Tervitan Martinit Saaremaalt!

Sõitsin mina täna bussiga. Uskuge mind, pooled head lood Tallinnas algavad selle lausega. Sõitsin mina täna bussiga, oli pühapäeva lõuna, nii et loomulikult oli bussis ka kaks juba/veel täis meest. Üks neist selline neandertaal, kui viidatud kultusfilmi sõnavara kasutada – näost näha, et kõige arukam pole. Teine oli täitsa okei ilmega (ja ajas normaalsemat juttu), kuigi oli kaetud selliste tätoveeringutega, mida väljaspool vanglaseinu väga tihti ei tehta – näete, ei saa diskrimineerida, tema oli normaalsem selles grupis.

Igatahes. Esmalt pakkus neandertaal vastas istuvale vene vanamehele õlut ja seletas talle, et rääkida tuleb ikka eesti keelt, sest me elame Eestis. “Aga tegelikult mulle venelased täiega meeldivad, enne tulgu siia venelased kui pagulased.” (Vene pagulasi ei mainitud, see ilmselt pole võimalik variant.) Sinna otsa saime muidagi kuulda, kuidas ta käib Rootsis tööl (“ainult mingid liinitöölised käivad Soomes, praegu käivad ikka KÕIK normaalsed inimesed Rootsis”) ja kuidas seal olevat mingi neeger kedagi vägistanud. Ja teate mis??? (Rahvas ootusärevalt:”MIIIIIS???”) See neeger oli pagulane!!!

Nagu Jeesus Maria, ma mõtlesin, et ei saa enam hullemaks minna. Aga alati saab! Järgmiseks üritas tüüp minuga juttu alustada, aga ma teesklesin, et ei kuule, ja olin ninapidi nii sügaval telefonis, et oleks peaaegu sinna sisse vajunud. Nii et minust läks see kirves mööda. Küll aga astus samal ajal bussi üks musta patsiga noormees ja istus pahaaimamatult Tõelise Eestlase vastu.

“What’s your name?”

– “Martin, aga minuga võib vabalt eesti keelt rääkida.”

“Ahsoo, ma vaatasin, et sa oled nii tõmmu, nagu mingi pagulane.”

– “Ei, ma olen Saaremaalt.”

“No aga kus sa TEGELIKULT sündisid? Sa näed täiega välja, nagu sa oleksid Brasiilias sündinud!” (Mina ka ei tea, kuidas sünnikoht nahavärvi mõjutab, mitte geneetika, aga no minu arust nägi Martin välja nagu tavaline eestlane, mis sellest, et tumedate juustega.)

Mul oli selle aja peale vaesest Martinist juba täiega kahju, kuigi ta ise tundus asja pigem huumoriga võtvat. Õnneks käskis neandertaali sõber ka tal suu kinni hoida, saime viimased paar peatust üsna vaikselt sõita. Martin tuli isegi minuga samas peatuses maha, ma pidin NII palju vaeva nägema, et mitte tema käest küsida, kas ta on ikka PÄRIS kindel, et ta Brasiiliast ei ole. Meenub kohe Sander Õigus, oma jutuga sellest, et inimesed ei julge enam solaariumiski käia (tal on muide ka teine naljakas video Saaremaal käimisest):

Kunst ikka inspireerib elu ja elu inspireerib kunsti. Igatahes ma loodan, et sul läheb hästi, Martin.

Advertisements
  • Kategooriad