ainult häda

Oh, look, a toilet selfie!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mõni blogija on siin vahepeal läbi teinud lennuka poliitkarjääri ja jõudnud sellest juba loobuda, aga minu elus pole suurt midagi juhtunud, söön ja magan ja üritan arvutit parandada. Eks ma kirjutan siis sellest, kõigil ei saa elu ühtviisi põnev olla.

Läksin mina eile siis lõpuks sinna Kristiine keskuse juures olevasse IT-bussi, nagu kokku lepitud sai, ja küsisin Joonatani. Ja ei tea mina, kas Joonatan oli vahepeal jooma kukkunud või kellelegi lõuga andnud, igatahes sain sealt nii pahuralt kuulda, et keegi ei tea, kauaks seda poissi seal üldse enam tööl on, et ma igaks juhuks tegin kohe ca kümme sammu tagasi ja ütlesin, et õige ka, laske lahti muidugi, ta pole mulle KUNAGI meeldinud. Praegugi küsisin rohkem selleks, et jumala eest seda tonti nägema ei peaks. Proovin ikka alati siis tulla, kui teda pole.

Ei saa öelda, et see olukorda väga olulisel määral parandanud oleks. Selline tüüpiline IT-mees, kes tegelikult tuleks keskmisest kliendist eemale hoida. Et te siis teaksite, siis a) mu läpakas on sitt, b) see on minu oma süü, et ta katki on (no ma väga ei ole vägivallatsenud temaga, neli aastat vana ka, asjad ikka kuluvad) ja c) selle parandamine läheks koos töö ja jupiga maksma ca sada eurot. Ma arvasin selle peale, et siis ma ehk ootan veidi aega ja ostan endale normaalse läpaka, sest no 600 eurot + saab juba korraliku, mis siis ikka saja eest parandada – ta arvas selle peale, et d) ärgu ma siis enam uut sitta ostku, muidu on kohe varsti samad jamad. Ja uut võiks paremini kohelda. 😀

Ei no mis siin ikka ilustada, muidugi, ütleme nii, nagu asjad on.

Pakkus mulle iseenesest kohe ka mingit äriklassi Delli 150 euroga, mis tundus tõesti nagu äss diil jne, aga no ma ei taha nii kiiresti seda otsust langetada. Enne vaatame tõesti, kas mul on ka pärast katseaja lõppu töökoht jne jne. Pluss korterikaaslane lubas selle ikka ise koost lahti võtta ja vaadata, kui keeruline seda vahetada oleks, kas juppi saaks eraldi tellida jne jne.

Teiseks. Mul oli vahepeal selline elu, et kaks nädalat polnud kaalu lähedalegi saanud – ja see ei mõju mulle hästi, ma olen selline inimene, kellel on vaja lisamotivatsiooni, et kenasti käituda, et oleks näha, et numbrid on paigas jne. Praegu olin ma kahe nädalaga KAKS kilo juurde võtnud. Okei, osaliselt on asi selles, et mul kuu teises pooles teeb alati kaal korraks väikese kõikumise, aga ikka natuke selles ka, et kui ma kaalul silma peal ei hoia, juhtubki nii, et maapähklivõi hakkab märkamatult pudru sisse hiilima ja ühe jogurtikreemi asemel võtan varsti kolm jne. Ütleme nii, et üks tüüp saadeti kaalu ostma ja mina pean nüüd iseendal jälle karmimalt silma peal hoidma. Homme on meil firma laevareis, mis peaks lõppema einestamisega, nüüd pean tubli olema ja mitte seal kõike suvaliselt sisse ahmima. Kohe on turismireis ees, nüüd peab seal ka normaalselt käituma. Kui raske on ikka elu.

Ahjaa, sellega seoses – selle uue muffinijogurti, mille reklaam mind hirmsasti isutas, proovisin ära. Ma ei ütle, et see halb oleks olnud, täitsa okei oli, aga mitte nii hea, et tasa teha seda, et maitsest oli natuke liiga hästi tunda, KUI palju kaloreid ma parajasti sisse söön (neid ikka oli ka, ca 120 kcal saja grammi kohta). Nii et kui te parajasti end jõuluks ei nuuma vms, siis liigselt ei soovita. Ja kui nuumate, siis leiab ka midagi paremat.

