Miks sa söödad oma lapsele saasta?

57a8dc59-cf1e-f2c8-4d0d-9d3941a3d9e9-3178

Lastetu räägib teile kohe, kuidas oma tibusid kasvatada. Või noh, mitte päris. Ma räägin söömisest, sest mulle meeldib süüa ja mulle meeldib, kui mind toidetakse (vahel isegi toitmine, aga no see mitte nii väga). Ja mina olin kogu parajasti internetis toimuva toiduteemalise kisma maha maganud, aga õnneks on mul kirjasaatjaid üle kogu maa, kui klassikuid tsiteerida, nii et need on mulle kõik koju kätte toonud. Ja mul on tegelikult savi, kuidas te oma lapsi toidate või kui paksud need on, kuigi veekeskuses käies on natuke rõve vaadata neid pisikesi soomlasi, kes vees olles ka kuradima võileiba ja muffinit söövad (ja ma ei liialda praegu, söövadki). Aga. AGA. Kui inimene, kes pidi minema faking MAOVÄHENDUSOPERATSIOONILE, et kaalust alla võtta, ja siis hiljem kirjeldas, kuidas ta peab süües pause tegema, et ikka õnnestuks kogu toit või pudel veini sisse mahutada, kirjutab:

Teate, ma toon teile kaks elulist näidet. Kui ma olin väike, võisin ja sain ma kõike proovida, mida tahtsin, samas oli mul sõbranna, kes veel kuueselt ei teadnud, mis asi on jäätis. Nagu kuidas?! Ma ei armasta siiani magusat, sest ilmselgelt võisin seda süüa palju süda lustis. Samas see sõbranna on eluaeg võidelnud kaaluga, sest igal reedel ostis ta endale suure tordi ja sõi selle ära, sest NÜÜD ta võis.

Siis ma ei saa aru, kas eneseanalüüsivõime on koju jäänud või mis siin nüüd toimub. SINA oled terve elu kaaluga võidelnud ju. Või opileminek on lihtsalt selline asi, mida nädalavahetusel teha, kui telekast midagi head ei tule? Ja kui sina oled terve elu kaaluga võidelnud, siis äkki, no ÄKKI ei olnud ikka see teie pere lähenemine ka see kõige parem, ehk annab mingi kuldse kesktee leida seal? Öelda, et laps ei ole idioot, on sellises olukorras lihtsalt oma vastutuse lapse kaela lükkamine.

Krõpsud … Ma ei annaks oma koerale ka krõpsu ja ise ei söö neid kunagi, sest see on minu jaoks samas kategoorias valge saiaga – miks peaksin ma sööma midagi, millel puudub igasugune reaalne toiteväärtus? Päris sitta ei ole mõtet ka sisse süüa ju. Ja kui midagi ise ei sööks ja koerale ei annaks, ei annaks ma neid ka lapsele. Ma ei ole küll spetsialist, aga olen valmis kihla vedama, et liigne sool jms on miniinimestele ka kahjulik.

Ma saan aru, et inimene tahab, et ta laps oleks kõike proovinud ja mitmekesine menüü jne, aga mis kasu see laps sellest saab, kui ta on proovinud näiteks krõpsu, friikartulit ja viinerit? Et sööb ise väljas nagunii liiva, anname siis friikartulit ja viinerit ka? Või limonaad ja kohv väikelapsele? Milleks? Mina näiteks käisin juba koolis, kui esimest korda hamburgerit sain. Mitte selle pärast, et mu vanemad oleksid näljas olnud, vaid selle pärast, et nad ei olnud vaimuhaiged. Üllataval kombel ei kukkunud ma selle peale igapäevaselt hamburgereid näost sisse ajama.

Või näiteks:

Aga noh, ju see on minu kiiks. Mulle anti kõike proovida (ka veini, õlut vms, mida parasjagu joodi), ma võisin käia väljas – pidin ütlema, kus ja kellega olen ja millal tulen. Ja nii mul polnudki mingit meeletut vajadust kuskil ringi kolada, pidudel käia jne kui ma tiinekas olin.

Joomise kohta ma ei tea, aga sa olid noorena avaliku elu tegelane ju. Arnoldiga ringikolamiseks sa kuskilt aja ja tahtmise leidsid ja ilmselt kaine peaga kaamera ees kuskil suvalisel põllul kusel ei käinud. Ära tule rääkima nüüd internetis, kuidas täielik vabadus ainult kasuks tuli. Rääkimata sellest, et hästi kasvatatud inimesed ei varasta täiskasvanuna teiste telefone. Kui me siin üldse su elulugu anecdotal evidence‘ina kasutame, on see ehe näide selle kohta, et teatud vanemlikud piirid oleksid ehk siiski kasuks tulnud.

Geneetika. Inimene, kes ütleb internetis, et “ega geenid kehakaalu ei mõjuta”, ei peaks ilmselgelt üldse söögi teemal sõna võtma, sest ta on liiga väheinformeeritud, et midagi asjalikku öelda.

Samal ajal kirjutab internetis Robbie Williams, et tal on selline häire, et kõnnib unes ja sööb selle käigus – ning alati rasvast ja magusat, mida ta muidu kunagi ei söö. Tekib küsimus, et kui ta neid muidu kunagi ei söö, miks need tal siis köögis üldse olemas on, ja teiseks, et miks neid pärast häire avastamist seal jätkuvalt hoitakse.

Ma ei tea, mis inimestel viga on. Te peate elama ju selle kehaga, Kas te ise ei taha seda tervena hoida? Või on kohene rahuldus nii palju olulisem kui pikaajaline heaolu?

Ah, ma lähen teen ühe maapähklivõi ja banaaniga võiku selle peale hoopis.

Advertisements
  • Rubriigid