega laps (kelle osas spetsialistid väga lootusrikkad on ja arvavad, et ta võib vabalt sellest jagu saada) vahepeal arenenud on. Ta ei väitnud kuskil poole sõnagagi, et titt räägiks/laulaks nüüd teiste omaealistega samal tasemel, vaid ta jagas videot sellest, kuidas ta laps TEMA VARASEMA SEISUNDIGA võrreldes arenenud on – ja ikka leidsid mingid inimesed, et on normaalne avalikult arutama hakata, et laps on ju ilmselgelt väärakas, aga pole ka imestada, sest ema on ka. Ja sellises olukorras saan ma küll nii vihaseks, et tahaks kedagi lüüa, päriselt. Kui sul on nii väga vaja sellistel teemadel rääkida, siis mine ja klatši sõbrannaga ja ehk on teil mõlemal hiljem toredam olla. Kes meist seda vahel ei teeks. Aga selliseid asju lahatakse avalikus foorumis meelega just selle teadmisega, et küll see jutt selle emani jõuab. Sest nii väga tahaks iga ema kõige õrnemat kohta torkida. Ja mul ausalt ei ole hiljem häbi ka, kui ma sellist asja lugedes automaatselt mõtlen, et nende kirjutajad võiksid kuskilt kõrgelt alla kukkuda ja hulkuvatele koertele söögiks jääda. Nii et alustasime sellega, et “küll me oleme head inimesed”, aga lõpetame ikka nentides, et “aga ikka ilgeid värdjaid on meie hulgas ka”. Päev nagu iga teine. 😀

* Ma tean, et pooled saavad nagunii aru, kellest siin jutt, aga ma ei taha tõesti omalt poolt veel nii nõmedale asjale klikke tooma hakata, nii et ei pane linke ja päris nimesid siia.