Täitsa pekkis, vaadake seda, jõud ja tasakaal! 😍
Kuu: juuli 2017
Kui tihti Rents end peseb
Ärkasin mina täna hommikul ja avastasin, et öösel kell 2 oli mulle kirjutatud ja palutud väga olulisel teemal sõna sekka öelda. Nimelt arutati Daki juures, et ei tea, kui tihti Rents ka juukseid pesta võiks. Okei, tegelikult oli postitus spordispetsiifiline.
Lühike vastus on, et Rents peseb tavaliselt juukseid ainult 2 korda nädalas. Paksud juuksed vist selles mõttes pigem kergendavad asja, et need ei lähe ühe päevaga rasvaseks, sest peanahk on ju ikka üks, ju ta hajub ära sinna kuskile. AGA. Ma ei käi tegelikult jooksmas. Kui ma 10-15 km jooksen, tahan ma ka kohe pärast seda juukseid pesta, sest rõve läbihigistatud tunne on. Ronimine on teistsugune pingutus (intervallidega, mitte pidev) ja ei aja niimoodi higistama. Nii et kui ma jooksen, siis pesen tihedamini juukseid ka. Aga minu eesmärk ei ole kunagi olnud üle 1-2 korra nädalas joosta, sest eelkõige käin ma siiski ronimas, jooksmine ja jooga on nende päevade jaoks, mil sõrmedele-õlgadele puhkust tuleb anda, aga pärast pikka istumist end ikka natuke liigutada tahaks.
Jooksmisega on veel see põlveteema ka. Mul on endal kuri kahtlus, et asi võib olla selles, et ma jooksen mingite 10 aastat vanade katkikulunud käimadega – sõna otseses mõttes hakkab ühest nurgast varvas paistma varsti. Nii et ÄKKi oleks nii, et kui ma endale korralikud jooksutossud ostaksin, siis ei valutaks miski. Aga samas ei taha võtta seda riski, et ostan sajaeurosed tossud, testin ühe korra ja avastan, et krt, ikka valutab. Igapäevajooksjast sõber pakkus, et ma pean aeglaselt ja rahulikult tagasi selle juurde tulema, st alustama algusest 15 minutise ringiga jne, aga see tundub mulle lausa vastik. Selleks, et jooksmine mõnus oleks, pean ma seda VÄHEMALT ca 30 minutit tegema, siis tuleb see nö teine hingamine ja päriselt on hea olla. Rääkimata sellest, et 15 minutit ei ole minu jaoks mingi trenn. Ja sellest, et temal endal oli alles pahkluuvigastus, huiatki ta alustas uuesti 15 minuti pealt, ikka tegi 45 ja hiljem vigises. Aga no eks ma ilmselt ikka proovin, sest koer on mul nii vana, et ta ainult 2-3 ringi ümber tiigi viitsibki teha, saaks temaga kenasti 15 minutit täis ja siis jälle koju tagasi. Ja kui niimoodi tõesti vähehaaval põlvevaluta midagi suurendada annab, siis ehk ikka ühel hetkel normaalsed jalatsid ka. Ma jätkuvalt ootan katseaja lõppu nagu issanda õnnistust ja enne seda ei julge ühtki suuremat väljaminekut teha, trenni aastapiletigi ostsin veritseva südamega. 😀
Btw, kas talvel ja suvel jooksmiseks peaks eraldi tossud olema v? Ma ei tea sellest teemast midagi ju.
P.S. Teisi kehaosi pesen ma tihedamini kui kaks korda nädalas. Kui täpsemalt teada tahate, siis kirjutage, joonistan teile pildi.
Minu noorusajal käis kurameerimine nii
Lauri Pedaja ja Vello42 on koos video teinud ning suisa Toomas Lasmanni sellele peale lugema saanud. 😀
Ebapopulaarne feminist (naise aju)
Mitte ainult pole ma tavaliste inimeste hulgas ebapopulaarne, sest ma ütlen, et ma olen feminist, ma olen pool ajast isegi feministide hulgas ebapopulaarne, sest ma ei ole vaimuhaige. Oih, üks lause ja juba ütlesin halvasti. Aga no tõesti, pole ime, et inimesed meid lollideks peavad, kui pooled neist (meist?) täielikud radikaalid on.
