Täitsa pekkis, avastasin just mitme aasta vanuse pooliku postituse ajast, mil ma veel abielus olin ja ise pannilabidat teha tahtsin. See oli minu jaoks praegu nii naljakas, et otsustasin teistegagi jagada. Etteruttavalt olgu öeldud, et mitte ainult pole abikaasast eks saanud, vaid see pannilabidas ei saanud iial valmis. Vedasin selle endaga veel järgmisesse üürikorterisse kaasa, aga lihvimiseni ei jõudnudki, sest no krt, ei ole mul seda püsivust tuimaks nühkimiseks. 😀 Lugu igatahes oli selline:
Nagu juba öeldud sai, leidsin omale sobiva puutööringi, mis koosneb kahest inimesest (õppivast minust ja õpetavast abikaasast) ja kodus leiduvatest vahenditest. Nüüdseks oleme vaikselt pihta hakanud. Palju abi oli ka raamatust “Puutöö A&O“, kust saab olulisi näpunäiteid. Näiteks:
Kasuta häid tööriistu ja ära laena neid sõpradele. Sa ei taha ju ilma jääda ei sõpradest ega tööriistadest.
Algselt pidime juba laupäeval alustama, aga palav ja jaanipäev ja muud jutud, nii et kõik venis. Kolmapäeval jõudsime reaalselt nii kaugele, et läksime kuuri ja leidsime sealt kaks puujuppi:
Pärdikute päevaraamat 