Seisin mina täna pärast trenni peegli ette ja hakkasin näokreemi näkku kandma, kui pistsin järsku hoopis sellise hooga röökima, et sõber jooksis teisest ruumist kohale, et vaadata, kas mind tapetakse.
“EIIII!!! VAATA, MIS MUL NÄOS ON!!!”
– “???”
“Mul on silmade ümber KORTSUD!!! Ma olen VANA!!!”
Tema (ebalevalt): “Nojah, aga … me ju olemegi vanad???”
Nagu …
Esiteks. MINA ei ole vana (ta on minust kaks aastat vanem, tema äkki on tõesti). Teiseks. Ma VANNUN, et eile ei olnud mul ühtki kortsu seal veel. Kolmandaks. MINA ei ole vana. Lihtsalt et oleks öeldud. Kui kellelegi midagi arusaamatuks jäi, siis vaadake uuesti punkte üks ja kolm.
Sama soojaga tervitaksin oma venda, kes armastab rõhutada, et ma olen “neljakümnele lähenev”.
Pärdikute päevaraamat 