andke tislerinõu

Kuna mulle on alati hädasti vaja igasugu asju, olen ma nüüd jõudnud arusaamisele, et minu elust on puudu … mitte selline mees, vaid need asjad, mille peal ta ukerdab. Neid saab netist vabalt tellida ja päris haigeks ei maksaks ka (ca saja euroga tuuakse igatahes koju kohale, ehk odavamaltki, kui natuke otsida), aga mõtlesin, et kena oleks ju iseenesest Eesti tegijaid toetada – samas ei tahaks selle eest ka neli korda rohkem maksta ja keskmisel tisleril, kes sihukesest asjast midagi ei tea, ei tasuks sama hinnaga millegi ehitamine ilmselt ära, sest enda asjaga kurssi viimine ja vajalike jooniste leidmine või loomine võtaks juba aega (mis oleks ilmselt üsna mahavisatud, sest vaevalt sellistele asjadele Eestis megasuurt nõudlust on). Nii et kas oskab keegi öelda mulle, kas meil on Eestis osavkäppasid, kes asjaga juba kursis on ja midagi sihukest müüvad? Ma ei oska isegi guugeldada mitte, sest mul pole õrna aimu ka, kuidas neid eesti keeles nimetada. 😀

Brontosauruste teooria

Lugesin siin vahepeal taas ühte efektiivse õppimise raamatut, kust sain teada palju uut ja üllatavat. Nimelt oli autor suutnud 300 lk peale mahutada kaks täiesti uskumatult originaalset ideed:

Esiteks on teisena kõige kasulikum lähenemine see, kui inimene mitte lihtsalt tuimalt ei harjuta, vaid end selle käigus ka analüüsib, eesmärke seab jne.

Teiseks on sellest VEEL kasulikum see, kui inimene (ideaalis muidugi varasest lapseeast peale) teeb põhimõtteliselt seda sama asja, aga kogenud õpetaja käe all, kes teda parandada ja suunata oskab.

Ma ei oska muud öelda, kui et nüüd on minu silmad avanenud ja ma olen nägijaks saanud. Aga miskipärast meenus mulle selle raamatuga seoses sketš sellest, kuidas (preili) Anne Elk oma brontosauruseteooriat tutvustab:

 

Ühtki siili ma ei näinud

Isegi oravat nägi ainult üks meist, aga reis oli sellest hoolimata mega. Asusime teele juba neljapäeva õhtul, nii et saabusime Olhavasse pisut enne keskööd, kui väljas juba kottpime oli. Täiesti tõsiselt, ma polnud nii ammu matkamas käinud, et ma isegi ei mäletanud, KUI pime linnast väljas öösiti on. Hommikul telgist välja ronides oli päris üllatav, kui ilus seal on, sest öösel ju ei näinud midagi. Ja kui vaikne. Vaikne oli muidugi ainult öösel, päeval röökisid seal punakurk-kaurid, kes on väga ilusad linnud ja sukelduvad vahvalt, aga teevad täielikku mardusehäält. Põhimõtteliselt täpselt see hääl, mida ma “Röövlitütar Ronjat” lugedes elavalt ette kujutasin.

View this post on Instagram

First #coffee then #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga ikka päris mõnus on hommikul ärgata selle peale, et keegi on sulle pudru ja kohvi valmis teinud. Tegijal olid muidugi omad kasud sees, sest erinevalt meist oli tegu mehega, kellele meeldivad plaanid ja graafikud ja neis püsimine, nii et meile kohvi nina alla surudes sai meid ka tiba kiiremini liigutama, aga järgmine kord peame vist ise Madisele putru keetma. Tema puder oli, muide, kondenspiimaga tehtud, mis minusugusele magusasõbrale kohe väga istus. Eriti hea dieedinipp kõigile huvilistele – tee tavaline piimakohv, aga enne joomist ime veits kondenspiima keele peale ja siis hakka sinna aeglaselt kohvi peale laskma. Istud, sööd, rüüpad kohvi ja vaatad samal ajal hajameelselt, kuidas esimesed entusiastid juba 35-meetrisel seinal lustivad. Imeline.

