“Rents teeb” aastast 2010 või nii

Täitsa pekkis, avastasin just mitme aasta vanuse pooliku postituse ajast, mil ma veel abielus olin ja ise pannilabidat teha tahtsin. See oli minu jaoks praegu nii naljakas, et otsustasin teistegagi jagada. Etteruttavalt olgu öeldud, et mitte ainult pole abikaasast eks saanud, vaid see pannilabidas ei saanud iial valmis. Vedasin selle endaga veel järgmisesse üürikorterisse kaasa, aga lihvimiseni ei jõudnudki, sest no krt, ei ole mul seda püsivust tuimaks nühkimiseks. 😀 Lugu igatahes oli selline:

Nagu juba öeldud sai, leidsin omale sobiva puutööringi, mis koosneb kahest inimesest (õppivast minust ja õpetavast abikaasast) ja kodus leiduvatest vahenditest. Nüüdseks oleme vaikselt pihta hakanud. Palju abi oli ka raamatust “Puutöö A&O“, kust saab olulisi näpunäiteid. Näiteks:

Kasuta häid tööriistu ja ära laena neid sõpradele. Sa ei taha ju ilma jääda ei sõpradest ega tööriistadest.

Algselt pidime juba laupäeval alustama, aga palav ja jaanipäev ja muud jutud, nii et kõik venis. Kolmapäeval jõudsime reaalselt nii kaugele, et läksime kuuri ja leidsime sealt kaks puujuppi:

Halg on lepp (targad raamatud ütlevad, et puutööks sobib paremini lehtpuu, teoorias olen ma tugev, nagu ikka) ja laud on mingi uhke välismaine värk, mis tuli üle mere ühe suure kasti osana. Midagi bambuselaadset vist. Mul pole õrna aimugi, kuidas nad seda puuliiki määrasid, aga meie ammune korterikaaslane oli vali puutöösõber, nii et ju ta ikka teadis.

Igatahes, kuna ma olen laisk nagu lohe, valisin ma tööks lauajupi, sest seda on juba parajalt töödeldud, nii et hoiab hulga vaeva kokku. Puidumaterjali valik oli seega esimene samm. Teiseks sammuks on teoreetiliselt joonise tegemine, aga K avastas, et pliiats on nüri ja andis mulle esimeseks tõeliseks prooviks suure rohelise pliiatsi teritamise, öeldes, et ma saan endale päris oma punase pliiatsi. Umbes minuti pärast võttis ta punase pliiatsi ära ja ütles, et selle saan ma siiski siis, kui ma päriselt teritama olen õppinud. Kahepeale saime siiski hakkama ja seejärel tegi K lausa suurepärase vabakäejoonise, mis nägi välja selline:

Kui me oleksime koolitunnis, kus on olemas vastavad vahendid, saaksime selle koha peal labida masinaga mõnusasti välja saagida. Kuna meil selliseid uhkeid vahendeid ei ole, pidime kasutama maalähedasemaid lahendusi. See tähendab, et pidime tegema hulga ristlõikeid, et seda juppi kätte saada. See näeb siis välja umbes nii:

Kusjuures saagimine ei ole sugugi nii kerge kui teisi vaadates tundub. Täiega raske on. St mitte ainult keeruline (seda ka, nagu näha, kisuvad minu saejooned miskipärast ka nii lühikeste sisselõigete juures juba kõveraks kiskuma), vaid ka füüsiliselt raske. Kui olin jõudnud umbes nii kaugele, kui pildilt paistab, oli K jõudnud kolm korda öelda, et kui ma tema heaks töötaksin, laseks ta mu lahti, ja et tegelikult poleks tema mind kunagi tööle võtnudki. Nagu sorry, et hingan, eks. Igatahes hakkas tal selle aja peale nii igav, et ta hakkas ise ka lusikat tegema. Tema oma oli selline:

Norijad võiks muidugi väita, et meie tööriistadel oli väike kvaliteedivahe. Mina kasutasin siis seda moodsat:

Laua serva jõudes on valida, kas saagida vasaku käega või kasutada abivahendeid, et parema käega edasi saagida. Mina eelistasin teist varianti:

Seejärel peaks tulema see osa, kus need tükid laua küljest eemaldatakse ja saab viimistlusega pihta hakata. Minul lõppes see eemaldamine aga nii:

Tegelikult muidugi tuli alguses keskele mõra, aga no sellega ei olnud ju enam midagi edasi teha. See ei ole tegelikult sugugi normaalne, et ta nii läks, sest puit peaks siiski pikki kiudu murduma, aga ehk seal oli see mõra siis juba varem, sest ega ma seda lauajuppi alguses murda ei üritanud. Aga mis mul muud ikka üle jäi, pidin uuesti pihta hakkama, seekord tegin otsast lõpuni kõik täitsa ise, sh ka joonise (pliiatsit õnneks teritama ei pidanud). Õhtu lõpuks oli K-l väike edumaa. Kolmapäeva õhtul olid meie pannilabidad sellised:

Advertisements

10 kommentaari

  1. Loodame, et saame ka vastand-postituse “õpetasin mehe laudlina triikima ja kust poest ta pärast uue ostis”.

  2. Kõlab nagu metafoor IT-le…

    • Siin olen ma olude sunnil pidanud ikka üht-teist õppima.

  3. Lusikas on väge täis sümbol.
    Maailma lennujaamad on hädas intsidentidega,
    kus noored naised on endale teelusika püksi peitnud.

    Selles mõttes Rentsi puulusikas oleks isegi innovatsioon,
    lennuväljade väravad ei vinguks ja kui turva kulmud kerkivad:
    We, estonians, have a PANNIlabidas all the way in a trousers 😉

    Hilisejatele ärkajatele seletuseks, mis värk selle lusikaga on.
    Kui sa oled sündinud maade ja merede taga Prantsusmaal, siis
    muidugi tead sa, mida tähendab teelusikas püksi kummi vahel.

    • Puulusikas värvli vahel oleks väga ehedalt eestlaslik lahendus, nagu anekdoodis juba…

  4. Nagu on olemas Ronginaine ja tema Rongimees on sul mingi oma Lusikamees e. Puulusikamees

    • No ja lusikas sai tal täiega ilus ju. 😀

    • Ma pole näinud veel ühtegi koledat lusikat mõnd ebafunktsionaalset küll, Ronginaisel on pidev lusika ikaldus. 🙂


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid