Kaine meel ja feminism võidutsevad

domesticviolenceconseq_sized

Pealinnas on artikkel sellest, kuidas lõpuks ometi ratifitseeritakse Eestis Istanbuli konventsioon (millest on juba AAAAAAASTAID juttu olnud), mille üks tulemus on ka see, et vägivaldne isa ei saa oma lastega kohtuda. Ja jah, seda ka juhul, kui ta “ainult” naise suhtes vägivaldne on (uskuge või mitte, aga ma olen kohanud hulgim inimesi, kes kasutavad seda täiesti tõsise argumendina, sest ilmselgelt see, kui laps näeb/kuuleb oma isa tema ema peksmas, ei mõju talle kuidagi kahjulikult ega mõjuta tema vaimset arengut). Ma ootan huviga, millal see artikkel peavoolumeediasse jõuab ja me saame kõik lugeda kommentaare sellest, kuidas kõik naised kogu aeg vägivallasüüdistusi fabritseerivad (millest järeldub vist, et kõik kohtunikud ja prokurörid on idioodid, rääkimata haiglatöötajatest, kes neid “fabritseeritud” ninaluumurde jms dokumenteerivad). Elage oma elu nii, et teie naine/mees ei leiaks suvalisel hetkel kolme naabrit, kes on valmis innukalt tunnistama, et tõesti käis pidev seatapukisa, ju seal ikka kedagi peksti, ja on kohe rahulikum öösiti magada.

Üks minu jaoks oluline punkt, millele artiklis tähelepanu juhiti, oli vabanduse palumine – sellised inimesed ei palu pea kunagi vabandust, sest nad ei ole võimelised vastutust võtma. Nende jaoks on alati keegi teine süüdi. Nad võivadki öelda kurva näoga, et “sa poleks pidanud mind nii närvi ajama”, sest no nii kurb ju, et naine ise ei saanud aru, et mees vihastab, kui naine armukadetsema hakkab vms.

Ma võtan seda megatõsiselt, sest ma olen perest, kus keegi võib sulle kogemata tellise jala peale kukutada või kahvli sardellist mööda sulle kätte torgata ja ikka ei palu vabandust, sest … Ma ei teagi, miks. Sest see oleks nõrkuse märk? Sest nii pole neil kombeks? Igatahes pean ma igapäevaelus oluliseks vabandust paluda, kui ma leian, et olen midagi valesti teinud (ja kui ma seda ei tee, ju ma siis ikka ei leia, eks ole, sest mul alles hiljuti oli ka juhus, kus keegi tuli tühja koha pealt mölisema, ma ütlesin talle halvasti ja tema käis hiljem kurtmas, et Rents oli õel ja isegi ei öelnud midagi hiljem – ei maksa liigselt ootama jääda, ei ole siit tulemas seda patukahetsuskirja), ja nõuan inimestelt sama, kui leian, et nad minu suhtes ebaõiglased on olnud. Sest ideaalis tahaksime me ju samade vigade kordamist vältida, aga see eeldab seda, et me esmalt neid tunnistame ja seejärel otsustame, kuidas nüüd edasi minna, et paremaks inimeseks saada (või kas see on midagi, millega me oleme valmis elama, st paneme nüüd kaardid avalikult laua peale ja igaüks otsustab ise, millega ta on valmis leppima ja millega mitte). Veel hullemad on muidugi need, kes lõdva randmega ja siira näoga iga kord vabandavad, aga tegelikult midagi ei muuda – aga siin õpetab elu õnneks inimesi ise üsna kiirest jutul ja tegudel vahet tegema.

Sooja õhku toota on küllaltki lihtne, seda, kas see ka tõsiseltvõetav on, näitavad muud asjad. Aga see soe õhk on enamasti siiski oluline esimene samm. Alles nädalavahetusel ütles üks tüüp mingit eksimust selgitama hakates, et “I’m sorry, but …” – ma ei hakka kuulamagi sellist juttu, ma ütlen kohe sõbralikult, aga konkreetselt ära, et vabandus, mis algab sõnadega “Anna andeks, AGA …”, ei ole tegelikult vabandus. Kui tahad vabandust paluda, siis tee seda, kui ei taha, siis ei ole mõtet hakata mingit poolkõva iba ajama. Eks ma teen omad järeldused mõlemal juhul,

Tore igatahes, et nüüd vastutuse mittevõtmisel natuke karmimad tagajärjed on. Ei pea ilmtingimata laskma inimestel ka oma laste elu lõplikult ära rikkuda.

Advertisements

Mina taas oma väga oluliste keeleküsimustega

Alustame olulisest. Ma mäletan, et meil oli ülikoolis üks mnemotehnika lause – lause, mille abil meeles pidada, milline täishäälik nimisõna käänamisel lisandub. No lause, mille abil sai aru, et kui on nimisõna koer, siis sinna tuleb käänates just A juurde, mitte mõni teine täishäälik. Mäletab keegi, mis see oli?