Kolmandaks, mul pole olnud aega GoT-d vaadata. Elan silmad kinni, et spoilereid vältida, homme alles hakkan uue hooajaga pihta.

Selle mainiks ka ära, et nõme, et lääne ühiskonnas sõltub see, kas saad süüdistuse terrorismis või lihtsalt tahtlikus tapmises, sellest, mis värvi sa oled ja mis usku kuulud. Moslem sõidab ideoloogilistel põhjustel autoga rahva hulka – terrorism. Valge (ilmselt suisa ateistlik, mitte kristlike vaadetega) mees teeb sama – tahtlik tapmine.

Muidu on mul täiega hea tuju hetkel, ärge laske end vingust häirida. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad. Aga tuju on lill. Ja te ei kujuta ette, kui armas uus kleit mul on. Oot, tegelt, mul on ju ideaalne enekapeldik töö juures. Üks hetk.

No näete, jälle sai parem.

Kuula oma keha

Sain selle soovituse jälle trennis mingilt suvakalt ja nagu te ilmselt teate, on see minu jaoks täielik pet peeve. Mind ei häiri see, et teised seda teevad, laske käia, kui teil sellest kasu on, aga, täitsa tõsiselt – ma ei saa aru, KUIDAS. Või noh, ma saan aru, kui ma olen parajasti verest tühjaks jooksmas või kõht on tühi vms, aga kontekstides, kus seda soovitatakse, see minu jaoks küll nii ei käi. Mu keha on nagu liigselt ärahellitatud viieaastane, kellel aju kogu aeg silma peal peab hoidma, et otsustada, kas pista talle see pulgakomm pihku või mitte.

Teistelt inimestelt (eriti igasugu joogahipidelt) kuuleb aga soovitust oma keha kuulata pidevalt, enamasti seoses järgmiste teemadega.

Toit. Minu keha tuletab mulle meelde, et me pole ammu kooki söönud. Ma pean vastu ütlema, et “kle, eile sõime, see nüüd küll ammu polnud.” Ta arvab selle peale ainult, et võtaks ühe jogurtikreemigi siis ehk (tuletab meelde, et ma kõnnin iga päev mööda mingist megaahvatlevast koogimaitselise jogurtikreemi reklaamist – mul on kuri kahtlus, et see on üks neist juhtudest, kus pilt on parem kui maitse, aga peaks proovima). Kui mu keha just metsikutes kogustes suhkrut ei vaja, siis ta valetab mulle lihtsalt näkku. Veel enam, seda, et mul reaalselt ON vaja vahepeal maksa süüa või peedimahla juua, sest minusugune ei saa muidu piisavalt rauda kätte, ei ütle ta mulle iial. Ma pean ikka ise seda kogu aeg meeles pidama, mis sellest, et mulle tegelikult täitsa maitseb praetud maks ja isegi peedimahl on üsna hea. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida mu keha kunagi ei küsi, mul on endale kord nädalas meeldetuletus pandud selle kohta ja enne plaanipäraseid veritsemisi üritan tihedamini teha – aga et mu keha ise ütleks, et kle, me siin jookseme parajasti verest tühjaks, võtaks ühe härjaverebatoonigi vms, mkm. Ta ütleb selle asemel: “Kuule, tiba nõrk tunne on, koogist oleks ehk kasu?”

Isegi väide, et “ma saan aru, kui mul kõht tühi on”, pole alati tõsi – vahepeal ütleb keha mulle, et me peaksime midagi sööma, sest tal on parajasti igav. Kui ma juba olen söönud ja ma tean, et ma olen söönud mõistlikus koguses, läheb aega, et täiskõhutunne kohale jõuaks. Ja vahepeal, kui mul on huvitav ja ma mõnesse tegevusse süvenenud olen, saan ma sellest, et kõht on tühi, aru selle järgi, et süda läheb pahaks. Siis teeb mu hästiinformeeritud keha, keda ma kuulama peaksin: “Issand, ei tea, kas siit tuleb uus Jeesus või hakkan ma haigeks jääma!” ja ma pean talle ütlema, et “Istu maha, tainapea, ja söö midagi.”

