Minu noorusajal käis kurameerimine nii

Lauri Pedaja ja Vello42 on koos video teinud ning suisa Toomas Lasmanni sellele peale lugema saanud. 😀

 

Ebapopulaarne feminist (naise aju)

Mitte ainult pole ma tavaliste inimeste hulgas ebapopulaarne, sest ma ütlen, et ma olen feminist, ma olen pool ajast isegi feministide hulgas ebapopulaarne, sest ma ei ole vaimuhaige. Oih, üks lause ja juba ütlesin halvasti. Aga no tõesti, pole ime, et inimesed meid lollideks peavad, kui pooled neist (meist?) täielikud radikaalid on.

Olen varemgi öelnud, aga mind on väga väga VÄGA häirima hakanud suhtumine meie suurimas feministlikus Facebookigrupis. Kui mees arvamust avaldab, karjutakse talle esmalt näkku “male privilege” ja siis hakatakse alles vaatama, mida tal öelda on. Kui mees postitab kellelegi vastuseks iroonilise pildi, teatatakse talle, et “nii meil siin ei suhelda, käitu viisakalt”. Kui mõni naine seda tema suunas teeb, ei tundu keegi tähelegi panevat, et keegi ebaviisakalt käituks. Rääkimata kordadest, kui mõni inimene jagab tõesti eksperthinnangut (no näiteks olukorras, kus tal on doktorikraad antud valdkonnas) ja saab pahandada selle eest, et end nii hoolimatult ja autoritaarselt väljendab, kui meie arvamused on siin ometigi kõik võrdsed (hoolimata sellest, et üks ütleb, et “sellised ja sellised uuringud on näidanud, et …”, ja teine ütleb, et “aga mulle tundub, et …”). Rääkimata kõigist neist neist naistest, kes arvavad, et nemad peaksid teistele naistele ütlema, milline õige feminist on (no näiteks mulle on isegi öeldud, et ma pole õige feminist, sest kannan kleite, järelikult objektistan end ise – samas kui mina leian õndsalt, et feminismi põhipoint on see, et nii mehed kui ka naised võivad ise otsustada, kas kannavad stringe või burkat, jäävad koduseks või lähevad tööle jne). Aga no võrdne eneseväljendusoskus on igatahes HETKEGA unustatud, kui on võimalik kellelegi tatti pritsides “male privilege” näkku karjuda. Eile näiteks öeldi kellelegi, et ta ei ole tõeline feminist, sest ta seisukoht, et mehe ja naise aju on erinev, on tagurlik. Jah, ilmselgelt me eitame nüüd bioloogiat. Sama inimene väitis ka, et ei ole olemas sellist asja nagu naisprivileeg, sest näiteks fakt, et naistel pole sõjaväekohustust, pole mitte privileeg, vaid järjekordne näide sellest, et meid ei peeta piisavalt võimekaks. Bitch, sellest võiks rääkida siis, kui sulle kaitseväkke minek keelatud oleks. Meil on kõigile uksed valla, mine ja astu julgelt sisse – see, et sinul on siin valikuvabadus, on just nimelt privileeg.

Üldse on selliste teemadega seal alati nii, et teoreetiliselt oleme me nagu KÕIGI õiguste eest, aga nii kui keegi juhib tähelepanu sellele, et meestel on millegagi kehvasti, keeratakse jutt kohe teemale “jah, aga …” (jätkame sellega, miks see pole oluline, sest naistel on ikka kõik nii halvasti). Või nagu üks sõbranna selle kohta hea näite tõi – kui meil oleks sellised kergelt uhhuud geisõbrad, kes igas teemas meile ütleksid, et “mida sinusugune heteroseksuaalne cis-naine ka teab”, siis me ilmselt ei oleks nendega pikalt sõbrad, sest kes see viitsib kogu aeg sellist ülevalt alla tulevat imelikku iba kuulata.