Muidu vaatan suht midagi tegemata (st ka venitamata) pealt, kuidas painduvus muudkui väheneb ja väheneb. Tookord, kui aasta või kahe eest painutamisest kirjutasin ja challenge’i tegin, sain suure vaevaga üks jalg ees spagaadi taas maha. Nüüd olen seda suuresti ignonud, nii et kõik on taas kadunud. Nii et peaks vist uuesti mingi väljakutse tegema, no ütleme oktoobri lõpuni vähemalt kord päevas venitada vms. Tõmbasin endale isegi kaks äppi selle jaoks ja kirjutasin kõik olulised harjutused välja sealt endale. Eile tegin testvenitamise – kuigi ma olin veits haigeks jäämise piiri peal ja tundus, et veel kinnisem kui muidu. Tavalised spagaadid olid üks padi, harkispagaat kolm patja (mis on täiega ebatavaline, enamasti on harkispagaat kahe padja peal ok). Et te teaksite, siis diivanipadi on spagaadi mõõtmisel universaalne ja rahvusvaheliselt tunnustatud vahend. Niisama saab maksimaalset venitust ainult lühikest aega hoida, padja otsas saad pikemat aega aeleda, on mugav ja veidi ikka vajud selle käigus allapoole. Nii et proovin nüüd kuni oktoobri lõpuni iga päev vähemalt korra venitada ja panen vahepeal mingeid vahepilte sellest, kuidas edeneb. Talv tuleb peale ka, ongi hea hakata painduvusele rohkem tähelepanu pöörama.

Making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kui tavaelust rääkida, siis nädalavahetus oli meeldivalt rahulik, kuigi oli firma suvepäev ja puha. Selle jaoks pidin Atu sõbrannale hoida viima – kus oli nii pealetükkiv kass, et minu tibu polnud sugugi rahul sellega. Alguses kannatas seda nuusutamist enamvähem kenasti, aga siis hakkas hambaid näitama. Nii et tal oli ikka üsna hea meel pühapäeval taas koju saada.

Sometimes I eat #food . Nomnom #cocoacoffee

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kuna laupäev oli täis sauna ja alkoholi, võtsime pühapäeval vaikselt ja ei teinud vist midagi muud peale söömise, magamise ja trenni (tegin uue raja ära, jee). Söömas käisime F-hoones, mis on üks mu lemmikkohtadest Tallinnas (pluss minu jaoks vastuvõetavate hindadega), aga ei jää tavaliselt meile üldse tee peale. Kavaler väitis, et see on parim hommikusöögivõileib, mida ta iial saanud on, kuigi ausalt öeldes tundus see ka maailma rasvaseim olevat. Tema meelest oli see vist pigem boonus. Menüüs neil kakaokohvi ei olnud, aga minu palumise peale seda ikka tehti. Ja nende koogid on alati megahead. Ma ei hakanud šokolaadikooki pildistama, sest see oli nii suur, et häbi hakkas. Nii et kui on mõni koht, mida ma Tallinnas hetkegi kõhklemata soovitaksin ja teile hipsterikohad istuvad, siis see on SEE.

Ahjaa, üks mure on mul veel. Kas mina olen idioot või Maximad müüvadki neid valgujooke ainult kampaaniatena? Sest need eelmised, mida ma teile näitasin, profeeli omad, leidsin ma alguses kampaanialetist, enam ei ole mitte kuskil. Siis hakkas mulle meeldima see, leidsin ka kampaanialetist, tavalises letis on hoopis muud asjad, mis pole üldse minu teema. Selverist ka ei leidnud kumbagi, ei profeeli ega seda. Aga Maxima ja Selver on mu peatuspaikadele kõige lähemad, kas ma pean tõesti hakkama eraldi Prismasse sõitma, et normaalset valikut saada v? Seda enam, et korra olen ma selles Prismas, mis ronminni juurest üle tee on, ringi vaadanud ka, ja no mina ei leidnud sealt kumbagi. Kuigi too faking pood on nii suur ka, et mine hulluks. Pluss ei meeldi mulle eriti, sest ma olen sealt halvaks läinud peedimahla saanud, kui välja sülitasin, taipasin vaadata – tehniliselt oli viimane säilivuskuupäev, aga peedimahl läheb kähku halvaks ja sellisest asjast võiks ikka silt juures olla. Aga ma saan aru, et nüüd kaldun ma taas teemast kõrvale ja ülejäänud maailm ei võta minu peediseiklusi sama traagiliselt kui ma ise. Igatahes, ma ei leia häid jooke, närvi ajab. Kui te teate, mis asjade juures neid Maximas kampaaniaväliselt peidetakse, siis rääkige mulle ka. Ma üritasin kahelt müüjalt küsida, üks ei saanud eesti keelest aru ja teine rääkis mulle, kuidas ta ükskord sai kampaania ajal maailma parimaid vürtsikaid konservtomateid, aga no ei ostetudki hiljem sisse enam. Elu Tallinnas, teate küll.

  • Kategooriad