Venitamine (ja üldse jooga). Ma ei tunne siin erilist valu. Ma eeldan, et kui ma üritaksin jõuga harkispagaati maha suruda, hakkaks valus, aga üldiselt tunnen ma lihtsalt, et ma jään kinni ja rohkem edasi ei lähe. Surudes üldiselt ikka natuke läheb. Ma olen umbkaudu ära õppinud, kui kaua ja kus suruda (või lihtsalt venitusasendis olla) võib ja kust läheb see piir, et järgmisel päeval oleks valus kõndida. Sest minu keha avastab järgmisel hommikul, et tal nüüd on valus, eelmisel päeval venitamise ajal vahib ta lakke ja ajab mingeid oma asju.

Jooksmine. Kui ma omal ajal jooksma hakkasin, siis sain ma küll oma keha kuulata, sest ma pidin intervallidega harjutama, nagu Daki praegu, muidu hakkas pistma. Nüüd hakkab pistma kuskil tunni kandis, aga sellest annab lihtsalt läbi joosta, st kui seda natuke aega ignoda, läheb üle. Ja seda tulebki ignoda, mitte “oma keha kuulata”, eks ole. Nii et hetkel piiran ma siin end teadlikult ainult põlve pärast, sest sellega on jälle selline lugu, et jooksmise ajal tunned ehk ebamugavust, valu tuleb järgmisel päeval. Eile näiteks jooksin 18 minutit ja 40 sekundit (just täpselt nii kaua läks, et mu koer väga otsustavalt vigisema hakkaks, et aitab nüüd küll, põhimõtteliselt treenin ma aktiivselt ka oma koera aeroobset võimekust) ja täna on kõik ok, nii et võib vast järgmisest nädalast 20 peale minna. Aga siin me taas jälgime seda retsidivisti ja üritame mõistatada (või pigem on see sihuke educated guess), mida ta mingi asja peale arvab, mitte ei kuula, kas tal on midagi tehes mõnus, sest see, et sinu viieaastasel on praegu kõiki kummikomme ära süües mõnus, EI tähenda, et tal hiljem kõht ei valutaks.

Seda enam, et mõnus, PÄRISELT MÕNUS, on tal ainult siis, kui ta saab end ribastada ja lõhkuda. Kui on selline viimase piiri peal puhkimine ja ähkimine ning keegi ei tea, kas kukume kohe pea peale või saab ehk siiski tehtud. Muidugi, mul on selliseid trennipäevi ka, kus keha ütleb, et “kle, ma olen väsinud” ja 15 minuti korraliku trenni peale hakkab ta ikka tööle, sest tegelikult oli väsinud ainult vaim, aga viimasel ajal pean ma end pigem tagasi hoidma.

Näide eilsest trennist. Vähemalt viimased 30-60 minutit olid sellised, et mõistlik inimene oleks juba ammu koju ära läinud, sest iga katse läks järjest kehvemaks ja kehvemaks ning lihased ei töötanud enam korralikult. Aga kuna ma olin iga liigutuse eraldi juba sada korda ära teinud ja viimase liigutuse (st selle, mille pealt ma videos kukun) juba NELJAL ERINEVAL MOEL* ära teinud, oli mul nii suur tahtmine seda rada ikkagi kokku panna, et ma ei saanud üldse aru, KUI VÄSINUD ma olen. Seda, et ilmselgelt aitab, taipasin videot vaadates, kui nägin, et isegi kannilihas väriseb kohe algusest saadik – ja ma ei liigu üldiselt tagumiku abil elus edasi, see ei ole see lihas, mis üldse PEAKS värisema. 😀