Olen varemgi öelnud, aga mind on väga väga VÄGA häirima hakanud suhtumine meie suurimas feministlikus Facebookigrupis. Kui mees arvamust avaldab, karjutakse talle esmalt näkku “male privilege” ja siis hakatakse alles vaatama, mida tal öelda on. Kui mees postitab kellelegi vastuseks iroonilise pildi, teatatakse talle, et “nii meil siin ei suhelda, käitu viisakalt”. Kui mõni naine seda tema suunas teeb, ei tundu keegi tähelegi panevat, et keegi ebaviisakalt käituks. Rääkimata kordadest, kui mõni inimene jagab tõesti eksperthinnangut (no näiteks olukorras, kus tal on doktorikraad antud valdkonnas) ja saab pahandada selle eest, et end nii hoolimatult ja autoritaarselt väljendab, kui meie arvamused on siin ometigi kõik võrdsed (hoolimata sellest, et üks ütleb, et “sellised ja sellised uuringud on näidanud, et …”, ja teine ütleb, et “aga mulle tundub, et …”). Rääkimata kõigist neist neist naistest, kes arvavad, et nemad peaksid teistele naistele ütlema, milline õige feminist on (no näiteks mulle on isegi öeldud, et ma pole õige feminist, sest kannan kleite, järelikult objektistan end ise – samas kui mina leian õndsalt, et feminismi põhipoint on see, et nii mehed kui ka naised võivad ise otsustada, kas kannavad stringe või burkat, jäävad koduseks või lähevad tööle jne). Aga no võrdne eneseväljendusoskus on igatahes HETKEGA unustatud, kui on võimalik kellelegi tatti pritsides “male privilege” näkku karjuda. Eile näiteks öeldi kellelegi, et ta ei ole tõeline feminist, sest ta seisukoht, et mehe ja naise aju on erinev, on tagurlik. Jah, ilmselgelt me eitame nüüd bioloogiat. Sama inimene väitis ka, et ei ole olemas sellist asja nagu naisprivileeg, sest näiteks fakt, et naistel pole sõjaväekohustust, pole mitte privileeg, vaid järjekordne näide sellest, et meid ei peeta piisavalt võimekaks. Bitch, sellest võiks rääkida siis, kui sulle kaitseväkke minek keelatud oleks. Meil on kõigile uksed valla, mine ja astu julgelt sisse – see, et sinul on siin valikuvabadus, on just nimelt privileeg.
Üldse on selliste teemadega seal alati nii, et teoreetiliselt oleme me nagu KÕIGI õiguste eest, aga nii kui keegi juhib tähelepanu sellele, et meestel on millegagi kehvasti, keeratakse jutt kohe teemale “jah, aga …” (jätkame sellega, miks see pole oluline, sest naistel on ikka kõik nii halvasti). Või nagu üks sõbranna selle kohta hea näite tõi – kui meil oleks sellised kergelt uhhuud geisõbrad, kes igas teemas meile ütleksid, et “mida sinusugune heteroseksuaalne cis-naine ka teab”, siis me ilmselt ei oleks nendega pikalt sõbrad, sest kes see viitsib kogu aeg sellist ülevalt alla tulevat imelikku iba kuulata.
Just ilmus näiteks üks artikkel erinevustest meeste ja naiste ajus – ja kuigi artikkel ise on ka huvitav, oli minu jaoks hulga huvitavam see, KUI ettevaatlikult sellist teemat uurides kikivarvustel käiakse. Sa ei saa lihtsalt öelda, et “ah, mõtlesime siin, et äkki meeste ja naiste ajud on erinevad, nii et hakkasime uurima”, mkm, sa pead end hästi ettevaatlikult ja poliitkorrektselt väljendama ning artikli jooksul kolm korda rõhutama, et loomulikult ei taha me sellega öelda, et õigused ei peaks võrdsed olema või et keegi siin kellestki võimekam oleks. Isegi teadust ei saa rahulikult teha, sest “valed” tulemused võivad kedagi närvi ajada.
