Ja hirmus on mõelda, et pool suve on läbi. Aga see viimane oli täiesti imeline (isegi see kohtinguosa lõppes tegelikult kenasti, aga las see jääb praegu). Igatahes. Täiesti SUUREPÄRANE ilm oli, nii et otse loomulikult käisime me väljas ronimas. Laupäev oli veel eriline pidupäev, sest meiega ühines ka AbFab, keda ma liiga liiga liiga kaua näinud ei olnud. Külastasime järjest kolme erinevat kivi, millest Kärgla oma oli küll megalahe, aga väga sääserohke, nii et olgu kirja pandud, et sinna on vaja septembris-oktoobris tagasi minna. Päriselt ronisime Mardimikul ja Tammispea rahnul. Abbyl oli kaamera ka kaasas, nii et saime kõik selliseid pilte, et saan neli aastat veel igapäevaselt instagrammi üle kallata.
Tammispea on SUUUUUR. Nagu ikka suur. Kuskilt lugesime, et Mandri-Eesti kõrgeim. Ma ei tea, kas kuskil saare peal on siis midagi veel kõrgemat, mine või otsima. Ütleme nii, et tippu ei jõudnud meist keegi ja mind ausalt öeldes ka väga ei häiri, et ei jõudnud, sest kui te seda pilti vaatate, siis matt tundub ikka päris pisike selle kivi kõrval – ja ei olnud see tunne seal nii stabiilne, et sellest hoolimata rõõmsalt highball’ida. Ma olen ilmselgelt maailma rõõmsaim ronija (ja lausa uskumatu, mis asendeid kivi peal võtta annab):
Selle kõrval on üks väiksem kivi ka, mille ääres me usinalt traaverdasime, see oli päris mõnus.
Pühapäeval käisime Hara sadamas süvaveesoolot uudistamas. Selle mõte on siis selles, et ronitakse vee kohal ja kui hästi välja ei tule, saad natuke ujuda ka. Ma suutsin esimese katsega kohe vette lennata, teise katsega sain ikka raja tehtud. Õnneks oli vesi megasoe, muidu oleks see natuke nutune üritus – ja kui selle käigus kordagi ei kukuks, oleks ka igav. Aga võtab vere korralikult käima küll, seda tahaks tulevikus veel proovida.
Seekord olime seal üsna lühidalt, sest paar tükki meist ei armastanud üldse vett ja tahtsid tavalise kivi peale edasi liikuda. Seega läksime Pärispea poolsaarele:
Täitsa ilus oli seal ja üsna mõnus kivi (tegelikut suisa mitu), kuigi täpselt selline koht, et targem on mitte kukkuda, sest matte nagunii kuskile panna pole.
Aga kõik said üles!
Parem oleks, kui meid ootaks ees eriti soe ja kuiv suvi, et iga järgnev nädalavahetus samasugune oleks. 😀
Pärdikute päevaraamat 
Sinna Pärispea poolsaarel asuva Purekkari neeme Maasäärekivi otsa saab ka lihtsamalt, isegi mina saan üles. Aga noh, ega teie ju ometi madalamat külge ja püsivalt kinnitatud köit kasutanud 😀
Täitsa kasutasime, allatulekuks. 😀
Jah, Eestimaa on täis kive, kuhu saab lihtsalt üles 😀 Kahjuks see pole point :p
Nonäed, “isegi see kohtinguosa lõppes tegelikult kenasti” – ütlesin ju, et varateismelisi sellised asjad ei sega 🙂
Olen juba mõnda aega mõelnud küsida, kas sa Jon Krakaueri lühijuttu “Gill” oled juhtunud lugema, kogumikust Eiger Dreams? Räägib bouldering’ist. Hiilgav lugemine mu meelest. Peaks kusagil Internetis ka tasuta saadaval olema.
See osa, mis netist paistis, oli üsna lühike, ainult mõned leheküljed – aga nüüd olen siis lugenud. 😀 Võrreldes näiteks selle ronimisfilosoofia raamatuga, millest ma ka kirjutanud olen, ei tundunud mulle midagi väga erakordset.
Ahaa, see sinu viidatu tundub tsitaatide põhjal sügavam jah. Asi lihtsalt selles, et mulle hirmsasti Krakaueri kirjutamine meeldib. Boulderingist ja muust ronimisest aga tean vaid loetu põhjal. Ja nähtu. Smith Rock paistab peaaegu et koduaknast. Kui siiapoole satud, tule ronima.
Mõtlesingi, et see tekst imponeerib mu arust neile, kes ise roninud ei ole.
Ma just hommikul soovitasin sõbrale Eiger Dreamsi ja soovitan teile ka. Kui ma enda oma Karu käest tagasi saan, võin laenata. See on ajakirjaartiklite kogumik – erakordne pole, aga lahe ja mitmekülgne lugemine.
tervitustega mägedest,
suvi ongi mängimiseks ja puhkamiseks