Tehtud see rada eile ei saanud. Homme ilmselt saab, sest midagi rasket seal enam ei ole, lihtsalt vaja värsket pead ja värskeid lihaseid. Aga jah, minu isiklik jõnglane EI saa iga päev isegi sellest ise aru, et tänaseks aitab. Pool ajast pean mina temal patsist kinni võtma ja ütlema, et “tibukene, sa ju värised juba ja sõrmed ei hoia suuri nukke ka enam, tule minuga riietusruumi, ma annan sulle banaani.” Ja pool ajast, kui ta vingub, vingub ta ilmaasjata. Näiteks iga kord, kui ma tahan öelda, et “see liigutus on minu praeguste oskuste/võimete juures võimatu”, hammustan ma keelde ning a) proovin enne vähemalt viis korda (viie katsega ei pruugi asja tehtud saada, aga näeb, kas toimub mingi areng) ja b) küsin partneri käest, kas tal on ideid selle liigutuse lihtsamaks tegemiseks. Umbes 75% ajast ei ole “võimatu” tegelikult võimatu. Nii et kui teil on parem keha, mis kõike adekvaatselt tunnetab ja oma võimeid realistlikult hindab, siis palju õnne, aga no MULLE seda õnne küll antud ei ole, kogu aeg pean ise silma peal hoidma.

P.S. Nagu te ehk märkate, on mul jalas erinevad sussid. Ma võiksin sel teemal kohe uue postituse teha, aga kes see viitsiks seda hala lugeda – lühidalt öeldes, siis ideaalseid susse on megaraske leida. Hetkel on vasakus jalas olevad sussid mul põhimõtteliselt “sooritussussid”, sest nendega on jalatöö umbes miljon korda parem. Parema jala suss on enamasti soojenduseks, sest hea ja mõnus jalas, aga mööda kõige pisemaid jalanukke sellega hästi ei käi. AGA. Neil headel sooritussussidel, mis alguses täiesti ideaalsed olid, venis kannaosa kuidagi kiiresti välja nii, et nendega ei taha hästi kanna peale tõusmist teha, samas kui nö suvakatel (Salticu Vampiirid on need, tavatrenniks täiega soovitan) on kannaosa jälle megahästi ümber ka pärast aastast kandmist, nii et kannatunnetus on nendega megahea, pigem on päkaosas liiga mugav. Sellest, et nende “heade susside” täpse jalatöö hinnaks on see, et oma varvastest ma pilti panna ei saa, sest teil on hiljem okset klaviatuuri vahelt raske koristada, aga nad ei tee haiget ja jalatöö on nendega tõesti täpne, nii et olen valmis mutantvarvastega mõnda aega elama. Igatahes otsingud ideaalse sussi nimel jätkuvad, ma loodan, et ma enne vanadusse ei sure. Ronminnis hakati näiteks just müüma La Sportiva Solutionseid (naiste versioon on ka olemas, aga minu jalg pole nii kitsas), mida umbes kogu maailm ühehäälselt kiidab, aga mis minu jalale üldse ei istu, nii et ei teki seda küsimustki, kas tasub raha kulutada. See päev, kui ma leian sussid, millega ma 100% rahul olen, on ilmselt päev, mil ma kirikusse küünla panen.

* Videost pole hästi näha, aga seal sinise ja oranži nuki all on kohe roosa jalanukk ka. Nii et rada saab lõpetada sinna vasakuga astudes ja paremaga fläägides, sinna paremaga astudes ja vasaku jala kannaga poolkuust toetades, sinna paremaga astudes ja vasaku jala varvastega poolkuu peale astudes ning neljandaks ka seda üldse mitte kasutades, vaid lihtsalt vasaku jalaga poolkuu peale astudes ja end jõuga üles surudes/tõmmates.