Nagu olge normaalsed, ma olen ise koeri pidanud ja teiste inimeste koeri näinud, kui keegi tuleks mulle ütlema, et isased ja emased koerad ei ole erinevad, naeraksin ma neile näkku. See, et isased koerad on testosteroonipommid, mõjutab enamvähem iga aspekti nende käitumises. Ja pange tähele, me ei räägi siin ilmtingimata isegi AJU erinevustest, kuigi varajane testosterooni (üle)küllus muidugi mõjutab ka selle arengut, me räägime siin praegu ainult hormoonidest. Aga viimasel ajal on ka aju ise järjest rohkem küsimusi tekitama hakanud, sest inimesed on hakanud vaikselt mõtlema, et äkki see on näiteks halb, et kliinilistes uuringutes ainult isaseid hiiri-rotte kasutatakse, sest ainult ühest soost subjekti kasutamine tähendab ju automaatset eeldust, et nad reageeriksid ühtviisi (lugesin netist ka põhjendusi selle kohta, et erinevast soost rotid reageerivad teadlastele pisut erinevalt, ühtlustatakse tulemusi liigsete muutujate vältimisega jne). Ja nagu lugeda võib, siis loomadega saab neid uuringuid väga süvatasandil teha, kasvõi mingeid geene välja lülitades (näiteks hiiremamma teatud geeni väljalülitamine kaotas tal igasuguse huvi oma poegade sissetungijate eest kaitsmise vastu). See on ju täiega huvitav. Rääkimata sellest, et kui inimlaps nukke autodele eelistab, võime me sotsioloogiast rääkida, aga kui seda teeb pisike ahv, mis me siis teeme? Vahime lakke ja teeskleme, et pole olnud? Sest ka väikesed ahvipoisid eelistavad tõenäolisemalt autosid (kuigi siin on see huvitav asi, et isased ahvid eelistavad “isaseid” asju, aga emased mängivad julgelt ja huviga kõigega).
Ja siis tuleb mõni inimene ja ütleb selliste artiklite peale, et ei saa ju kindlaks teha, kas need erinevused just ajus on. Minu pakkumine on, et see inimene tegelikult isegi ei avanud neid artikleid, vaid on lihtsalt teatud mantrad, mis sellises olukorras alati välja rabatakse, et ebameeldivast vestlusest kähku eemale saada. Keegi ütleb “äkki on mehe ja naise ajud erinevad” ja sina ütled hästi kiiresti vastu “aga grupisisesed erinevused on kindlasti suuremad kui gruppidevahelised erinevused!” ja hakkad sotsioloogiast rääkima. Mis sellest, et mitte keegi pole siin kultuuri ja sotsiaalsete tegurite mõju eitanudki – või mis siis, et noh, see pole ju üldse teema ja sellest me räägime siin nagunii iga päev söögi alla ja söögi peale. Lihtsalt kui keegi ütleb, et “äkki on siin erinevused“, kuuleb feminist “mulle tahetakse öelda, et mehed on paremad!” ning viskab pikali maha ja hakkab jalgadega taguma, et see kole jutt ära lõppeks. Selles teemas ka hakkas keegi eile rääkima, et see, et ta on naine, ei tähenda, et tal poleks analüütilist mõtlemist! Kulla inimene, kui sul see analüütiline mõtlemine olemas on, siis siin sa seda küll eriti ei näita, sest mitte üheski neis artiklitest pole ju selle väitega mitte midagi pistmist.
