Mida peavad mu vanad silmad nägema?

Tänane päev on TÄIS artikleid, mille lugemine pea ringi käima võtab. Jagan teiega kahte.

Esiteks. Supilinna inimesed kiusavad vaest pedofiili taga – või “ausat lastesõpra”, kuidas keegi väljendada soovib. Kogu artikkel on kirjutatud nii poeetilises stiilis, et võtab lausa kukalt kratsima. No laused nagu: “Pärast karistuse kandmist ei kestnud priiusepõli kaua, sest taas tikkus mees libastuma lakkamatu naisepeksu teele.” Miks selle artikli autor ajakirjanduses töötab, mite soparomaane ei trei, on müstika. Samas, kes meist siis vahel naisepeksu teel ei libastuks.

Teiseks. Õhtulehes on artikkel märulipolitseinikust, kes täis peaga inimese maha lasi. Rõhutatakse, et kohus võttis arvesse seda, et politseinik on valmis kannatanule tekitatud kahju hüvitama (hauda hakkab koristamas käima vist, ma ei kujuta väga ette, mil muul moel laibale midagi hüvitatakse). Samuti on artiklis lause:

Samas arvestas kohus ka seda, et tapetu asetas ennast ise sellisesse olukorda, kus kuriteo toimepanemine tema suhtes oli lihtsustatud, asudes koos võhivõõraga, sh viimase kodus, ohtralt alkoholi tarvitama.

Ehk siis kohus arvestab ilmselt vargale karistuse määramisel seda, et korteriomanik oli ise akna irvakile jätnud, või vägistajale karistuse määramisel seda, et no see seelik oli õige lühike ju ja kontsad olid nii kõrged, et kõigile oli selge, et see daam jooksma nendega küll kuskile ei hakka. St ma saan aru, et aken võiks kinni käia ja jalas võiks olla raudninaga tanksaabas, aga kas nende tingimuste mittetäitmine peaks tõesti kurjategija jaoks kergendav asjaolu olema? Nõukogude Liidus oli vist (oli v?) mingi selline paragrahv nagu “kuritööle meelitamine” vms, selliseid artikleid lugedes jääb mulje, et need on meil jätkuvalt jõus. Kui ikka ise meelitad kedagi tapma, varastama, peksma või vägistama, siis kohus võtab arvesse, inimene saab kergema karistuse ja sul on vedanud, kui ennast istuma ei panda. Igaühele tuleb ikka õiglaselt mõõta.

Kes mu arvutit parandab?

Mul on täiega tõsine mure (ignoge seda, kui räpane see on, see on mul nüüd veidi tolmu kogunud). Läpakas ise on igati töökorras, kõik kiire ja hea. AGA. Kaant ei saa kinni panna. 😀 Ja noh, sülearvuti point on ju nagu selles, et sa saad ta kotti panna ja endaga kaasa võtta, seda enam, et ma viimasel ajal oma aega kahe korteri vahel jagan. Eelmine kord tõingi selle linna nii, et hoidsin bussis lahtist läpakat süles ja jalutasin sellega läbi linna.

Nimelt on ühega hingedest midagi lahti, nii et alguses hakkas kaas imelikult raksuma, kui ma seda avasin ja kinni panin. Ja siis avastasin, et see raksumine pole mitte niisama raksumine, vaid miski seal hinge juures ilmselgelt avaldab läpakakaanele survet viisil, mil tema ei peaks mitte seda survet avaldama, sest nagu pildilt näha, on see siia suure prao sisse surunud ja liigutamine tahab seda järjest suuremaks suruda. Hinge ennast niisama lihtsalt lahti võtta ei saa, selleks tuleb seal ikka rohkem lahti kiskuda ja see tundub nagu minu enda jaoks liiga suur tükk, töökaaslased ütlevad ka kõik, et nad hoiavad riistvarast eemale nagu katkust, sest hiljem tagasi kokku pannes on alati juppe puudu.

Nii et kuhu ma peaks selle nüüd Tallinnas viima, et mitte end lolliks maksta? Mul on iseenesest katseaja lõpuni üks kuu, nii et olen mõelnud seda varianti ka, et kui parandamine nagunii kallis oleks, siis stabiilse püsiva sissetuleku peal võiks lihtsalt uue osta, see juba mitu aastat vana ka. Lihtsalt kui saaks parandada, siis ei tahaks sugugi töötavat asja ära visata.

Ideid?