Just ilmus näiteks üks artikkel erinevustest meeste ja naiste ajus – ja kuigi artikkel ise on ka huvitav, oli minu jaoks hulga huvitavam see, KUI ettevaatlikult sellist teemat uurides kikivarvustel käiakse. Sa ei saa lihtsalt öelda, et “ah, mõtlesime siin, et äkki meeste ja naiste ajud on erinevad, nii et hakkasime uurima”, mkm, sa pead end hästi ettevaatlikult ja poliitkorrektselt väljendama ning artikli jooksul kolm korda rõhutama, et loomulikult ei taha me sellega öelda, et õigused ei peaks võrdsed olema või et keegi siin kellestki võimekam oleks. Isegi teadust ei saa rahulikult teha, sest “valed” tulemused võivad kedagi närvi ajada.

Nagu olge normaalsed, ma olen ise koeri pidanud ja teiste inimeste koeri näinud, kui keegi tuleks mulle ütlema, et isased ja emased koerad ei ole erinevad, naeraksin ma neile näkku. See, et isased koerad on testosteroonipommid, mõjutab enamvähem iga aspekti nende käitumises. Ja pange tähele, me ei räägi siin ilmtingimata isegi AJU erinevustest, kuigi varajane testosterooni (üle)küllus muidugi mõjutab ka selle arengut, me räägime siin praegu ainult hormoonidest. Aga viimasel ajal on ka aju ise järjest rohkem küsimusi tekitama hakanud, sest inimesed on hakanud vaikselt mõtlema, et äkki see on näiteks halb, et kliinilistes uuringutes ainult isaseid hiiri-rotte kasutatakse, sest ainult ühest soost subjekti kasutamine tähendab ju automaatset eeldust, et nad reageeriksid ühtviisi (lugesin netist ka põhjendusi selle kohta, et erinevast soost rotid reageerivad teadlastele pisut erinevalt, ühtlustatakse tulemusi liigsete muutujate vältimisega jne). Ja nagu lugeda võib, siis loomadega saab neid uuringuid väga süvatasandil teha, kasvõi mingeid geene välja lülitades (näiteks hiiremamma teatud geeni väljalülitamine kaotas tal igasuguse huvi oma poegade sissetungijate eest kaitsmise vastu). See on ju täiega huvitav. Rääkimata sellest, et kui inimlaps nukke autodele eelistab, võime me sotsioloogiast rääkida, aga kui seda teeb pisike ahv, mis me siis teeme? Vahime lakke ja teeskleme, et pole olnud? Sest ka väikesed ahvipoisid eelistavad tõenäolisemalt autosid (kuigi siin on see huvitav asi, et isased ahvid eelistavad “isaseid” asju, aga emased mängivad julgelt ja huviga kõigega).

Ja siis tuleb mõni inimene ja ütleb selliste artiklite peale, et ei saa ju kindlaks teha, kas need erinevused just ajus on. Minu pakkumine on, et see inimene tegelikult isegi ei avanud neid artikleid, vaid on lihtsalt teatud mantrad, mis sellises olukorras alati välja rabatakse, et ebameeldivast vestlusest kähku eemale saada. Keegi ütleb “äkki on mehe ja naise ajud erinevad” ja sina ütled hästi kiiresti vastu “aga grupisisesed erinevused on kindlasti suuremad kui gruppidevahelised erinevused!” ja hakkad sotsioloogiast rääkima. Mis sellest, et mitte keegi pole siin kultuuri ja sotsiaalsete tegurite mõju eitanudki – või mis siis, et noh, see pole ju üldse teema ja sellest me räägime siin nagunii iga päev söögi alla ja söögi peale. Lihtsalt kui keegi ütleb, et “äkki on siin erinevused“, kuuleb feminist “mulle tahetakse öelda, et mehed on paremad!” ning viskab pikali maha ja hakkab jalgadega taguma, et see kole jutt ära lõppeks. Selles teemas ka hakkas keegi eile rääkima, et see, et ta on naine, ei tähenda, et tal poleks analüütilist mõtlemist! Kulla inimene, kui sul see analüütiline mõtlemine olemas on, siis siin sa seda küll eriti ei näita, sest mitte üheski neis artiklitest pole ju selle väitega mitte midagi pistmist.