Ja pange tähele, mina olen ka üks neist naistest, kes ei ole traditsiooniliselt naiselik, kellel juba lapsena polnud nukkude vastu väga sügavat huvi ja kes armastab jõutrenni, pole kõige pehmema häälega jne jne. Ehk siis ma ei ole keskmine ja seetõttu ei usu ka liigselt stereotüüpidesse – seda enam, et ma näen, et ma ei ole kuidagi eriline, minu ümber on palju väga erinevaid naisi, igaühel omad tugevused ja nõrkused. Ma ei eita kultuuri tähtsust, ma ei väida, et meie ajud on kardinaalselt erinevad, ma ei väida, et meie bioloogilised erinevused on tohutud või et gruppidevahelised erinevused oleksid suuremad kui grupisisesed (mitte keegi peale mõne üksiku MRA ei ürita tänapäeval seda väita). Lihtsalt. Mida me võidame, kui me kaljukindlalt väidame, et ilmselt ei ole seal ühtki erinevust ja kui ka on, on need kõik sotsioloogilised? Mitte midagi. Potentsiaalsete erinevuste tunnistamisest ja nendega kursis olemisest võib teatud olukordades aga kasu olla. Saan aru, et pooled feministid tunnevad, et neile on elus liiga tehtud ja et iga selline asi on taas katse neid raamidesse suruma hakata, aga ei maksa igas jänkus kohe hunti näha, võiks ju elule lihtsalt neutraalselt ja sõbraliku huviga läheneda.
Ajakirjal Journal of Neuroscience Research ilmus selle aasta alguses erinumber, mis keskendus just meeste ja naiste aju erinevustele. Mina sain siit näiteks teada, et alles üsna hiljuti hakati ravimite granditaotlustes nõudma, et sugu uuritaks eraldi parameetrina. Mis tundub mulle täiesti ulme, sest me kõik teame ju, et on ravimeid, mis mõjuvad erinevalt valgetele ja mustanahalistele (täna just selgitati internetis, et see on tiba keerulisem, aga no on olemas näiteks ainult mustanahalistele mõeldud ravimid, nagu näiteks BiDil), see, et ka mehed/naised võivad ravimitele erinevalt reageerida, on ju ka üsna ilmselge. Ja mitte ainult võivad, vaid reageerivadki, üks (väga populaarteaduslik) kokkuvõttev artikkel näiteks on siin. Aga ilmselt see siiski pole ilmselge, sest siiani on tavaliselt igasuguseid “ajuravimeid” üldse eelkõige meestel testitud (sest milleks asja keeruliseks ajada) ja kui testgrupis on ka naisi olnud, pole sugudevahelisi erinevusi tavaliselt võrreldud. Sellele, et igasugused häired (kasvõi autism) avalduvad naistel tihti erinevalt, on hakatud alles viimasel ajal mõtlema. Ja feministid pole kusjuures kumbagi pidi rahul – ütled, et naiste ja meeste ajud on erinevad ning oled šovinistlik siga, selgub, et on eeldatud, et on ühesugused, aga pole, ning järsku oled sa šovinistlik siga, kes ei tahagi naisi ravida ja kelle poolest nad võiksid kõik maha surra. Mis sellest, et selleks, ET neid ravida, peaksid sa olema avatud võimalusele, et noh, äkki seal on teatud erinevused. Siin ei saa võita.
Väsisin ära, sest nüüd sai pikalt kirjutatud, kuidas ikka kogu aeg on kõik halvasti. Nii et olgu siia lõpetuseks öeldud, et mulle väga meeldivad targad ja toredad mehed ning mulle väga meeldivad targad ja toredad naised ning õnneks tunnen ma paljusid tarku ja toredaid inimesi. Isegi paljud neist feministidest on toredad, kui neil parajasti saag käima tõmmatud ja silmaklapid peas pole, lihtsalt sellised kergesti triggerdatavad. Eks ma ise lähen ka mõne asja peale hetkega närvi. Nii et lõpuks oleme kõik lihtsalt inimesed. Proovime nüüd kenasti läbi saada selle sõimu lõpetuseks. 😀
P.S. Panen siia veel paar huvitavat artiklit (“Hipokampuseerinevused” ja “Lelulugu“), äkki hiljem viitsin need isegi korralikult läbi lugeda.
Moraal ja EKRE, EKRE ja moraal
Vahel kirjutavad teised nii hästi, et ma ei peagi enam midagi lisama. Nii et jagan Elu24 artiklit, mille autor on Irene Kivi ja peategelane Jaak MaEiOleEINatsEgaPervo Madison:
14. juuli õhtul sõitis endine vormelisõitja Marko Asmer oma Mercedes-Benziga Viimsi Delice toidupoe parklas seisnud Toyotale otsa. Mehel tuvastati kriminaalne joove. Nädal hiljem saabub Elu24 toimetusele vihje, et Asmeri abikaasa Gerli Asmer veedab aega riigikogu liikme ja EKRE fraktsiooni liikme Jaak Madisoniga.
