Miks sa söödad oma lapsele saasta?

57a8dc59-cf1e-f2c8-4d0d-9d3941a3d9e9-3178

Lastetu räägib teile kohe, kuidas oma tibusid kasvatada. Või noh, mitte päris. Ma räägin söömisest, sest mulle meeldib süüa ja mulle meeldib, kui mind toidetakse (vahel isegi toitmine, aga no see mitte nii väga). Ja mina olin kogu parajasti internetis toimuva toiduteemalise kisma maha maganud, aga õnneks on mul kirjasaatjaid üle kogu maa, kui klassikuid tsiteerida, nii et need on mulle kõik koju kätte toonud. Ja mul on tegelikult savi, kuidas te oma lapsi toidate või kui paksud need on, kuigi veekeskuses käies on natuke rõve vaadata neid pisikesi soomlasi, kes vees olles ka kuradima võileiba ja muffinit söövad (ja ma ei liialda praegu, söövadki). Aga. AGA. Kui inimene, kes pidi minema faking MAOVÄHENDUSOPERATSIOONILE, et kaalust alla võtta, ja siis hiljem kirjeldas, kuidas ta peab süües pause tegema, et ikka õnnestuks kogu toit või pudel veini sisse mahutada, kirjutab:

Teate, ma toon teile kaks elulist näidet. Kui ma olin väike, võisin ja sain ma kõike proovida, mida tahtsin, samas oli mul sõbranna, kes veel kuueselt ei teadnud, mis asi on jäätis. Nagu kuidas?! Ma ei armasta siiani magusat, sest ilmselgelt võisin seda süüa palju süda lustis. Samas see sõbranna on eluaeg võidelnud kaaluga, sest igal reedel ostis ta endale suure tordi ja sõi selle ära, sest NÜÜD ta võis.

Siis ma ei saa aru, kas eneseanalüüsivõime on koju jäänud või mis siin nüüd toimub. SINA oled terve elu kaaluga võidelnud ju. Või opileminek on lihtsalt selline asi, mida nädalavahetusel teha, kui telekast midagi head ei tule? Ja kui sina oled terve elu kaaluga võidelnud, siis äkki, no ÄKKI ei olnud ikka see teie pere lähenemine ka see kõige parem, ehk annab mingi kuldse kesktee leida seal? Öelda, et laps ei ole idioot, on sellises olukorras lihtsalt oma vastutuse lapse kaela lükkamine.

Krõpsud … Ma ei annaks oma koerale ka krõpsu ja ise ei söö neid kunagi, sest see on minu jaoks samas kategoorias valge saiaga – miks peaksin ma sööma midagi, millel puudub igasugune reaalne toiteväärtus? Päris sitta ei ole mõtet ka sisse süüa ju. Ja kui midagi ise ei sööks ja koerale ei annaks, ei annaks ma neid ka lapsele. Ma ei ole küll spetsialist, aga olen valmis kihla vedama, et liigne sool jms on miniinimestele ka kahjulik.

Ma saan aru, et inimene tahab, et ta laps oleks kõike proovinud ja mitmekesine menüü jne, aga mis kasu see laps sellest saab, kui ta on proovinud näiteks krõpsu, friikartulit ja viinerit? Et sööb ise väljas nagunii liiva, anname siis friikartulit ja viinerit ka? Või limonaad ja kohv väikelapsele? Milleks? Mina näiteks käisin juba koolis, kui esimest korda hamburgerit sain. Mitte selle pärast, et mu vanemad oleksid näljas olnud, vaid selle pärast, et nad ei olnud vaimuhaiged. Üllataval kombel ei kukkunud ma selle peale igapäevaselt hamburgereid näost sisse ajama.

Või näiteks:

Aga noh, ju see on minu kiiks. Mulle anti kõike proovida (ka veini, õlut vms, mida parasjagu joodi), ma võisin käia väljas – pidin ütlema, kus ja kellega olen ja millal tulen. Ja nii mul polnudki mingit meeletut vajadust kuskil ringi kolada, pidudel käia jne kui ma tiinekas olin.

Joomise kohta ma ei tea, aga sa olid noorena avaliku elu tegelane ju. Arnoldiga ringikolamiseks sa kuskilt aja ja tahtmise leidsid ja ilmselt kaine peaga kaamera ees kuskil suvalisel põllul kusel ei käinud. Ära tule rääkima nüüd internetis, kuidas täielik vabadus ainult kasuks tuli. Rääkimata sellest, et hästi kasvatatud inimesed ei varasta täiskasvanuna teiste telefone. Kui me siin üldse su elulugu anecdotal evidence‘ina kasutame, on see ehe näide selle kohta, et teatud vanemlikud piirid oleksid ehk siiski kasuks tulnud.

Geneetika. Inimene, kes ütleb internetis, et “ega geenid kehakaalu ei mõjuta”, ei peaks ilmselgelt üldse söögi teemal sõna võtma, sest ta on liiga väheinformeeritud, et midagi asjalikku öelda.