Reede-reede-reede

Avastasin eile öösel koera jalutades, et tema tagant koristamiseks vajalik kilekott oli jaki taskusse jäänud, nii et olin sunnitud hunniku sinna jätma. Täitsa tõsiselt, te ei kujuta ette, KUI piinlik on hommikul ILMA KOERATA seda koristama minna. Koeraga on nagu normaalne, sest kõik teavad, et inimesed koristavadki oma koerte tagant. Aga kui sa ilma koerata kuskile kohale jalutad ja hakkad põõsaalust kammima, on täpselt selline tunne, nagu kõik arvaksid, et sa oled mingi imeliku fetišiga koprofiil. Teemal “ärge pange tähele, ma käin siin tihti hommikuti hunnikuid otsimas”. Pärast seda oli muidugi lähim prügikast 100 meetri kaugusel ja pidin oma minikleidi ja junnikotiga kõndima mööda hotelli ees seisvatest vilistavatest välismaa sõjaväelastest. Ma arvan, et ma olin tööle jõudes ka veel näost punane nagu vähk.

Iu.

Aga ütlen selle koleda teema leevendamiseks, et nii tore, et lõpuks ometi on vihmased ilmad möödas ja saab jälle väljas ronida. Ma olin eile vist terve õhtupooliku sellise näoga:

Meeting the sun 🤗 #bouldering

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ja siis oli meil selline päikeseloojang:

The best days are the ones that end like this 😍 #bouldering 📸@toivoparnpuu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Atu, kes väga armastab ujuda, oli kõige selle lõpuks nii väsinud, et ei tahtnud enam õhtul väljagi minna, põõnas diivani ees nagu kott. Märg ja väsinud ja rahul:

Tired #dogs are my favourite

A post shared by Rents (@rrrents) on

Nüüd on mul eriti töörohke nädalavahetus ees ootamas, aga sellest pole midagi, patareid peaks nüüd natukeseks laetud olema. Töö ja vile jne.

Mida peavad mu vanad silmad nägema?

Tänane päev on TÄIS artikleid, mille lugemine pea ringi käima võtab. Jagan teiega kahte.

Esiteks. Supilinna inimesed kiusavad vaest pedofiili taga – või “ausat lastesõpra”, kuidas keegi väljendada soovib. Kogu artikkel on kirjutatud nii poeetilises stiilis, et võtab lausa kukalt kratsima. No laused nagu: “Pärast karistuse kandmist ei kestnud priiusepõli kaua, sest taas tikkus mees libastuma lakkamatu naisepeksu teele.” Miks selle artikli autor ajakirjanduses töötab, mite soparomaane ei trei, on müstika. Samas, kes meist siis vahel naisepeksu teel ei libastuks.

Teiseks. Õhtulehes on artikkel märulipolitseinikust, kes täis peaga inimese maha lasi. Rõhutatakse, et kohus võttis arvesse seda, et politseinik on valmis kannatanule tekitatud kahju hüvitama (hauda hakkab koristamas käima vist, ma ei kujuta väga ette, mil muul moel laibale midagi hüvitatakse). Samuti on artiklis lause:

Samas arvestas kohus ka seda, et tapetu asetas ennast ise sellisesse olukorda, kus kuriteo toimepanemine tema suhtes oli lihtsustatud, asudes koos võhivõõraga, sh viimase kodus, ohtralt alkoholi tarvitama.

Ehk siis kohus arvestab ilmselt vargale karistuse määramisel seda, et korteriomanik oli ise akna irvakile jätnud, või vägistajale karistuse määramisel seda, et no see seelik oli õige lühike ju ja kontsad olid nii kõrged, et kõigile oli selge, et see daam jooksma nendega küll kuskile ei hakka. St ma saan aru, et aken võiks kinni käia ja jalas võiks olla raudninaga tanksaabas, aga kas nende tingimuste mittetäitmine peaks tõesti kurjategija jaoks kergendav asjaolu olema? Nõukogude Liidus oli vist (oli v?) mingi selline paragrahv nagu “kuritööle meelitamine” vms, selliseid artikleid lugedes jääb mulje, et need on meil jätkuvalt jõus. Kui ikka ise meelitad kedagi tapma, varastama, peksma või vägistama, siis kohus võtab arvesse, inimene saab kergema karistuse ja sul on vedanud, kui ennast istuma ei panda. Igaühele tuleb ikka õiglaselt mõõta.