View this post on Instagram

Puhas ilu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ilmselt tegi asja mõnusamaks see, et kuna tegu on looduskaitsealaga, ei tohi sinna autoga sõita, vaid tuleb ca kolm km matkata. Mis tähendab, et sinna ei jõua kohale inimesed, kes tahavad igale poole autoga letti sõita, uksed pärani lükata, raadiost tümmi lasta ja oma prügi vedelema jätta. See viimane oli kusjuures üsna lahe – pargis pole ühtki prügikasti, rahvast on palju, aga rämpsu ei vedele, sest kõik korjavad oma prügi lihtsalt kenasti kaasa ja tassivad kolme km kaugusele minema. Sest risustada pole ilus.

Reede oli veel rahulik, aga nädalavahetusel oli kõik rahvast täis, kes jalutas koera, kes korjas seeni/marju, kes oli ronima tulnud. Meie muidugi seda viimast, aga seeni oli ka ca miljon, vaadake, ma tegin pildipostituse:

View this post on Instagram

Soome seenemikud

A post shared by Rents (@rrrents) on

Olhava radade puhul on vahel raske raskusastet öelda, alati tuleb ise proovida. Näiteks viiest käin ma muidu nagu trepist, aga kõige esimene viiekas, mida me tegime, oli sihuke, et mina pidin ikka pingutama ja meie ainus algaja vajas lõpuks rajal väikest järeleaitamist, pidi vahepeal puustki kinni võtma ning lõpetas raja lõpuks nii (ma tõsiselt kartsin, et ta ei taha iial enam väljas ronida, aga õnneks kohtles järgmine viis teda juba kenamini):

Sel ajal, kui meie seal olime, ronisid ühed sõbrad ka näiteks “maailma raskeimat 6c-d”, sest üks rada oli just hiljuti ekspertide poolt 8a pealt 6c peale ümber hinnatud. Ühe raja greidi kohta on kirjutatud näiteks NII (kes klikkida ei viitsi, siis oluline taustainfo, mida sealt välja korjata, on see, et Soome greidingsüsteem oli alguses UIAA süsteem, aga on nüüdseks hakanud oma elu elama ja pole enam päris vastavuses). Nii et greidide hindamisega või neist lähtumisega oli seal nii, nagu oli.

Teiseks on Olhava mõeldud eelkõige tradironijatele, st enamik radu pole polditud, heal juhul on üleval poldid, nii et saab kerge vaevaga normaalse ankru ehitada, ilma et peaks sellesse pühasse üritusse kaasama kahte lähedal asuvat puud ja ühte juhuslikult mööda jalutavat lammast. Rajad algavad vee piirilt, nii et neid alustatakse kas paadist või ülevalt. Meie läksime seda teed, et ehitasime üles mingi ankru ja sealt lasti innukas ronija alla, et ta saaks ülaltjulgestuses õnne katsuda. Selline on siis näiteks üks ankur, asja mõte on selles, et kui üks polt ka alt veab, ei saa sa surma, sest teine polt ikkagi hoiab. Vahel saab veel oskuslikult paigutatud sõlmedega raskuse sobivale jaotusele kaasa aidata jne. Meie alpinist on suisa nii ettevaatlik, et enamasti on tal lisagarantiina veel mõni puu asjasse hõlmatud vms, kui asi just väga turvaline välja ei näe.

View this post on Instagram

Safety third! Importance of an #anchor

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes mine võta kinni, aga mulle oli üks konkreetne viis küll sada korda raskem kui teine 6a, nii et selle konkreetse reisi uhkeim saavutus oligi minu jaoks tolle viie äraronimine, sest seal ma tõesti vandusin ja vingusin ja pidin mitu korda vihaga uuesti proovima, teiste peal käis kergemini. Aga üldises plaanis nendiks seda tuntud tõde, et see, et sina siseruumides 10 meetri peal 6c-d projektida võid, ei tähenda mitte, et sul tekiks väljas 35 meetri peal tunne, et üldse tahaks midagi 6a-st raskemat proovida. Nii mõneski kohas pidin endale meelde tuletama seda vana head ronijate vanasõna, et just spread your legs and trust the rubber (aja jalad laiali ja usalda kummi). Toimis küll, aga meeletult kindlat tunnet polnud, kuigi graniit tõesti hoiab hästi.