Samal ajal kirjutab internetis Robbie Williams, et tal on selline häire, et kõnnib unes ja sööb selle käigus – ning alati rasvast ja magusat, mida ta muidu kunagi ei söö. Tekib küsimus, et kui ta neid muidu kunagi ei söö, miks need tal siis köögis üldse olemas on, ja teiseks, et miks neid pärast häire avastamist seal jätkuvalt hoitakse.

Ma ei tea, mis inimestel viga on. Te peate elama ju selle kehaga, Kas te ise ei taha seda tervena hoida? Või on kohene rahuldus nii palju olulisem kui pikaajaline heaolu?

Ah, ma lähen teen ühe maapähklivõi ja banaaniga võiku selle peale hoopis.

Advertisements

53 kommentaari

  1. Appi! Kuidas kõigile mulle meeldivatele blogijatele see blogitiigi pinnal heljuv sinivetikas nii korda läheb, ma aru ei saa. Ma saan muidugi aru, et ma ei pea lugema kui mulle ei meeldi, aga no vaatad, et jess Rents on midagi kirjutanud ja siis tuleb välja, et Rents on kirjutanud sellest, kellest sa ei taha midagi teada, sest aju hakkab verd jooksma, kui sa loed-näed-kuuled.

    Seesamunegi, et see blogija hiljuti kirjutas, et tema luges, et vesi teeb ka paksuks. Mille peale mina oleks tahtnud välja pursata, et ega pudelite kaupa veini keresse kallamine paksuks ei tee ja sellepärast sa pall oledki, et sa vett ei joo. Ja siis võtsin palderjani, rahunesin maha ja sain aru, et loll ise nagunii aru ei saa, et on loll ja tegelt pole minu mure, et ta loll on. Mõtlemisvõimeline inimene seda toitumisalast pläusti, mida ta toodab tõsiselt ei võta ja ülejäänud tehku, mis tahavad. (Ja pahvatasin selle mõtte sul siin välja. 😀 Ma tegelt olen kõigega nõus, mis sa kirjutasid, mul lihtsalt on nendest Emmidest kopp) Jauramise lõpp. 😀

  2. Hakkasin oma lapsepõlvetoidu peale mõtlema.

    Ühest küljest ei mäleta, et mulle oleks eriti midagi keelatud, ainult et magusat tuli üldiselt osta oma taskuraha eest ja see seadis omad piirid. Välja arvatud suvel vanaema pool, kes tõi lahkelt poest maisipulgakesi ja andis raha õli sees küpsetatud moosipirukate jaoks. Suvel tõesti nagu ei olnudki mingeid piire.

    Ja ma olen see, kes pole kunagi dieeti pidanud (ja mingi vanuseni ei suutnud uskuda, et keegi väljaspool raamatuid päriselt peab) ega keela endale ka täiskasvanult midagi, lihtsalt isud käivad pigem finn crispi näkileiva kui küpsise järele, kõige suuremad neelud ajab tüüpiliselt peale tomat (Intsu talu tomatid söövad praegusel aastaajal mu rahakotile sügavat auku sisse) ja kui ma tunnen, et vajaks lohutustoitu, on selleks tavaliselt supp, mitte jäätis. Võib-olla vanemaks saades tekib dieedivajadus, ainevahetuse aeglustumine jne, eks siis tuleb vaadata, kumb mulle tähtsam tundub, kas söögi peale mittemõtlemise mugavus või liigeste hoidmine, tantsida tahaks ju ikka.

    Aga praeguse seisuga, kui ma vahel harva tahan nii imelikku asja nagu kartulikrõps või küpsis, siis ka südamerahuga ostan, ainuke häda on nendega see, et isu saab tavaliselt enne otsa kui krõpsud-küpsised ja siis nad jäävad köögikapi peal ruumi võtma ja kopitama (jäätisega sama häda – ostame kahe peale liitrise paki ja pool pakki jääb külmkappi seisma, sest tal jõuab külmkapi maitse tulla).

    Teisest küljest… ega mu lapsepõlves kartulikrõpse ei olnudki. Viinerit mulle ei _keelatud_, aga kui tihti seda üldse saada oli? Nii et mu söömisharjumused kujunesidki igasuguste suppide, ühepajatoitude, salatite ja pilaffide peal.

    Ja kolmandaks ei ole mul tegelikult õrna aimugi, kas see kombo – “midagi ei keelata, aga tavaliselt on kättesaadav ainult kvaliteetne toit” – ongi võitev kombo või ma lihtsalt sündsini selline.

    • Mu vanemad annavad siiani pisikestele sugulastele viinereid ja söövad neid ise ka. Selle õõvastuse olen ma kuskilt iseseisvalt üles korjanud.

    • “toidu peale mittemõtlemise mugavus” oli tglt vale väljend – ma mõtlen väga palju toidu peale, aga rohkem võtmes “kas kapsa-lillkapsahautis tuleb maitsvam tilli ja aed-liivateega või ainult tilliga” või “pagan, sisaldab palmiõli, kurat teab, kus kasvatatud, ei taha seda oma hinge peale.”

  3. Jah, kohene rahuldus on nii palju olulisem kui pikaajaline heaolu, kinnitavad koos minuga veel 2 miljardit ülekaalulist, nende seas 600 miljonit rasvunut kogu maailmas.

    • Mul üks sõber võttis hiljuti mitukümmend kg alla. Väidab, et rahuldus, mida ta nüüd saab sellest, kui mõnus on liikuda (sest jaksab näiteks tund aega rannas jalutada), on hulga parem kui ükski pitsatükk. Ise ei oska kommenteerida, sest pole olnud olukorras, kus jalutadagi ei jaksaks. Erinevad naudingud.

      • et jalutadagi ei jaksa, tundub tõesti väga karm ja paneb mõtlema, kas tõesti oli kaal NII suur või oli seal taga lihtsalt hästi suur treenimatus. mul on sõber, kes on julgelt üle saja kilo, aga ühtlasi kirglik jalutaja.

      • Oh, ma tean inimesi, kes on elu jooksul mitu korda mitukümmend kilo alla võtnud 🙂

        • Seda nagunii, ma ise võtan ka igal talvel mitu kilo juurde ja kevadel jälle alla. 😀

        • ma mõtlen iga kord, mida tähendab “mitu kilo juurde/alla”. sest mõnikord, kui mul on kaalumise tuju, võib märgata, et mu kaal kõigub ühe _päeva_ jooksul paar kilo sinna-tänna ja sellist asja vist juurde- või allavõtmise all silmas ei peeta.

        • Mul on kaal spordipäevikus kirjas, üldine trend on näha.

  4. (üritan kommentaari wordpressist läbi pressida, aga vist ei õnnestu)

    Ma siis vastan küsimusele.

    Neid võitlusi, mida sa last kasvatades võitled, on miljon. MILJON. Väikese inimese probleemide rägastik on lõputu ja arutu. Iseloomuhädad, laiskus ja kohusetundetus, terviseprobleemid (kõhukinnisus / puseriti hambad / lampjalad / rühihädad / midatahes), suhtlemisprobleemid, jonn või kõvapäisus ühe või teise kooliaine vastu, memmekus või liig-iseseivus ja tormakus, unehäired, mis kõik veel. Sa võitled mõnda võitlust, aga kõiki ei jõua. Lihtsalt ei jõua! Ja siis sa lööd käega ja lased sel lapsel süüa ükskõik mida. Selle nimel, et ta laskeks sind endale lähedale ja sa saaks talle õpetada matemaatikat või viisakust või hügieeni või midakuratveel.

    Ja laps ei ole koer. Koer sõltub sinust ja kui sa talle krõpsu ei anna, siis ta seda ei saa. Lapsel on sõbrad ja on meedia ja need raisad mõjutavad ja oh kui efektiivselt veel.

    Mul oli just rõõm veeta kaks nädalat (väga toredate) võõraste teismeliste seltsis. Näha, kuidas reklaam / turundus nende peal töötab, oli õõvastav. ÕÕVASTAV. Ja ma nägin, kuidas lapsevanemad olid kogu aeg sundviskes. Kui sina teed seda, siis sa saad toda. Või vastupidi. Või veel mingit muudpidi. Aga MILLESKI pead sa lapsele järele andma. Ja krõpsud või koola või nutividinate ekraani-aeg on lihtsalt kõige kergem asi, milles järele anda.

    • Hästi öeldud.
      Vali oma võitlusi, on see lühidalt.

    • No ongi nii, et koer käitub vastavalt instinktidele ja pugib palju jaksab ning kui peremees ei kontrolli läheb kiirelt paksuks. Inimene peaks nagu suutma veidi arukamalt käituda kui instinktidele järgi andmine, paraku pole ilmselt selle koha pealt aju odavat õgimist võimaldavale sotsiaalsele arengule järgi jõudnud.

    • Aamen.

    • Noogutan kaasa.

    • Konkreetne laps on kahene, ei lähe ise veel salaja krõpsu sööma.

      • Tõepoolest.

        Mingi imelik värk on muide “sünnipäevatoitudega”. Pidudel pakutakse lastele vinkut ja krõpsu ja limpsi. Mis vist väljendab seda, et see on nii ihaldusväärne toit, et muidu ei tohi, aga SÜNNIPÄEVAL VÕIB. Täiesti arusaamatu…

        Ma olen paar korda püüdnud lastele krõpsu sööta. Umbes, et naispere on kodust ära ja siis ma ostan paki või kaks mingit asja ja teeme “vahime jalgpalli ja sööme rasva” õhtu endale. Kõik korrad on feilinud – ei lapsed, ei mina lihtsalt ei taha seda. (Mitte et mu söömisharjumused muidu head oleks.)

        • sama imelikud on söögikohtade menüüde lasterubriigid. ma saan lastemenüü mõttekusest aru, kui selle egiidi all pakutaks näiteks kuidagi lastepäraselt ja lõbusasti kujundatud toite (mulle tundusid lapsena kole ägedad igasugused kurgist laevukesed jne). aga lihtsalt viiner ja friikartul kui mingi espetsjaalne lastetoit?

    • Hästi kirjutatud kommentaar.
      Iseenesest kahese toidulaud on veel üsna hästi kontrollitav, kui ees ei ole vanemat õde-venda.
      Ise otsustasin lapse alles kolmeselt lasteaeda panna ja seni võimalikult tervislikku toitu pakkuda. Esimest korda saigi jäätist ja kommi maitsta peale seda ning see võttis tal ikka aega enne, kui talle need üldse maitsema hakkasid, kuid see ei jäänud tulemata. See lõputu vastuvoolu ujumine väsitab lõpuks nii ära, et nüüd püüan lihtsalt halbadest valikutest võimalikult hea valida. Kõige keerulisem on külalistega, kes alati viisakalt mõne koogi kaasa võtavad või last kommide toomisega rõõmustada soovivad. Samas ma saan neist väga hästi aru, sest mingit head valikut on raske teha. Hea meelega paluks tuua hoopis talutoodangut, kuid see ei ole kõigile kergesti kättesaadav kraam.
      Eks minagi olin väga jäik ja kriitiline enne, kui enda laps suuremaks sai. Hetkel lähenen nõnda, et söömise ajal tuletan talle aeg-ajalt meelde oma keha kuulata ja see tundub praegu toimivat, sest üldiselt ta jätab magusa lõpuni söömata ehk kui ikka vähe paha juba on, siis lõpuni ei pinguta.

  5. Ohjah. Tükk aega mõtlesin, kas võtta sõna või… aga olgu. Ma võtsin ka mingi hetk aastaga 30 kilo alla, inimesed ei tundnud enam tänaval ära jms. Ainult et selle hind oli see, et ma põhimõtteliselt kogu aeg arvutasin, mitu kcal ma olen täna söönud ja mitu ma veel tohin. Pidevalt nii umbes 500 kcal-ga päevas miinuses elada on tahtejõule rõvedalt koormav ja hakkab lõpuks väga ajudele. Nii kui ma selle miinuses elamises vaimse tervise nimel pausi tegin, hakkas kaal kohe vuhinal tagasi tulema ja suitsetamise mahajätmise peale läks ainevahetus täiesti lolliks. Küll oleks tore, kui kaalukaotus tähendaks seda, et jätan selle krõpsu või koogitüki söömata ja juba number kukub, aga ei ole nii 🙂

    See, et dieedid pikas perspektiivis ei tööta, on ammu kindlaks tehtud ja ma kahjuks enam ei leia üles ühe neuroloogi TED-juttu, kus ta selgitas, miks suure kaalukaotusega inimesed tavaliselt kõik ja rohkem tagasi korjavad – sest et ajul on oma arusaam sellest, kui palju me kaaluma peaksime ning mingil lollakal põhjusel see number võib tõusta, aga reeglina ei lange. Nii et tugevalt ülekaalulisel inimesel ongi põhimõtteliselt kaks valikut – olla edasi ülekaaluline või siis iga päev oma ajuga võitlust pidada ja seda ka näiteks ligi 10(!) aastat pärast edukat kaalukaotust. Inimesed, kes ei ole soovituslikust kaalunumbrist eriti palju rohkem kaalunud, ei saagi aru saada, miks neist näiteks 40 kilo raskemal inimesel on palju keerulisem kaalunumbrit kontrolli all hoida. Tõepoolest – kõht ei pea olema kogu aeg ääreni täis, aga proovi sa AASTAID elada nii, et kogu aeg on nälg, kuigi söök on ju SIINSAMAS…

    • Minu sõber ei loe kaloreid, loobus lihtsalt rämpstoidust ja rasvastest asjadest, st sööb neid ehk korra või kaks nädalas ja siis võtab terve pitsa asemel pitsalõigu või nii. Aga postitus on eelkõige siiski sellest, et kahe-aastasele ei peaks paska söötma, iga täiskasvanu teab ise, mida ta oma kehaga teeb.

      • Ma saan aru, lihtsalt mõtlesin veidi kommenteerida seda osa: “Kui inimene, kes pidi minema faking MAOVÄHENDUSOPERATSIOONILE, et kaalust alla võtta, aga selle kõik ikkagi hiljem rõõmsalt tagasi sõi” – et see kaotatud kaalu “rõõmsalt tagasisöömine” ei ole tingimata valimatu rämpsuahmimine, vaid füsioloogiline protsess, mille vastu on väga keeruline võidelda. Sinu poolt kirjeldatud isiku söömisharjumusi ma ei tea ja nende osas ka sõna ei võta, aga tahtsin lihtsalt ära märkida, et drastilisemate kaalumuutuste korral on väga raske alla võtta, aga veel raskem seda väiksemat numbrit pikaajaliselt säilitada. Sealjuures palun protokolli kirjutada, et ma pole elu sees normaalkaalus olnud, nii kaua kui ma ennast mäletan. Mu ema üritas küll mignil äraspidisel moel saada mind kaalu langetama juba lapsena, aga kommentaarium ei ole selle absurdi kirjeldamiseks õige koht. Ime, et minust buliimikut ei saanud.

        • Aa, nojah, minu torge oli selle pihta, et Marileen on ise oma blogis kirjeldanud seda, kuidas pärast oppi ei jaksanud korraga palju süüa, nii et selleks, et kogu pitsa ikka harjumuspäraselt sisse suruda, tuli pause teha. Ehk siis üsna teadlik tegevus oli see, ei saa nagu väga üllatusena tulla, kui selle tulemusel magu uuesti välja venib.