Kes mu arvutit parandab?

üks

Mul on täiega tõsine mure (ignoge seda, kui räpane see on, see on mul nüüd veidi tolmu kogunud). Läpakas ise on igati töökorras, kõik kiire ja hea. AGA. Kaant ei saa kinni panna. 😀 Ja noh, sülearvuti point on ju nagu selles, et sa saad ta kotti panna ja endaga kaasa võtta, seda enam, et ma viimasel ajal oma aega kahe korteri vahel jagan. Eelmine kord tõingi selle linna nii, et hoidsin bussis lahtist läpakat süles ja jalutasin sellega läbi linna.

kaks

Nimelt on ühega hingedest midagi lahti, nii et alguses hakkas kaas imelikult raksuma, kui ma seda avasin ja kinni panin. Ja siis avastasin, et see raksumine pole mitte niisama raksumine, vaid miski seal hinge juures ilmselgelt avaldab läpakakaanele survet viisil, mil tema ei peaks mitte seda survet avaldama, sest nagu pildilt näha, on see siia suure prao sisse surunud ja liigutamine tahab seda järjest suuremaks suruda. Hinge ennast niisama lihtsalt lahti võtta ei saa, selleks tuleb seal ikka rohkem lahti kiskuda ja see tundub nagu minu enda jaoks liiga suur tükk, töökaaslased ütlevad ka kõik, et nad hoiavad riistvarast eemale nagu katkust, sest hiljem tagasi kokku pannes on alati juppe puudu.

kolm

Nii et kuhu ma peaks selle nüüd Tallinnas viima, et mitte end lolliks maksta? Mul on iseenesest katseaja lõpuni üks kuu, nii et olen mõelnud seda varianti ka, et kui parandamine nagunii kallis oleks, siis stabiilse püsiva sissetuleku peal võiks lihtsalt uue osta, see juba mitu aastat vana ka. Lihtsalt kui saaks parandada, siis ei tahaks sugugi töötavat asja ära visata.

Ideid?

Kaine meel ja feminism võidutsevad

domesticviolenceconseq_sized

Pealinnas on artikkel sellest, kuidas lõpuks ometi ratifitseeritakse Eestis Istanbuli konventsioon (millest on juba AAAAAAASTAID juttu olnud), mille üks tulemus on ka see, et vägivaldne isa ei saa oma lastega kohtuda. Ja jah, seda ka juhul, kui ta “ainult” naise suhtes vägivaldne on (uskuge või mitte, aga ma olen kohanud hulgim inimesi, kes kasutavad seda täiesti tõsise argumendina, sest ilmselgelt see, kui laps näeb/kuuleb oma isa tema ema peksmas, ei mõju talle kuidagi kahjulikult ega mõjuta tema vaimset arengut). Ma ootan huviga, millal see artikkel peavoolumeediasse jõuab ja me saame kõik lugeda kommentaare sellest, kuidas kõik naised kogu aeg vägivallasüüdistusi fabritseerivad (millest järeldub vist, et kõik kohtunikud ja prokurörid on idioodid, rääkimata haiglatöötajatest, kes neid “fabritseeritud” ninaluumurde jms dokumenteerivad). Elage oma elu nii, et teie naine/mees ei leiaks suvalisel hetkel kolme naabrit, kes on valmis innukalt tunnistama, et tõesti käis pidev seatapukisa, ju seal ikka kedagi peksti, ja on kohe rahulikum öösiti magada.

Üks minu jaoks oluline punkt, millele artiklis tähelepanu juhiti, oli vabanduse palumine – sellised inimesed ei palu pea kunagi vabandust, sest nad ei ole võimelised vastutust võtma. Nende jaoks on alati keegi teine süüdi. Nad võivadki öelda kurva näoga, et “sa poleks pidanud mind nii närvi ajama”, sest no nii kurb ju, et naine ise ei saanud aru, et mees vihastab, kui naine armukadetsema hakkab vms.