Samas üllatas mind pisut see, et kuigi ma väljas nii pikki radu varem roninud ei olnud, polnud hirm üldse probleemiks, pigem andis tunda see, et raskemate radade peal võiks kestvust väheks jääda. Hirm tuligi peale ainult selle ühe hirmrõveda (kuigi lühikese) 5 peal, kus iga kukkumine oleks potentsiaalselt tähendanud pendliga vastu teravat serva kukkumist (sain seal end veidi kriimustatud ka). Tahaks suure suuga öelda, et ilmselt tuleks mõni 6b ikka ka väljas projektides ära, aga mis see jutt maksab, loodetavasti on septembris ilma ja saab korra veel käia, siis näeme, mis neist suuga tehtud suurtest linnadest seal saab.

Esimesed kaks päeva veetsime igatahes Olhaval ülaltjulgestuses ronides. Kolmandal läksime Helsingi külje all olevale Käärmekaljole, et mu kavaler saaks lihtsatel radadel segajateta liidi ning mina ankruvärgendust jms õppida. Seal ei olnud ühtki teist ronijat + on head polditud rajad, nende hulgas isegi paar nelja, mille peal algajal on hea esimesi liidikatsetusi teha. Esimesel rajal panime talle ekspressid seinale ette, teisel lasime need ka ise üles viia. Sai hakkama küll, siit võib veel asja saada.

Mina … Ütleme nii, et sõlmi peaks tiba kordama, sest natuke piinlik on, kui jõuad üles, sätid end enesejulgestusse, tahad köit vahemehega vöösse kinnitada ja siis kulub kolm katset, et see kuradima sõlm normaalselt välja tuleks. Mägedes peaks kogu ankur 30 sekundiga sul küljes olema, mina keerutan minut aega hiljem ikka veel rõngaid ühele poole ja teisele poole ning mõtlen, et teeks hoopis kaheksa. Peiks ütles hiljem, et arvestades seda, kui kaua mul üleval esimese katsega läks, hoidis ta hinge kinni, kui ma ükskord topeltköiel laskuma hakkasin, sest ei teadnud, kas peab mind ratastoolis mu vanemate juurde lükkama või mitte. 😀 Aga no mis siin ikka juhtuda saab, nagu alpinistid ütlevad, nii et ei juhtunud seegi kord midagi. Lihtsalt mingite neljade-viite liidimine ei ole minu jaoks kogu selle ankrujama kõrval küll kõneväärne, see viimane võttis paar korda ikka jala värisema. Nii et võtsime ühiselt vastu otsuse, et kuna me tahame edaspidigi köiega ka väljas ronida ja seejuures mitte alpinismimeistritele risuks kaelas olla, hakkame tuleval talvehooajal kord nädalas suure seina peal ühe suure juhi käe all end harimas käima. Seda enam, et ühel hetkel tahaks ju multipitchi ka proovida. Jah, päriselt ütlesingi just praegu, et mina, Rents, elupõline boulderdaja, tahaksin multipitchi ka proovida. Ehk siis hammas sai põhjalikult verele aetud selle esimese korraga, suured seinad tõmbavad ikka vähe korralikumalt käima.

P.S. Naised, kes te olete mõelnud, et tahaks ka ronimise ise järele proovida – sel reedel on Ronimisministeeriumis naistele eriüritus, ainult kuue eurtsiga saab sisse (ISICuga suisa neljaga). Mind ennast ei ole, sest mul on puhkenädal (eile jooksin 30 minutiga kenasti 4,8 km, nii et järjest lähemale saan sellele, et suudaks 10 km/h ka vähe pikema aja jooksul säilitada), aga kõigil teistel soovitan proovida.

P.P.S. Ma tean, et kõik vihkavad seda, kui keegi nii teeb, aga ma ikkagi panen siia kirja, et te teaksite, et mu peiks on megaarmas. Ma viin ta sel nädalavahetusel oma perele näha ja ta lubas selleks puhuks küpsiseid kaasa teha. Ma nüüd ei teagi, kas rõõmustada selle üle, et küpsised, või karta, et mu isa kutsub teda pedeks, sest no mees ja tegi küpsiseid. Peaks vist iga kahe nädala tagant rõhutama, et talle maitseb õlu (ja igaks juhuks varjama seda, et ta SAKU toodangut üldiselt täielikuks solgiks peab).