    • Tahtsin seda TED-i juttu kommenteerida, arvan, et olen seda sama kuulanud. Jah ühest küljest oli juttu sellest, et ajul on arusaam, sellest kui palju kaal peaks olema. Aga teisest küljest oli jutt sellest, et tuleb õppida sööma mõistusega ja ennast sealjuures tunnetama. Et süüa kui kõht on tühi ja sealjuures tajuda õige hetk, millal kõht täis saab. Et dieetitamine ei ole lahendus ja lihtsam/mõistlikum oleks kaalutõusu vältida. Kasvõi siis oma järeltulijate peal, kui ise endaga hakkama ei saa.

  6. Ülesöömine on nagu paljud teised kahjulikud tegevused mis meeldivuse tõttu sõltuvust tekitavad. Süüakse liiga palju ikka selle pärast, et nii hea tunne on näost toitu sisse lahmida mitte selle pärast, et meelega kaalus juurde võtta. Mõjureid on palju ja inimeste metabolism on erinev aga ei saa üle ega ümber faktist, et ülekaalu algpõhjuseks liigne söömine. Kui ikka ei söö siis ei võta ka juurde olenemata kõigist muudest teguritest. Lihtsalt igaühe toidu tarvitamise “efektiivsus” on erinev ja seetõttu on sama kalorihulk ühele mitte piisav aga teisele ülekaalu tekitav.

    Osa toite liigitub tõepoolest rämpstoidu alla aga ka nendest pole lugu kui liigselt või ainult neid ei tarbi. Ma siin hakkasin personaalselt läbi viima eksperimenti kaalulangetamise osas, kuna avastasin esimest korda elus, et üle viiekümnesena kippusin lähenema 10kg ülekaalule võrreldes ülikooliajaga.

    Eksperiment on alles noor kuid tulemused juba paistavad. Kahe nädalaga üle 4 kg läinud ja samas eriti ei isuta kah. Kõik mis tegin oli õhtuste õgimiste lõpetamine, magusa, saia ja õlle piiramine. Justnimelt piiramine, sest väikestes kogustes söön nii kommi kui kroissante õlle joomisest rääkimata. Huvitavaks ja meeldivalt ootamatuks momendiks oli peale esimest paari päeva isu kadumine, mistõttu dieeditamine erilist tahtejõu pingutust ei nõua. Õhtul trennist tulles tahaks küll õlle või paar lasta aga luristan hoopis vett ja ära pole surnud. Ma ei tea aga võimalik, et mul läheb eksperiment nii lihtsalt kuna olen vaid vähendanud koguseid, mitte täielikult patutoitudest loobunud. Üritan muuta elustiili, mitte mingit maagilist kaalunumbrit saavutada.

    P.S. Lapsena sõin kõike, mis kätte sain ja mis maitses. Meie ajal lihtsalt polnud krõpsusid, pidin leppima õuntega 😛

    • …Sa oled “10 kg ülekaalus vrdl ülikooliajaga” – kui sa siis olid normkaalus, siis pole just eriline kaalutõus. 50 kg ülekaalus inimestele see sinu “piiran veidi” meetod ei pruugi sugugi nii lihtne olla ja/ või see “veidi” piiramine ei aita mitte midagi.

      • Ega ma väidagi, et tegu imerohuga, eriti veel nii algses staadiumis. Lihtsalt jääb mulje, et minu puhul funksib, aga eks näe. No ja kui peaks aitama, pole ma kade jagama, tasuta sealjuures 😛

  7. Ma olen seda meelt, et vähemalt väikelapse puhul (ja temaga ses algallikas tegemist on) saab vanem toitumist ja valikuid ikka üsna hästi suunata. Laps kohe kindlasti ei tea tahta asju, mida talle pakutud pole. Kui arvestada, et paljud hoiakud ja valikud kujundatakse kodus ja väikelapseeas siis miks mitte proovida juba eos suunata lapsukest endale/kainele mõistusele sobivad suunas?
    Kusjuures olen ise kogenud kuidas inimene, kes ei söö grammigi jahu ega valget suhkrut kritiseerib mind, et ma 2-aastasele kummikomme ei anna… Või küsitakse siiralt, et miks ma aastasele lapsele limonaadi ei anna, hiljem lasteaias hakkab ju niikuinii komme sööma…. Sellistele “seisukohtadele” ei oskagi reageerida.
    Ma siiski jään arvamusele, et laste (eriti väikelaste) puhul tuleks võiks toitumist siiski suunata tervisele kasuliku poole. Eriti kuna ma ise olen kogu täiskasvanuelu enda toitumist õigesse suunda seadnud ning üritanud välja juurida lapsepõlvest kaasa saadud halbu harjumusi.

    • Muidugi saab alguses ja ka hiljem suunata – aga kui sa kümneaastasega keskendud sellele, mida ta süüa võib ja paned peatähelepanu sinna, jäävad muud, tähtsamad asjad tegemata.