Ma võtan seda megatõsiselt, sest ma olen perest, kus keegi võib sulle kogemata tellise jala peale kukutada või kahvli sardellist mööda sulle kätte torgata ja ikka ei palu vabandust, sest … Ma ei teagi, miks. Sest see oleks nõrkuse märk? Sest nii pole neil kombeks? Igatahes pean ma igapäevaelus oluliseks vabandust paluda, kui ma leian, et olen midagi valesti teinud (ja kui ma seda ei tee, ju ma siis ikka ei leia, eks ole, sest mul alles hiljuti oli ka juhus, kus keegi tuli tühja koha pealt mölisema, ma ütlesin talle halvasti ja tema käis hiljem kurtmas, et Rents oli õel ja isegi ei öelnud midagi hiljem – ei maksa liigselt ootama jääda, ei ole siit tulemas seda patukahetsuskirja), ja nõuan inimestelt sama, kui leian, et nad minu suhtes ebaõiglased on olnud. Sest ideaalis tahaksime me ju samade vigade kordamist vältida, aga see eeldab seda, et me esmalt neid tunnistame ja seejärel otsustame, kuidas nüüd edasi minna, et paremaks inimeseks saada (või kas see on midagi, millega me oleme valmis elama, st paneme nüüd kaardid avalikult laua peale ja igaüks otsustab ise, millega ta on valmis leppima ja millega mitte). Veel hullemad on muidugi need, kes lõdva randmega ja siira näoga iga kord vabandavad, aga tegelikult midagi ei muuda – aga siin õpetab elu õnneks inimesi ise üsna kiirest jutul ja tegudel vahet tegema.

Sooja õhku toota on küllaltki lihtne, seda, kas see ka tõsiseltvõetav on, näitavad muud asjad. Aga see soe õhk on enamasti siiski oluline esimene samm. Alles nädalavahetusel ütles üks tüüp mingit eksimust selgitama hakates, et “I’m sorry, but …” – ma ei hakka kuulamagi sellist juttu, ma ütlen kohe sõbralikult, aga konkreetselt ära, et vabandus, mis algab sõnadega “Anna andeks, AGA …”, ei ole tegelikult vabandus. Kui tahad vabandust paluda, siis tee seda, kui ei taha, siis ei ole mõtet hakata mingit poolkõva iba ajama. Eks ma teen omad järeldused mõlemal juhul,

Tore igatahes, et nüüd vastutuse mittevõtmisel natuke karmimad tagajärjed on. Ei pea ilmtingimata laskma inimestel ka oma laste elu lõplikult ära rikkuda.

Mina taas oma väga oluliste keeleküsimustega

Alustame olulisest. Ma mäletan, et meil oli ülikoolis üks mnemotehnika lause – lause, mille abil meeles pidada, milline täishäälik nimisõna käänamisel lisandub. No lause, mille abil sai aru, et kui on nimisõna koer, siis sinna tuleb käänates just A juurde, mitte mõni teine täishäälik. Mäletab keegi, mis see oli?

Muidu vaatan suht midagi tegemata (st ka venitamata) pealt, kuidas painduvus muudkui väheneb ja väheneb. Tookord, kui aasta või kahe eest painutamisest kirjutasin ja challenge’i tegin, sain suure vaevaga üks jalg ees spagaadi taas maha. Nüüd olen seda suuresti ignonud, nii et kõik on taas kadunud. Nii et peaks vist uuesti mingi väljakutse tegema, no ütleme oktoobri lõpuni vähemalt kord päevas venitada vms. Tõmbasin endale isegi kaks äppi selle jaoks ja kirjutasin kõik olulised harjutused välja sealt endale. Eile tegin testvenitamise – kuigi ma olin veits haigeks jäämise piiri peal ja tundus, et veel kinnisem kui muidu. Tavalised spagaadid olid üks padi, harkispagaat kolm patja (mis on täiega ebatavaline, enamasti on harkispagaat kahe padja peal ok). Et te teaksite, siis diivanipadi on spagaadi mõõtmisel universaalne ja rahvusvaheliselt tunnustatud vahend. Niisama saab maksimaalset venitust ainult lühikest aega hoida, padja otsas saad pikemat aega aeleda, on mugav ja veidi ikka vajud selle käigus allapoole. Nii et proovin nüüd kuni oktoobri lõpuni iga päev vähemalt korra venitada ja panen vahepeal mingeid vahepilte sellest, kuidas edeneb. Talv tuleb peale ka, ongi hea hakata painduvusele rohkem tähelepanu pöörama.