Maksimaalne ronimine (aju ja vaimu treenimine)


Ehk siis taas ühe roniraamatu ülevaade. See on nii pikk, et ükski kokkuvõte pole veel kunagi nii pikk olnud. Nii et kui sind ronimine (või ajutreening) väga ei huvita, ei ole siin sinu jaoks midagi põnevat, pane ristist kinni ära ja tee oma ajaga midagi targemat. Tööd näiteks võib teha esmaspäeva hommiku puhul. Jätka lugemist

See, et ma ei kirjuta, ei tähenda, et ma elus poleks

Või noh, täna olen veel elus. Tuleviku kohta ei tea, sest lubasin ennatlikult nädalavahetuseks Soome (välja) ronima minna ja nüüd on kõik plaanid tehtud, piletid ostetud jne, aga laupäevaks lubab riigi idaosas megavihma. Kuna mina olen väljas köiega vähe roninud, on see minu seisukohast muidugi pigem boonus, sest see tähendab, et saab ühel nädalavahetusel kohe mitmes erinevas kohas käia (hetkel on plaanis Olhava, Käärmekaljo) ja loodetavasti isegi pisut liidida, aga külma ja märjaga telgis ööbimine on just see asi, mis mind tegelikult väga märj ei eruta.

Nii et hoidke pöialt, et esmaspäeval jälle põnevaid kivipilte saaksid. Äkki näen isegi mõnda siili!

Venemaalt, armastusega

View this post on Instagram

From Russia with love

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nagu ma mitu korda maininud olen, polnud mulle sel suvel pikemat puhkust ette nähtud, küll aga on mul õnnestunud nautida mõnda pikka nädalavahetust. Seekord käisime töökaaslastega Peterburis, mis minu jaoks oli üldse esimene Venemaa-külastus, mida ma päriselt mäletan (eelmine jääb Nõukogude Liidu aega, mil ma veel väga pisike olin). Selles mõttes ei osanud väga midagi oodata ka, et Euroopa on risti ja põiki üsna läbi käidud, aga idanaabritega olen ainult stereotüüpide kaudu tuttav (tülpinud dramaatika, kohutav liiklus ja suurepärane toit). Jätka lugemist

ainult häda

View this post on Instagram

Oh, look, a toilet selfie!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mõni blogija on siin vahepeal läbi teinud lennuka poliitkarjääri ja jõudnud sellest juba loobuda, aga minu elus pole suurt midagi juhtunud, söön ja magan ja üritan arvutit parandada. Eks ma kirjutan siis sellest, kõigil ei saa elu ühtviisi põnev olla.

Läksin mina eile siis lõpuks sinna Kristiine keskuse juures olevasse IT-bussi, nagu kokku lepitud sai, ja küsisin Joonatani. Ja ei tea mina, kas Joonatan oli vahepeal jooma kukkunud või kellelegi lõuga andnud, igatahes sain sealt nii pahuralt kuulda, et keegi ei tea, kauaks seda poissi seal üldse enam tööl on, et ma igaks juhuks tegin kohe ca kümme sammu tagasi ja ütlesin, et õige ka, laske lahti muidugi, ta pole mulle KUNAGI meeldinud. Praegugi küsisin rohkem selleks, et jumala eest seda tonti nägema ei peaks. Proovin ikka alati siis tulla, kui teda pole.

Ei saa öelda, et see olukorda väga olulisel määral parandanud oleks. Selline tüüpiline IT-mees, kes tegelikult tuleks keskmisest kliendist eemale hoida. Et te siis teaksite, siis a) mu läpakas on sitt, b) see on minu oma süü, et ta katki on (no ma väga ei ole vägivallatsenud temaga, neli aastat vana ka, asjad ikka kuluvad) ja c) selle parandamine läheks koos töö ja jupiga maksma ca sada eurot. Ma arvasin selle peale, et siis ma ehk ootan veidi aega ja ostan endale normaalse läpaka, sest no 600 eurot + saab juba korraliku, mis siis ikka saja eest parandada – ta arvas selle peale, et d) ärgu ma siis enam uut sitta ostku, muidu on kohe varsti samad jamad. Ja uut võiks paremini kohelda. 😀

Ei no mis siin ikka ilustada, muidugi, ütleme nii, nagu asjad on.