Võtame kõigepealt ühendust Jaak Madisoniga, kes küsimusele, kas tema uueks kallimaks on Gerli Asmer, jääb pikalt mõtlema. «Ma mõtlen, kuidas vastata,» lausub Madison ja lisab: «Mina oma eraelulisi küsimusi ei kommenteeri.»
Vastupidiselt Madisonile, räägib hiljuti seadusega pahuksisse sattunud Marko Asmer Elu24-le, et ta lahutas Gerli Asmeriga kaks päeva enne purjus peaga juhtimisega vahele jäämist ehk 12. juulil 2017 oma 2014. aastal sõlmitud abielu. «Siin ei ole midagi rohkem kommenteerida. Me lahutasime abielu ning kuna kõik seda (Gerli suhet Jaak Madisoniga -toim) teavad, ei hakka ma saladust tegema,» räägib Asmer.
…
Jaak Madison kuulub Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda ning ta on avalikult mitu korda rõhutanud, kuidas peab abielu ja perekonna ideaale austama. Nüüd on riigikogulane, keda on Tallinki naistöötajate ahistamises süüdistatud, suhtekolmnurgas, mis lõppes lahutusega.
Miks sa söödad oma lapsele saasta?
Lastetu räägib teile kohe, kuidas oma tibusid kasvatada. Või noh, mitte päris. Ma räägin söömisest, sest mulle meeldib süüa ja mulle meeldib, kui mind toidetakse (vahel isegi toitmine, aga no see mitte nii väga). Ja mina olin kogu parajasti internetis toimuva toiduteemalise kisma maha maganud, aga õnneks on mul kirjasaatjaid üle kogu maa, kui klassikuid tsiteerida, nii et need on mulle kõik koju kätte toonud. Ja mul on tegelikult savi, kuidas te oma lapsi toidate või kui paksud need on, kuigi veekeskuses käies on natuke rõve vaadata neid pisikesi soomlasi, kes vees olles ka kuradima võileiba ja muffinit söövad (ja ma ei liialda praegu, söövadki). Aga. AGA. Kui inimene, kes pidi minema faking MAOVÄHENDUSOPERATSIOONILE, et kaalust alla võtta, ja siis hiljem kirjeldas, kuidas ta peab süües pause tegema, et ikka õnnestuks kogu toit või pudel veini sisse mahutada, kirjutab:
Teate, ma toon teile kaks elulist näidet. Kui ma olin väike, võisin ja sain ma kõike proovida, mida tahtsin, samas oli mul sõbranna, kes veel kuueselt ei teadnud, mis asi on jäätis. Nagu kuidas?! Ma ei armasta siiani magusat, sest ilmselgelt võisin seda süüa palju süda lustis. Samas see sõbranna on eluaeg võidelnud kaaluga, sest igal reedel ostis ta endale suure tordi ja sõi selle ära, sest NÜÜD ta võis.
Siis ma ei saa aru, kas eneseanalüüsivõime on koju jäänud või mis siin nüüd toimub. SINA oled terve elu kaaluga võidelnud ju. Või opileminek on lihtsalt selline asi, mida nädalavahetusel teha, kui telekast midagi head ei tule? Ja kui sina oled terve elu kaaluga võidelnud, siis äkki, no ÄKKI ei olnud ikka see teie pere lähenemine ka see kõige parem, ehk annab mingi kuldse kesktee leida seal? Öelda, et laps ei ole idioot, on sellises olukorras lihtsalt oma vastutuse lapse kaela lükkamine.
Krõpsud … Ma ei annaks oma koerale ka krõpsu ja ise ei söö neid kunagi, sest see on minu jaoks samas kategoorias valge saiaga – miks peaksin ma sööma midagi, millel puudub igasugune reaalne toiteväärtus? Päris sitta ei ole mõtet ka sisse süüa ju. Ja kui midagi ise ei sööks ja koerale ei annaks, ei annaks ma neid ka lapsele. Ma ei ole küll spetsialist, aga olen valmis kihla vedama, et liigne sool jms on miniinimestele ka kahjulik.