    • wdym “jääd arvamusele”? Sellel arvamusel on ilmselgelt kõik inimesed. Või no enam-vähem kõik. Teema on sellest, miks seda arvamust praktikas nii raske realiseerida on.

      • “jään arvamusele” kuna elu on näidanud, et üllatavalt suur hulk väikelaste vanemaid juhindub põhimõtetest “oma laps, ise tean” ning “olen ise rämpstoitu süües elus, las laps sööb”. Ja oma pere näitel julgen väita, et loeb isiklik eeskuju. Mitte ei piirata last vaid sööme kõik mõistlikult.

  8. Lapsevanemad võiks öelda, kuidas sellega on, aga ma kahtlustan, et lapse silma all olevate täiskasvanute enda harjumused mõjutavad teda rohkem, kui nende teadlik kasvatuspoliitika. Kas seda ei kirjutatud (küll lugemisharjumuste kohta) mitte tolles “Hullumajanduse” raamatus?

    Ep kirjeldas, kuidas nad olid ühe seltskonnaga majutunud maaperes, kus vanemad ise elasid praekartuli-viineri-kalapulga peal ja laps muidugi ka. Ja tolle seltskonna sealviibimise ajal ilmutas laps suurt huvi kõigi muude toiduvõimaluste vastu, mida ta nägi. olgu maitserohelisega täidetud karpkala vms. Tal poleks olnud võimalustki teada saada, et peale kartuli-viineri on veel mingid toidud olemas, kui seda seltskonda poleks sinna sattunud, aga selle nädala jooksul sai ta ise osaleda teistsuguse toidu tegemises ja seda proovida ka.

    ma ise avastasin alles suht suurena – hilisteismelisena või kahekümnendate eluaastate algul – et osa jaoks tähendab normaalne toit peaasjalikult kartulit ja kastet ja suurt muud nagu ei eksisteerigi.

    • Just. Meenutab minu lapsepõlve, kus ükski toit süüa ei kõlvanud, oligi kartul-kaste. Alles hilisteismelisena sain teada, et toit võib päriselt ka hea olla ja et ema poolt mõttetuks põlatud kokaraamatutes ongi päris toidud sees.

      Meil süüakse valget jahu ja suhkrut küll, ohtralt, aga mõne aja eest sain teada, et meie heade sõprade lapsed söövad enam-vähem ainult makarone hakklihaga ja nurgapealse putka pitsat. Meie lapsed pole selliseid asju minu juuresolekul iialgi saanud, sest minu meelest pole need söök. Söök on kodune pitsa, isetehtud taina ja kastme ja kõigega. Söök on prantsuse sibulasupp, suvikõrvitsavorm, kana baski moodi, aias leiduvast kokkukeeratud salat, kukeseenekaste ja näiteks ahjupraad ebaküdooniaglasuuriga. Kui ebaküdooniamoosi on. Lapsed söövad, mõnd asja meelsamini, mõnd vastumeelsemalt, aga söövad ära. Toidus peab olema maitse! Vitamiinid, valgud ja süsivesikud võivad ka olla, aga eelkõige peab olema maitse.
      Krõpse ja limonaadi ostavad nad peamiselt oma napi taskuraha eest, las ostavad, tööstuslikeks kogusteks neil raha ei jätku. Kõnealused lapsed on praeguseks kooliealised. Aga kui minu lapsehoiuperes Iirimaal alla-aastasele “7Up”‘i anti, olin küll tumm. Tundub, et tütarlaps kasvas sellest hoolimata täisealiseks ilma eriliste kahjustusteta.

  9. A muide. See banaani-maapähklivõi võiku.. see ei olnud valge saia peal, onjo? :p

    • Ma vaatasin sama 😀

    • Mingi täisteraasja peal. 😀

      • Täisterandus on alatu vale!!!

  10. Mina olen ka praktikukogemustega, st lapsevanem, kes üritab oma 10-, 7- ja 3-aastase toitumisvalikuid suunata. Kõige olulisem on tõesti see, mida sa ise sööd, st eeskuju. Ja ega reaalselt rämpstoit ja suhkur pole täiskasvanule ohutumad kui lapsele, pigem vastupidi, lapse organism suudab oma kiirema ainevahetusega saasta kiiremini läbi lasta. Kuni ta küllastub ja enam ei suuda. Ja lapseeas ehitatud rasvarakud jäävad alles ja toitu nõudma ka läbi täiskasvanuea, nii et lapseea ülekaal on tõenäoliselt kõige raskemini allavõetav ülekaal. See ei ole õige, et lapse organism ise teab, mida tal vaja on. Pigem on nad loodusliku valiku poolt kujundatud täiskasvanutest veelgi enam välja otsima, nõudma ja tarbima energiarikast toitu, mida meie liigi evolutsioonilises minevikus napilt saada (praegu on ropult üleliia), kuid kasvamiseks vaja oli. Ja laps ei suuda sellest mõistusega üle olla, vanem peab aitama. Me oleme oma kümneaastasele lõputult rääkinud, miks magus inimesel halb on ja kuidas meie aju petab meid seda tarbima, aga ikka ta küsib poes “kas me seda maiust võtame.” Samas ei lubata ju tänapäeval lapsele öelda “ära söö nii palju, lähed paksuks” ja “sa oled viimasel ajal veits ümaramaks läinud, ärme tee nii tihti pannkooke”, sest see tekitab oma keha osas ebakindlust ja võib olla ka paneb halvustama teisi, ümaramaid lapsi. Tervisliku toitumise sissekasvatamine on väga raske töö, aga see on võimalik, ja minu meelest on see tänapäeval üks olulisemaid ülesandeid lapsekasvatamise juures, nii et kui võitlusi valida, siis las pigem olla see ühe õppeaine kehv hinne, kui tervis on korras ja sellest tulenevalt tuju hea ja olemas jaksamine ennast liigutada.