Ja pange tähele, mina olen ka üks neist naistest, kes ei ole traditsiooniliselt naiselik, kellel juba lapsena polnud nukkude vastu väga sügavat huvi ja kes armastab jõutrenni, pole kõige pehmema häälega jne jne. Ehk siis ma ei ole keskmine ja seetõttu ei usu ka liigselt stereotüüpidesse – seda enam, et ma näen, et ma ei ole kuidagi eriline, minu ümber on palju väga erinevaid naisi, igaühel omad tugevused ja nõrkused. Ma ei eita kultuuri tähtsust, ma ei väida, et meie ajud on kardinaalselt erinevad, ma ei väida, et meie bioloogilised erinevused on tohutud või et gruppidevahelised erinevused oleksid suuremad kui grupisisesed (mitte keegi peale mõne üksiku MRA ei ürita tänapäeval seda väita). Lihtsalt. Mida me võidame, kui me kaljukindlalt väidame, et ilmselt ei ole seal ühtki erinevust ja kui ka on, on need kõik sotsioloogilised? Mitte midagi. Potentsiaalsete erinevuste tunnistamisest ja nendega kursis olemisest võib teatud olukordades aga kasu olla. Saan aru, et pooled feministid tunnevad, et neile on elus liiga tehtud ja et iga selline asi on taas katse neid raamidesse suruma hakata, aga ei maksa igas jänkus kohe hunti näha, võiks ju elule lihtsalt neutraalselt ja sõbraliku huviga läheneda.

Ajakirjal Journal of Neuroscience Research ilmus selle aasta alguses erinumber, mis keskendus just meeste ja naiste aju erinevustele. Mina sain siit näiteks teada, et alles üsna hiljuti hakati ravimite granditaotlustes nõudma, et sugu uuritaks eraldi parameetrina. Mis tundub mulle täiesti ulme, sest me kõik teame ju, et on ravimeid, mis mõjuvad erinevalt valgetele ja mustanahalistele (täna just selgitati internetis, et see on tiba keerulisem, aga no on olemas näiteks ainult mustanahalistele mõeldud ravimid, nagu näiteks BiDil), see, et ka mehed/naised võivad ravimitele erinevalt reageerida, on ju ka üsna ilmselge. Ja mitte ainult võivad, vaid reageerivadki, üks (väga populaarteaduslik) kokkuvõttev artikkel näiteks on siin. Aga ilmselt see siiski pole ilmselge, sest siiani on tavaliselt igasuguseid “ajuravimeid” üldse eelkõige meestel testitud (sest milleks asja keeruliseks ajada) ja kui testgrupis on ka naisi olnud, pole sugudevahelisi erinevusi tavaliselt võrreldud. Sellele, et igasugused häired (kasvõi autism) avalduvad naistel tihti erinevalt, on hakatud alles viimasel ajal mõtlema. Ja feministid pole kusjuures kumbagi pidi rahul – ütled, et naiste ja meeste ajud on erinevad ning oled šovinistlik siga, selgub, et on eeldatud, et on ühesugused, aga pole, ning järsku oled sa šovinistlik siga, kes ei tahagi naisi ravida ja kelle poolest nad võiksid kõik maha surra. Mis sellest, et selleks, ET neid ravida, peaksid sa olema avatud võimalusele, et noh, äkki seal on teatud erinevused. Siin ei saa võita.

Väsisin ära, sest nüüd sai pikalt kirjutatud, kuidas ikka kogu aeg on kõik halvasti. Nii et olgu siia lõpetuseks öeldud, et mulle väga meeldivad targad ja toredad mehed ning mulle väga meeldivad targad ja toredad naised ning õnneks tunnen ma paljusid tarku ja toredaid inimesi. Isegi paljud neist feministidest on toredad, kui neil parajasti saag käima tõmmatud ja silmaklapid peas pole, lihtsalt sellised kergesti triggerdatavad. Eks ma ise lähen ka mõne asja peale hetkega närvi. Nii et lõpuks oleme kõik lihtsalt inimesed. Proovime nüüd kenasti läbi saada selle sõimu lõpetuseks. 😀

P.S. Panen siia veel paar huvitavat artiklit (“Hipokampuseerinevused” ja “Lelulugu“), äkki hiljem viitsin need isegi korralikult läbi lugeda.