Ma saan aru, et inimene tahab, et ta laps oleks kõike proovinud ja mitmekesine menüü jne, aga mis kasu see laps sellest saab, kui ta on proovinud näiteks krõpsu, friikartulit ja viinerit? Et sööb ise väljas nagunii liiva, anname siis friikartulit ja viinerit ka? Või limonaad ja kohv väikelapsele? Milleks? Mina näiteks käisin juba koolis, kui esimest korda hamburgerit sain. Mitte selle pärast, et mu vanemad oleksid näljas olnud, vaid selle pärast, et nad ei olnud vaimuhaiged. Üllataval kombel ei kukkunud ma selle peale igapäevaselt hamburgereid näost sisse ajama.
Või näiteks:
Aga noh, ju see on minu kiiks. Mulle anti kõike proovida (ka veini, õlut vms, mida parasjagu joodi), ma võisin käia väljas – pidin ütlema, kus ja kellega olen ja millal tulen. Ja nii mul polnudki mingit meeletut vajadust kuskil ringi kolada, pidudel käia jne kui ma tiinekas olin.
Joomise kohta ma ei tea, aga sa olid noorena avaliku elu tegelane ju. Arnoldiga ringikolamiseks sa kuskilt aja ja tahtmise leidsid ja ilmselt kaine peaga kaamera ees kuskil suvalisel põllul kusel ei käinud. Ära tule rääkima nüüd internetis, kuidas täielik vabadus ainult kasuks tuli. Rääkimata sellest, et hästi kasvatatud inimesed ei varasta täiskasvanuna teiste telefone. Kui me siin üldse su elulugu anecdotal evidence’ina kasutame, on see ehe näide selle kohta, et teatud vanemlikud piirid oleksid ehk siiski kasuks tulnud.
Geneetika. Inimene, kes ütleb internetis, et “ega geenid kehakaalu ei mõjuta”, ei peaks ilmselgelt üldse söögi teemal sõna võtma, sest ta on liiga väheinformeeritud, et midagi asjalikku öelda.
Samal ajal kirjutab internetis Robbie Williams, et tal on selline häire, et kõnnib unes ja sööb selle käigus – ning alati rasvast ja magusat, mida ta muidu kunagi ei söö. Tekib küsimus, et kui ta neid muidu kunagi ei söö, miks need tal siis köögis üldse olemas on, ja teiseks, et miks neid pärast häire avastamist seal jätkuvalt hoitakse.
Ma ei tea, mis inimestel viga on. Te peate elama ju selle kehaga, Kas te ise ei taha seda tervena hoida? Või on kohene rahuldus nii palju olulisem kui pikaajaline heaolu?
Ah, ma lähen teen ühe maapähklivõi ja banaaniga võiku selle peale hoopis.
Naised on nii närvilised
Seisin mina täna pärast trenni peegli ette ja hakkasin näokreemi näkku kandma, kui pistsin järsku hoopis sellise hooga röökima, et sõber jooksis teisest ruumist kohale, et vaadata, kas mind tapetakse.
“EIIII!!! VAATA, MIS MUL NÄOS ON!!!”
– “???”
“Mul on silmade ümber KORTSUD!!! Ma olen VANA!!!”
Tema (ebalevalt): “Nojah, aga … me ju olemegi vanad???”
Nagu …
Esiteks. MINA ei ole vana (ta on minust kaks aastat vanem, tema äkki on tõesti). Teiseks. Ma VANNUN, et eile ei olnud mul ühtki kortsu seal veel. Kolmandaks. MINA ei ole vana. Lihtsalt et oleks öeldud. Kui kellelegi midagi arusaamatuks jäi, siis vaadake uuesti punkte üks ja kolm.
Sama soojaga tervitaksin oma venda, kes armastab rõhutada, et ma olen “neljakümnele lähenev”.
sul mingi muu elu ka on v?