    • No mina arvan jälle, et meel hea ja muret vähe on just teemal “toit ei ole nii tähtis asi, et sellele kuidagipidi keskenduda” sissetulev =P
      Aga ma muidugi tean, et sul on see teistpidise kogemuse teema pealt ka teaduslikult põhjendatav arvamus jne.

      Aga ma arvan ikkagi, et toit ei ole eriti oluline =P

      • vbla on küsimus ka jällegi selles, millised on vanema enda harjumused. et kui kodus üldiselt süüakse väärt toitu, siis vahetevahel väike kartulikrõps ei riku üldist pilti ja see ei ole asi, mille pärast peaks pingutama.

        pmst on ju mis tahes valdkonnas nii, et kui üldine raamistik toetab pigem kasulikku ja mõistlikku käitumist, siis võib vahel ka mõne lolluse vahele teha.

        • Ma arva ka, et väike rämps siin ja seal omab ehk pigem hormeetilist efekti, kui üleüldine foon on mõistlik. Ameerikas, kus meie pere praegu elab, on aga just keeruline selle üldise fooniga, sest igasugune maius ja valmistoit ja koolitoit on tehtud odavaimast võimalikust saastast ja valikut tavapoes peaaegu polegi. Poja sünnipäeval käisin kolm poodi läbi ja küsisin “Kas teil on torti, kus poleks maisisiirupit ja hüdrogeenitud rasvu”. Ei olnud. Lõpuks pidin ikka ise tordi tegema, kuigi ei viitsinud. Tartus seda muret ole. Seal läheksin Wernerisse või Saiasahvrisse ja ostaksin muretult maailma kõige parema sünnipäevatordi.

        • USA kontekst paneb kogu su jutu teise perspektiivi.

          a see tahtmine saada päris asjadest toitu, mitte kõige odavamast saastast, on ise päris hea kontrollimehhanism, ilma et üldse eriliselt tervislikkuse peale peaks mõtlema. piisab heale maitsele mõtlemisest. kunstvahukoor jms ei maitse ju õigesti ega suuda “tahaks midagi head”-tuju nagunii korralikult rahuldada.

        • 100% nôus.

        • (ja kuna päris heade asjade saamine nõuab tglt igal pool rohkem aega ja vaeva – isegi kui siin on veidi lihtsam -, siis väheneb selle arvel ka söödav kogus. noh, et kui peab ise torti tegema, selle asemel et osta. Ma olen ka Eesti poes end vahel lolliks otsinud, kui olen tahtnud torti, mis ei sisaldaks õudustäratavat ainet nimega “vahukreem”. ja vahel on tort seepärast lihtsalt söömata jäänud, et ei leia rahuldavat torti ja ise ei viitsi parajasti teha.)

        • Ka õige =)

  11. Minu jaoks ei ole laste kasvatamine võitlus lastega, vaid pigem tekib konflikte endas. See, mida ma otsustan täna, on nähtav hiljem ning minus endas on tekkinud vahel segadus, sest enamus vanemad teevad nii aga minu sisetunne ütleb hoopis naa ja ma pean otsustama. Üldiselt olen valinud enda sisetunde järgi ning mulle tundub, et olen teinud õigesti.
    Mõistsin, et mina olen oma lastele esimene teejuht ja ma pean olema tasemel, et meie vahele tekiks tugev side ja ma jääksin ka siis nende majakaks, kui tekivad sõbrad, huvid, ahvatlused, kahtlused vmi.
    Sinna suurde patta kuulub ka kvaliteetne toit, sest mina arvan, et inimene on see, mida ta sööb. Minu ülesanne on anda neile tugev põhi.
    Toit ei ole kinnisidee, ei loe kaloreid ega kaalu koguseid, kuid tooraine peab olema kvaliteetne ning toit peab olema valmistatud õigetest asjadest. Kõiksugu poe tortide, salatite ja muu kraamiga on lihtne – me ei märka seda poes, sest see lihtsalt ei maitse hästi.
    Ma ei keela, käse ega möirga, kuid minu 11a poeg vaatab poes pakkidel ka tagakülgi, mida miski sisaldab ning teeb enda valikud (nt kui ta midagi vahel soovib osta ehk ta teadvustab endale mida ta just sisse hakkab sööma).
    Me arutame, vestleme ja ma olen väiksest peale põhjendanud meie pere (toidu)valikuid. Nt miks me ostame liha kindlast kohast ja teame selle tausta ja üldjuhul võtame terve lihakeha korraga, miks ma teen leivad-saiad ise, miks ma ei kasuta valmis pulbrikesi, valmisitoitu, miks me kolisime maale ning peame kanu, parte ja vutte, lastega vääname pastat ise, korjame ravimtaimi, teeme põldu jnejne.
    Esimene reaktsioon on inimesel – ju sul on siis nii palju aega, et seda kõike teha, mul küll ei ole seda aega… Kuid tegelikult on asi enda valikutes ja vastutuses, kõik teevad enda valikud ise ning vastutavad selle eest. Ma ei väida, et mina olen õigem, ei. Need on lihtsalt MINU isiklikud valikud, kõik me valime ise, hiljem lihtsalt ei saa kellegi peale näpuga näidata, et miks nii läks või ei läinud.