Making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui tavaelust rääkida, siis nädalavahetus oli meeldivalt rahulik, kuigi oli firma suvepäev ja puha. Selle jaoks pidin Atu sõbrannale hoida viima – kus oli nii pealetükkiv kass, et minu tibu polnud sugugi rahul sellega. Alguses kannatas seda nuusutamist enamvähem kenasti, aga siis hakkas hambaid näitama. Nii et tal oli ikka üsna hea meel pühapäeval taas koju saada.

Sometimes I eat #food . Nomnom #cocoacoffee

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna laupäev oli täis sauna ja alkoholi, võtsime pühapäeval vaikselt ja ei teinud vist midagi muud peale söömise, magamise ja trenni (tegin uue raja ära, jee). Söömas käisime F-hoones, mis on üks mu lemmikkohtadest Tallinnas (pluss minu jaoks vastuvõetavate hindadega), aga ei jää tavaliselt meile üldse tee peale. Kavaler väitis, et see on parim hommikusöögivõileib, mida ta iial saanud on, kuigi ausalt öeldes tundus see ka maailma rasvaseim olevat. Tema meelest oli see vist pigem boonus. Menüüs neil kakaokohvi ei olnud, aga minu palumise peale seda ikka tehti. Ja nende koogid on alati megahead. Ma ei hakanud šokolaadikooki pildistama, sest see oli nii suur, et häbi hakkas. Nii et kui on mõni koht, mida ma Tallinnas hetkegi kõhklemata soovitaksin ja teile hipsterikohad istuvad, siis see on SEE.

Ahjaa, üks mure on mul veel. Kas mina olen idioot või Maximad müüvadki neid valgujooke ainult kampaaniatena? Sest need eelmised, mida ma teile näitasin, profeeli omad, leidsin ma alguses kampaanialetist, enam ei ole mitte kuskil. Siis hakkas mulle meeldima see, leidsin ka kampaanialetist, tavalises letis on hoopis muud asjad, mis pole üldse minu teema. Selverist ka ei leidnud kumbagi, ei profeeli ega seda. Aga Maxima ja Selver on mu peatuspaikadele kõige lähemad, kas ma pean tõesti hakkama eraldi Prismasse sõitma, et normaalset valikut saada v? Seda enam, et korra olen ma selles Prismas, mis ronminni juurest üle tee on, ringi vaadanud ka, ja no mina ei leidnud sealt kumbagi. Kuigi too faking pood on nii suur ka, et mine hulluks. Pluss ei meeldi mulle eriti, sest ma olen sealt halvaks läinud peedimahla saanud, kui välja sülitasin, taipasin vaadata – tehniliselt oli viimane säilivuskuupäev, aga peedimahl läheb kähku halvaks ja sellisest asjast võiks ikka silt juures olla. Aga ma saan aru, et nüüd kaldun ma taas teemast kõrvale ja ülejäänud maailm ei võta minu peediseiklusi sama traagiliselt kui ma ise. Igatahes, ma ei leia häid jooke, närvi ajab. Kui te teate, mis asjade juures neid Maximas kampaaniaväliselt peidetakse, siis rääkige mulle ka. Ma üritasin kahelt müüjalt küsida, üks ei saanud eesti keelest aru ja teine rääkis mulle, kuidas ta ükskord sai kampaania ajal maailma parimaid vürtsikaid konservtomateid, aga no ei ostetudki hiljem sisse enam. Elu Tallinnas, teate küll.

  • Rubriigid