Ma kujutan ette, kuidas pooltel mu sõpradest ja blogilugejatest on juba kopp täiega ees, sest ilusad ilmad on ja seega olen ma kogu vaba aja AINULT roninud ja internet on kohe-kohe täis saamas mu ronimispilte, ronimisvideosid, pilte kivide ümbrustest, pilte ronimismattidest, pilte ronimissussidest, pilte kivi ääres passivast koerast jne. Ühel hetkel mõtlesin, kas peaks jagama ka pilte katki hõõrutud kätest ja jalgadest. 😀 Mingil hetkel sai kuus päeva järjest nii, et iga päev sai vähemalt natuke ronitud, sest no kaks päeva järjest käid väljas, siis kuuled, et sees on uued rajad, siis mõtled, et krt, ilusad ilmad ei pruugi ju kaua kesta ja no eile ei olnud nagunii nii karm trenn … Ja nii jõuabki nii instagrammi kui siia ainult ronimisjutt.
Samal ajal kirjutab mõni isegi pornost nii, et ikka on huvitav lugeda ja ei ole imelik. Mina muuhulgas loen ka ainult ronimisest ja IT-st praegu, nii et jälle ei ole endal midagi kirjutada. 😀 Unistan neist aegadest, mil hakkan ka taas lohedest ja kaugetest maadest lugema.
Aga mis mul teile siis öelda oleks peale selle, et “täna käisin ronimas ja homme lähen ka ning vaadake ometi, ma ronisin ühe raja ära, mida eelmine kord ei roninud!”? (Video algust võiks jagada ka hüüdlausega “tulge meile trenni, meil on heas vormis mehed, kellel riided seljas ei püsi”.) Ee … Noh, eile käisin näiteks restoranis … Täitsa hea oli, neil on toorjuustukook, kusjuures see toorjuust on kitsepiimast, ja no täitsa lõpp, ammu polnud nii head kooki saanud. Alguses veel vigisesin omaette mõttes, et mis mõttes on magustoit muude toitudega pea samas hinnaklassis, aga oli hea küll. Kanakarri oli ka hea. Samas ei saa mu sõnu uskuda, sest ma luban endale sellist toitu ühe või kaks korda nädalas (juba see, et ma võtsin korraga pearoa JA magustoidu on harukordne), nii et loomulikult on siis imeline. 😀 Aga no hea tema oli, vannun. Pilti ei saanud teha, sest kellelgi teisel polnud laua ääres telefoni väljas, nii et kuidas ma ikka ainsana seal margistan ennast. Need ronitripid on selles mõttes head, et Toivo, kellega me tavaliselt käime, on minusugustega harjunud, ja küsib ise kohe, kas sellest ja tollest on vaja pilti ka teha. Mõistlik inimene ühesõnaga.
GoT-ga on kehvasti, sest hakkasin seda vaatama sõbraga, kes on üle hooaja maas, nii et vaatame hetkel alles vanu osi üle. Seda olukorras, kus üks mu teine sõber elab selle nimel, et saaks ainult midagi spoilerdada. Vaigistasin hetkel meie vestluse skaibis, lootuses, et jõuan piisavalt kiiresti järele, aga no see esimene sõber läheb just paariks päevaks puhkusele ja … Siiani olen õnneks kuulnud ainult seda Ed Sheerani asja, sest no kamoon, internet konkreetselt KAJAB sellest, aga no kaua see muu infogi eemal püsib, sest nagu see teine sõber juba korra mainis, ühel hetkel pole see, et Titanic põhja läks, enam kellegi jaoks spoiler. Keerulised ajad ühesõnaga, raske on, esimese maailma mured löövad lausa labidaga.
P.S. Vanaema, mul käisid sõbrad külas söömas ja ütlesid, et minu kodutehtud tšillikaste on maailma parim ever. Ma ei hakanud ütlema neile, et see nüüd tegelikult siiski päris minu oma väikeste käekestega tehtud ei ole, ütlesin lihtsalt viisakalt aitäh, aga olgu siis nüüd edasi öeldud, et inimesed kiidavad.
Päeva video
Esitaja on Miike Snow, aga laulust on mul tegelikult sügavalt savi, see video on lihtsalt nii naljakas. 😀 Või siis geipropaganda, võtke kuidas tahate.
Pärdikute päevaraamat 