  12. Tuline teema, kus on alles kommentaare 😛 Viidatud eluline näide oleks ju täiesti adekvaatne kui poleks sellist taustsüsteemi. Laps võibki kõike (no mitte päris veini ja kohvi) proovida ja ei tohiks väga keelata ja ikka rohkem suunata….aga no ikka on inimesed erinevad ja geenid ja soodumused. See viidatud eluline näide on ikka täiesti absurdsus kuubis, aga see selleks, ma toon hoopis enda elulise näite.

    Ma olen tahtejõu ja kogemuse ja muu sellisega saanud “kergest üle-normaalkaalulisest” “kergelt ideaal-alakaaluliseks”. St ma tean peale vaadates kui palju mingi toiduports midagi sisaldab. Peast. Aga näide ei olegi minust vaid mu lastest.

    Tüdruk, 8a. Sööb palju, ei tee väga häid valikuid. Sööb kuni on otsas ja tahab alati veel, köögivilja väga valikuliselt, kotletti ja kooki anna ainult kätte. Talle ma ei taha anda ei kommi ega krõpsu, aga kui teised söövad, siis ikka luban ja alati pean meelde tuletama, piirama, et ta ei sööks kõike üksi ja korraga ära. Ma tean mida ta tunneb, sest ma olin ise samasugune, ma tean seda isu, see ON suurem kui elu ja kõik muu ja see isu ei lõpe. Kerge rullike on kõhul, voldike seljal. Natuke olen mures.

    Poiss, 3a. Sööb ka palju. Esimesena kaob taldrikult brokol, lillkapsas. Kui omletti teeme, pistab pooled toored munad juba kausist kinni (kodukanad). Tomatit, kurki, porgandit, kala, kõrvitsasuppi, putru – kõike läheb. Talle ma luban vabalt (kui selline situatsioon tekib, keegi tuleb külla vmt) krõpsu ja rämpsu. Ma annan talle vahel salaja kommi ka. Sest ta jookseb ringi, talle meeldib rattaga sõita, ta on ainult magades paigal. Kui tal saab kõht täis, siis ta võib jätta jäätise poolikuks ja minna mängima. Pikk ja mitte otseselt vibalik, aga pehme kuskilt ei ole.

    Täiesti erinevad lapsed, ma ei tea kumma ma nüüd oma kasvatamisega ära rikun, eks elu näitab.

  13. Norras pidada elama ühed õnnelikeimatest lastest ning näiteks 8aastaste tüdrukute ülekaal on siin poole väiksem kui näiteks samavanadel Itaalias. Aga mida söövad lapsed Norras? Üks esimesi asju, mida lasele andma hakatakse on sai. Sai pasteediga- kusjuures tõelise pasteediga ei seo seda roosakat määret küll mittemiski. Mu teismelisele lapsele õpetati koolis, et ta peaks päevas sööma 6-8 viilu saia… Iga nädal söövad lapsed vähemalt korra nn hot dog-i – kõige madalama lihasisaldusega viiner saia vahel. Norrakad ise naeravad, et nende rahvustoit on külmutatud pitsa ja sinna juurde ostetakse alati 6-pakis 2liitrised coca-t (ma ei ole ammu Eestis poes käinud, aga ma ei tea, kas meil seal üldse müüakse 6-pakis kaheliitriseid pudeleid). Iga sünnipäev tähendab pitsat (ei ole ise tehtud) ja pulbrist tehtud shokolaadikooki. Ma ei ole mitte kunagi mitte kuskil kohanud nii palju lapsi, kes ei söö suurt enamust salatitest ning köögiviljadest ning kelle söök on tõepoolest üsna kesine. Aga samas näed liikuda need lapsed armastavad ja ma ütleks et pered liiguvad siin palju kordi rohkem kui Eestis.

    • Norras nad tõesti väiksest peale liiguvad ju KOGU aeg, lasteaiaski suurem osa päevast väljas iga ilmaga jne.

      • Ka Eesti lasteaiad hoiavad lapsed iga ilmaga õues.

  14. […] saad kohe aru, kui õigesti on keegi mõned asjad ikka kirja pannud. Hetkel räägin siis sellest Rentsi postitusest, kus on väga hästi lahti seletatud, miks ei peaks lastele sellist rämpsu söögiks andma, nagu […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid