Olen varem ka öelnud, et arvasin, et see on mingi imelik nali, sest mis seal siis ära ei ole, võtad lihtsalt. Tavaliselt ma ei võta ühtegi, sest no üldse ei isuta. (Teine samasugune asi on popkorn – see maitseb nagu papp ning soola või võiga maitseb see lihtsalt nagu papp soola või võiga.)
Aga paar päeva tagasi tõi isa mulle Lätist paki maapähkleid, tõsiselt suur pakk – ja ma keerasin selle lihtsalt kolme õhtuga endale sisse, sest isegi kui möödaminnes peotäie võtad, oled minuti pärast uue järel. Ma nimelt hoian selliseid asju tavaliselt käeulatusest natuke väljas, et peaks vähemalt püsti tõusma, või suisa teises toas, sest siis ma ei viitsi järele minna, aga nendega ei aita miski. Ikka sööd.
Ja vaadake, mida ma teha oskan! TEGELIKULT peaks ideaalis muidugi puusad käte kohale minema ja nii saaks ka õlad käte kohale jääma, aga no mul on liiga lühikesed jalad ja iga kord, kui ma üritan joogaplokkide pealt näiteks lükata neid puusi, on mul siiani tekkinud tunne, et kohe kukkun ja saan surma. Nii et nüüd, kui mul on hoopis piisavalt jõudu, et jõuga end selles asendis hoida (kui keegi aru ei saa, siis jalad on õhus, eks ole, varbad vastu käsi), saan ma end kohe varsti jõuga õigesse asendisse viia ja edaspidi rohkem tasakaalule lootma jääda. 😀 Aga see on veel homne päev, esialgu olen ma jätkuvalt tugev.
Muidu käisin jooksmas. Üle kahe aasta (suht täpselt, ma viimati jooksingi 2015 juuli alguses), ma ei tea, kas mäletate, aga eelmine kord jäi pooleli, sest alguses oli põlvevigastus ja pärast seda vajus lihtsalt ära. Nagu ma selles postituseski mainin, siis mu keha valutab kogu aeg. Nii et eile hakkas mu põlv mulle juba ca kümne minuti pärast mingit jura ajama. Meie omavaheline vestlus nägi välja umbes selline:
Põlv: “Kuule, ma vist valutan.”
Mina: “Mis mõttes sa VIST valutad? Valutad siis või ei?”
Põlv: “lol, idk”
Mina: “Mis mõttes sa ei tea? Nahhui, ära aja närvi mind, valutad või ei valuta, raisk???!!!”
Põlv: “Pohh, YOLO.”
No ja ei hakanudki valutama. Imelik oli, aga valutama ei hakanud. Varasemast mäletan, et esmalt oli imelik ja 10 minuti pärast juba valutas korralikult ning pärast seda liipasin ülejäänud päeva ringi. Seekord oli terve jooksu aja tunne, et “äkki ta on natuke ohhoo”, aga jooksin oma 51 minutit ära (ajalimiit tulenes sõpradest, mitte minust, sest olin lubanud hiljemalt pool seitse kodus tagasi olla, et me ujuma ja sauna saaks minna, tunnikese oleks igatahes kenasti ära jooksnud, võhma oli). Telefon väitis, et ma läbisin selle 51 minutiga 9,48 km, mis tundub mulle pehmelt öeldes kahtlane, sest enda meelest sörkisin ma üsna rahulikult ja aeglaselt, pea 10 km tundub mulle vähem kui tunni kohta ikka suur number. Aga samas kõnnitakse ju tunniga kuus km, nii et ehk tõesti. Ma nimelt varem pole kunagi distantsi mõõtnud, ainult aega, et aeroobse trenni jaoks vajalik ära tuleks, nüüd lihtsalt telefonid näitavad nagunii kõike automaatselt ju.
Aga täna hommikul on põlv NII imelik, et võttis kohe natuke lonkama. Töökaaslased märkisid abivalmilt, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui vaheldumisi joosta ja rattaga sõita. Ma olen miskipärast üsna kindel, et selle probleemi vastu aitab kenasti, kui mõlema asemel mõnusalt diivanil vedeleda ja elu lõpuni ronimisega piirduda. Aga noh, igaühele oma. Kahe tunniga oli põlvevalu kadunud ka, nüüd kõnnin juba normaalselt, nii et ehk ikka julgen mingil hetkel uuesti proovida.
Ja Macklemore’i “Glorious” on täiega hea laul:
Pärdikute päevaraamat 