Pakkus mulle iseenesest kohe ka mingit äriklassi Delli 150 euroga, mis tundus tõesti nagu äss diil jne, aga no ma ei taha nii kiiresti seda otsust langetada. Enne vaatame tõesti, kas mul on ka pärast katseaja lõppu töökoht jne jne. Pluss korterikaaslane lubas selle ikka ise koost lahti võtta ja vaadata, kui keeruline seda vahetada oleks, kas juppi saaks eraldi tellida jne jne.

Teiseks. Mul oli vahepeal selline elu, et kaks nädalat polnud kaalu lähedalegi saanud – ja see ei mõju mulle hästi, ma olen selline inimene, kellel on vaja lisamotivatsiooni, et kenasti käituda, et oleks näha, et numbrid on paigas jne. Praegu olin ma kahe nädalaga KAKS kilo juurde võtnud. Okei, osaliselt on asi selles, et mul kuu teises pooles teeb alati kaal korraks väikese kõikumise, aga ikka natuke selles ka, et kui ma kaalul silma peal ei hoia, juhtubki nii, et maapähklivõi hakkab märkamatult pudru sisse hiilima ja ühe jogurtikreemi asemel võtan varsti kolm jne. Ütleme nii, et üks tüüp saadeti kaalu ostma ja mina pean nüüd iseendal jälle karmimalt silma peal hoidma. Homme on meil firma laevareis, mis peaks lõppema einestamisega, nüüd pean tubli olema ja mitte seal kõike suvaliselt sisse ahmima. Kohe on turismireis ees, nüüd peab seal ka normaalselt käituma. Kui raske on ikka elu.

Ahjaa, sellega seoses – selle uue muffinijogurti, mille reklaam mind hirmsasti isutas, proovisin ära. Ma ei ütle, et see halb oleks olnud, täitsa okei oli, aga mitte nii hea, et tasa teha seda, et maitsest oli natuke liiga hästi tunda, KUI palju kaloreid ma parajasti sisse söön (neid ikka oli ka, ca 120 kcal saja grammi kohta). Nii et kui te parajasti end jõuluks ei nuuma vms, siis liigselt ei soovita. Ja kui nuumate, siis leiab ka midagi paremat.

Kolmandaks, mul pole olnud aega GoT-d vaadata. Elan silmad kinni, et spoilereid vältida, homme alles hakkan uue hooajaga pihta.

Selle mainiks ka ära, et nõme, et lääne ühiskonnas sõltub see, kas saad süüdistuse terrorismis või lihtsalt tahtlikus tapmises, sellest, mis värvi sa oled ja mis usku kuulud. Moslem sõidab ideoloogilistel põhjustel autoga rahva hulka – terrorism. Valge (ilmselt suisa ateistlik, mitte kristlike vaadetega) mees teeb sama – tahtlik tapmine.

Muidu on mul täiega hea tuju hetkel, ärge laske end vingust häirida. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Aga tuju on lill. Ja te ei kujuta ette, kui armas uus kleit mul on. Oot, tegelt, mul on ju ideaalne enekapeldik töö juures. Üks hetk.

No näete, jälle sai parem.

Kuula oma keha

Sain selle soovituse jälle trennis mingilt suvakalt ja nagu te ilmselt teate, on see minu jaoks täielik pet peeve. Mind ei häiri see, et teised seda teevad, laske käia, kui teil sellest kasu on, aga, täitsa tõsiselt – ma ei saa aru, KUIDAS. Või noh, ma saan aru, kui ma olen parajasti verest tühjaks jooksmas või kõht on tühi vms, aga kontekstides, kus seda soovitatakse, see minu jaoks küll nii ei käi. Mu keha on nagu liigselt ärahellitatud viieaastane, kellel aju kogu aeg silma peal peab hoidma, et otsustada, kas pista talle see pulgakomm pihku või mitte.

Teistelt inimestelt (eriti igasugu joogahipidelt) kuuleb aga soovitust oma keha kuulata pidevalt, enamasti seoses järgmiste teemadega.

Toit. Minu keha tuletab mulle meelde, et me pole ammu kooki söönud. Ma pean vastu ütlema, et “kle, eile sõime, see nüüd küll ammu polnud.” Ta arvab selle peale ainult, et võtaks ühe jogurtikreemigi siis ehk (tuletab meelde, et ma kõnnin iga päev mööda mingist megaahvatlevast koogimaitselise jogurtikreemi reklaamist – mul on kuri kahtlus, et see on üks neist juhtudest, kus pilt on parem kui maitse, aga peaks proovima). Kui mu keha just metsikutes kogustes suhkrut ei vaja, siis ta valetab mulle lihtsalt näkku. Veel enam, seda, et mul reaalselt ON vaja vahepeal maksa süüa või peedimahla juua, sest minusugune ei saa muidu piisavalt rauda kätte, ei ütle ta mulle iial. Ma pean ikka ise seda kogu aeg meeles pidama, mis sellest, et mulle tegelikult täitsa maitseb praetud maks ja isegi peedimahl on üsna hea. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida mu keha kunagi ei küsi, mul on endale kord nädalas meeldetuletus pandud selle kohta ja enne plaanipäraseid veritsemisi üritan tihedamini teha – aga et mu keha ise ütleks, et kle, me siin jookseme parajasti verest tühjaks, võtaks ühe härjaverebatoonigi vms, mkm. Ta ütleb selle asemel: “Kuule, tiba nõrk tunne on, koogist oleks ehk kasu?”

Isegi väide, et “ma saan aru, kui mul kõht tühi on”, pole alati tõsi – vahepeal ütleb keha mulle, et me peaksime midagi sööma, sest tal on parajasti igav. Kui ma juba olen söönud ja ma tean, et ma olen söönud mõistlikus koguses, läheb aega, et täiskõhutunne kohale jõuaks. Ja vahepeal, kui mul on huvitav ja ma mõnesse tegevusse süvenenud olen, saan ma sellest, et kõht on tühi, aru selle järgi, et süda läheb pahaks. Siis teeb mu hästiinformeeritud keha, keda ma kuulama peaksin: “Issand, ei tea, kas siit tuleb uus Jeesus või hakkan ma haigeks jääma!” ja ma pean talle ütlema, et “Istu maha, tainapea, ja söö midagi.”

Venitamine (ja üldse jooga). Ma ei tunne siin erilist valu. Ma eeldan, et kui ma üritaksin jõuga harkispagaati maha suruda, hakkaks valus, aga üldiselt tunnen ma lihtsalt, et ma jään kinni ja rohkem edasi ei lähe. Surudes üldiselt ikka natuke läheb. Ma olen umbkaudu ära õppinud, kui kaua ja kus suruda (või lihtsalt venitusasendis olla) võib ja kust läheb see piir, et järgmisel päeval oleks valus kõndida. Sest minu keha avastab järgmisel hommikul, et tal nüüd on valus, eelmisel päeval venitamise ajal vahib ta lakke ja ajab mingeid oma asju.

Jooksmine. Kui ma omal ajal jooksma hakkasin, siis sain ma küll oma keha kuulata, sest ma pidin intervallidega harjutama, nagu Daki praegu, muidu hakkas pistma. Nüüd hakkab pistma kuskil tunni kandis, aga sellest annab lihtsalt läbi joosta, st kui seda natuke aega ignoda, läheb üle. Ja seda tulebki ignoda, mitte “oma keha kuulata”, eks ole. Nii et hetkel piiran ma siin end teadlikult ainult põlve pärast, sest sellega on jälle selline lugu, et jooksmise ajal tunned ehk ebamugavust, valu tuleb järgmisel päeval. Eile näiteks jooksin 18 minutit ja 40 sekundit (just täpselt nii kaua läks, et mu koer väga otsustavalt vigisema hakkaks, et aitab nüüd küll, põhimõtteliselt treenin ma aktiivselt ka oma koera aeroobset võimekust) ja täna on kõik ok, nii et võib vast järgmisest nädalast 20 peale minna. Aga siin me taas jälgime seda retsidivisti ja üritame mõistatada (või pigem on see sihuke educated guess), mida ta mingi asja peale arvab, mitte ei kuula, kas tal on midagi tehes mõnus, sest see, et sinu viieaastasel on praegu kõiki kummikomme ära süües mõnus, EI tähenda, et tal hiljem kõht ei valutaks.

Seda enam, et mõnus, PÄRISELT MÕNUS, on tal ainult siis, kui ta saab end ribastada ja lõhkuda. Kui on selline viimase piiri peal puhkimine ja ähkimine ning keegi ei tea, kas kukume kohe pea peale või saab ehk siiski tehtud. Muidugi, mul on selliseid trennipäevi ka, kus keha ütleb, et “kle, ma olen väsinud” ja 15 minuti korraliku trenni peale hakkab ta ikka tööle, sest tegelikult oli väsinud ainult vaim, aga viimasel ajal pean ma end pigem tagasi hoidma.

Näide eilsest trennist. Vähemalt viimased 30-60 minutit olid sellised, et mõistlik inimene oleks juba ammu koju ära läinud, sest iga katse läks järjest kehvemaks ja kehvemaks ning lihased ei töötanud enam korralikult. Aga kuna ma olin iga liigutuse eraldi juba sada korda ära teinud ja viimase liigutuse (st selle, mille pealt ma videos kukun) juba NELJAL ERINEVAL MOEL* ära teinud, oli mul nii suur tahtmine seda rada ikkagi kokku panna, et ma ei saanud üldse aru, KUI VÄSINUD ma olen. Seda, et ilmselgelt aitab, taipasin videot vaadates, kui nägin, et isegi kannilihas väriseb kohe algusest saadik – ja ma ei liigu üldiselt tagumiku abil elus edasi, see ei ole see lihas, mis üldse PEAKS värisema. 😀

Tehtud see rada eile ei saanud. Homme ilmselt saab, sest midagi rasket seal enam ei ole, lihtsalt vaja värsket pead ja värskeid lihaseid. Aga jah, minu isiklik jõnglane EI saa iga päev isegi sellest ise aru, et tänaseks aitab. Pool ajast pean mina temal patsist kinni võtma ja ütlema, et “tibukene, sa ju värised juba ja sõrmed ei hoia suuri nukke ka enam, tule minuga riietusruumi, ma annan sulle banaani.” Ja pool ajast, kui ta vingub, vingub ta ilmaasjata. Näiteks iga kord, kui ma tahan öelda, et “see liigutus on minu praeguste oskuste/võimete juures võimatu”, hammustan ma keelde ning a) proovin enne vähemalt viis korda (viie katsega ei pruugi asja tehtud saada, aga näeb, kas toimub mingi areng) ja b) küsin partneri käest, kas tal on ideid selle liigutuse lihtsamaks tegemiseks. Umbes 75% ajast ei ole “võimatu” tegelikult võimatu. Nii et kui teil on parem keha, mis kõike adekvaatselt tunnetab ja oma võimeid realistlikult hindab, siis palju õnne, aga no MULLE seda õnne küll antud ei ole, kogu aeg pean ise silma peal hoidma.

P.S. Nagu te ehk märkate, on mul jalas erinevad sussid. Ma võiksin sel teemal kohe uue postituse teha, aga kes see viitsiks seda hala lugeda – lühidalt öeldes, siis ideaalseid susse on megaraske leida. Hetkel on vasakus jalas olevad sussid mul põhimõtteliselt “sooritussussid”, sest nendega on jalatöö umbes miljon korda parem. Parema jala suss on enamasti soojenduseks, sest hea ja mõnus jalas, aga mööda kõige pisemaid jalanukke sellega hästi ei käi. AGA. Neil headel sooritussussidel, mis alguses täiesti ideaalsed olid, venis kannaosa kuidagi kiiresti välja nii, et nendega ei taha hästi kanna peale tõusmist teha, samas kui nö suvakatel (Salticu Vampiirid on need, tavatrenniks täiega soovitan) on kannaosa jälle megahästi ümber ka pärast aastast kandmist, nii et kannatunnetus on nendega megahea, pigem on päkaosas liiga mugav. Sellest, et nende “heade susside” täpse jalatöö hinnaks on see, et oma varvastest ma pilti panna ei saa, sest teil on hiljem okset klaviatuuri vahelt raske koristada, aga nad ei tee haiget ja jalatöö on nendega tõesti täpne, nii et olen valmis mutantvarvastega mõnda aega elama. Igatahes otsingud ideaalse sussi nimel jätkuvad, ma loodan, et ma enne vanadusse ei sure. Ronminnis hakati näiteks just müüma La Sportiva Solutionseid (naiste versioon on ka olemas, mida umbes kogu maailm ühehäälselt kiidab, proovisin just hiljuti jalga ja tundus üsna lubav, nii et äkki-äkki). See päev, kui ma leian sussid, millega ma 100% rahul olen, on ilmselt päev, mil ma kirikusse küünla panen.

* Videost pole hästi näha, aga seal sinise ja oranži nuki all on kohe roosa jalanukk ka. Nii et rada saab lõpetada sinna vasakuga astudes ja paremaga fläägides, sinna paremaga astudes ja vasaku jala kannaga poolkuust toetades, sinna paremaga astudes ja vasaku jala varvastega poolkuu peale astudes ning neljandaks ka seda üldse mitte kasutades, vaid lihtsalt vasaku jalaga poolkuu peale astudes ja end jõuga üles surudes/tõmmates.

Reede-reede-reede

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

View this post on Instagram

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

View this post on Instagram

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

Mida peavad mu vanad silmad nägema?

Tänane päev on TÄIS artikleid, mille lugemine pea ringi käima võtab. Jagan teiega kahte.

Esiteks. Supilinna inimesed kiusavad vaest pedofiili taga – või “ausat lastesõpra”, kuidas keegi väljendada soovib. Kogu artikkel on kirjutatud nii poeetilises stiilis, et võtab lausa kukalt kratsima. No laused nagu: “Pärast karistuse kandmist ei kestnud priiusepõli kaua, sest taas tikkus mees libastuma lakkamatu naisepeksu teele.” Miks selle artikli autor ajakirjanduses töötab, mite soparomaane ei trei, on müstika. Samas, kes meist siis vahel naisepeksu teel ei libastuks.

Teiseks. Õhtulehes on artikkel märulipolitseinikust, kes täis peaga inimese maha lasi. Rõhutatakse, et kohus võttis arvesse seda, et politseinik on valmis kannatanule tekitatud kahju hüvitama (hauda hakkab koristamas käima vist, ma ei kujuta väga ette, mil muul moel laibale midagi hüvitatakse). Samuti on artiklis lause:

Samas arvestas kohus ka seda, et tapetu asetas ennast ise sellisesse olukorda, kus kuriteo toimepanemine tema suhtes oli lihtsustatud, asudes koos võhivõõraga, sh viimase kodus, ohtralt alkoholi tarvitama.

Ehk siis kohus arvestab ilmselt vargale karistuse määramisel seda, et korteriomanik oli ise akna irvakile jätnud, või vägistajale karistuse määramisel seda, et no see seelik oli õige lühike ju ja kontsad olid nii kõrged, et kõigile oli selge, et see daam jooksma nendega küll kuskile ei hakka. St ma saan aru, et aken võiks kinni käia ja jalas võiks olla raudninaga tanksaabas, aga kas nende tingimuste mittetäitmine peaks tõesti kurjategija jaoks kergendav asjaolu olema? Nõukogude Liidus oli vist (oli v?) mingi selline paragrahv nagu “kuritööle meelitamine” vms, selliseid artikleid lugedes jääb mulje, et need on meil jätkuvalt jõus. Kui ikka ise meelitad kedagi tapma, varastama, peksma või vägistama, siis kohus võtab arvesse, inimene saab kergema karistuse ja sul on vedanud, kui ennast istuma ei panda. Igaühele tuleb ikka õiglaselt mõõta.

  • Kategooriad