Kuula oma keha

Sain selle soovituse jälle trennis mingilt suvakalt ja nagu te ilmselt teate, on see minu jaoks täielik pet peeve. Mind ei häiri see, et teised seda teevad, laske käia, kui teil sellest kasu on, aga, täitsa tõsiselt – ma ei saa aru, KUIDAS. Või noh, ma saan aru, kui ma olen parajasti verest tühjaks jooksmas või kõht on tühi vms, aga kontekstides, kus seda soovitatakse, see minu jaoks küll nii ei käi. Mu keha on nagu liigselt ärahellitatud viieaastane, kellel aju kogu aeg silma peal peab hoidma, et otsustada, kas pista talle see pulgakomm pihku või mitte.

Teistelt inimestelt (eriti igasugu joogahipidelt) kuuleb aga soovitust oma keha kuulata pidevalt, enamasti seoses järgmiste teemadega.

Toit. Minu keha tuletab mulle meelde, et me pole ammu kooki söönud. Ma pean vastu ütlema, et “kle, eile sõime, see nüüd küll ammu polnud.” Ta arvab selle peale ainult, et võtaks ühe jogurtikreemigi siis ehk (tuletab meelde, et ma kõnnin iga päev mööda mingist megaahvatlevast koogimaitselise jogurtikreemi reklaamist – mul on kuri kahtlus, et see on üks neist juhtudest, kus pilt on parem kui maitse, aga peaks proovima). Kui mu keha just metsikutes kogustes suhkrut ei vaja, siis ta valetab mulle lihtsalt näkku. Veel enam, seda, et mul reaalselt ON vaja vahepeal maksa süüa või peedimahla juua, sest minusugune ei saa muidu piisavalt rauda kätte, ei ütle ta mulle iial. Ma pean ikka ise seda kogu aeg meeles pidama, mis sellest, et mulle tegelikult täitsa maitseb praetud maks ja isegi peedimahl on üsna hea. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida mu keha kunagi ei küsi, mul on endale kord nädalas meeldetuletus pandud selle kohta ja enne plaanipäraseid veritsemisi üritan tihedamini teha – aga et mu keha ise ütleks, et kle, me siin jookseme parajasti verest tühjaks, võtaks ühe härjaverebatoonigi vms, mkm. Ta ütleb selle asemel: “Kuule, tiba nõrk tunne on, koogist oleks ehk kasu?”

Isegi väide, et “ma saan aru, kui mul kõht tühi on”, pole alati tõsi – vahepeal ütleb keha mulle, et me peaksime midagi sööma, sest tal on parajasti igav. Kui ma juba olen söönud ja ma tean, et ma olen söönud mõistlikus koguses, läheb aega, et täiskõhutunne kohale jõuaks. Ja vahepeal, kui mul on huvitav ja ma mõnesse tegevusse süvenenud olen, saan ma sellest, et kõht on tühi, aru selle järgi, et süda läheb pahaks. Siis teeb mu hästiinformeeritud keha, keda ma kuulama peaksin: “Issand, ei tea, kas siit tuleb uus Jeesus või hakkan ma haigeks jääma!” ja ma pean talle ütlema, et “Istu maha, tainapea, ja söö midagi.”

Venitamine (ja üldse jooga). Ma ei tunne siin erilist valu. Ma eeldan, et kui ma üritaksin jõuga harkispagaati maha suruda, hakkaks valus, aga üldiselt tunnen ma lihtsalt, et ma jään kinni ja rohkem edasi ei lähe. Surudes üldiselt ikka natuke läheb. Ma olen umbkaudu ära õppinud, kui kaua ja kus suruda (või lihtsalt venitusasendis olla) võib ja kust läheb see piir, et järgmisel päeval oleks valus kõndida. Sest minu keha avastab järgmisel hommikul, et tal nüüd on valus, eelmisel päeval venitamise ajal vahib ta lakke ja ajab mingeid oma asju.

Jooksmine. Kui ma omal ajal jooksma hakkasin, siis sain ma küll oma keha kuulata, sest ma pidin intervallidega harjutama, nagu Daki praegu, muidu hakkas pistma. Nüüd hakkab pistma kuskil tunni kandis, aga sellest annab lihtsalt läbi joosta, st kui seda natuke aega ignoda, läheb üle. Ja seda tulebki ignoda, mitte “oma keha kuulata”, eks ole. Nii et hetkel piiran ma siin end teadlikult ainult põlve pärast, sest sellega on jälle selline lugu, et jooksmise ajal tunned ehk ebamugavust, valu tuleb järgmisel päeval. Eile näiteks jooksin 18 minutit ja 40 sekundit (just täpselt nii kaua läks, et mu koer väga otsustavalt vigisema hakkaks, et aitab nüüd küll, põhimõtteliselt treenin ma aktiivselt ka oma koera aeroobset võimekust) ja täna on kõik ok, nii et võib vast järgmisest nädalast 20 peale minna. Aga siin me taas jälgime seda retsidivisti ja üritame mõistatada (või pigem on see sihuke educated guess), mida ta mingi asja peale arvab, mitte ei kuula, kas tal on midagi tehes mõnus, sest see, et sinu viieaastasel on praegu kõiki kummikomme ära süües mõnus, EI tähenda, et tal hiljem kõht ei valutaks.

Seda enam, et mõnus, PÄRISELT MÕNUS, on tal ainult siis, kui ta saab end ribastada ja lõhkuda. Kui on selline viimase piiri peal puhkimine ja ähkimine ning keegi ei tea, kas kukume kohe pea peale või saab ehk siiski tehtud. Muidugi, mul on selliseid trennipäevi ka, kus keha ütleb, et “kle, ma olen väsinud” ja 15 minuti korraliku trenni peale hakkab ta ikka tööle, sest tegelikult oli väsinud ainult vaim, aga viimasel ajal pean ma end pigem tagasi hoidma.

Näide eilsest trennist. Vähemalt viimased 30-60 minutit olid sellised, et mõistlik inimene oleks juba ammu koju ära läinud, sest iga katse läks järjest kehvemaks ja kehvemaks ning lihased ei töötanud enam korralikult. Aga kuna ma olin iga liigutuse eraldi juba sada korda ära teinud ja viimase liigutuse (st selle, mille pealt ma videos kukun) juba NELJAL ERINEVAL MOEL* ära teinud, oli mul nii suur tahtmine seda rada ikkagi kokku panna, et ma ei saanud üldse aru, KUI VÄSINUD ma olen. Seda, et ilmselgelt aitab, taipasin videot vaadates, kui nägin, et isegi kannilihas väriseb kohe algusest saadik – ja ma ei liigu üldiselt tagumiku abil elus edasi, see ei ole see lihas, mis üldse PEAKS värisema. 😀

Tehtud see rada eile ei saanud. Homme ilmselt saab, sest midagi rasket seal enam ei ole, lihtsalt vaja värsket pead ja värskeid lihaseid. Aga jah, minu isiklik jõnglane EI saa iga päev isegi sellest ise aru, et tänaseks aitab. Pool ajast pean mina temal patsist kinni võtma ja ütlema, et “tibukene, sa ju värised juba ja sõrmed ei hoia suuri nukke ka enam, tule minuga riietusruumi, ma annan sulle banaani.” Ja pool ajast, kui ta vingub, vingub ta ilmaasjata. Näiteks iga kord, kui ma tahan öelda, et “see liigutus on minu praeguste oskuste/võimete juures võimatu”, hammustan ma keelde ning a) proovin enne vähemalt viis korda (viie katsega ei pruugi asja tehtud saada, aga näeb, kas toimub mingi areng) ja b) küsin partneri käest, kas tal on ideid selle liigutuse lihtsamaks tegemiseks. Umbes 75% ajast ei ole “võimatu” tegelikult võimatu. Nii et kui teil on parem keha, mis kõike adekvaatselt tunnetab ja oma võimeid realistlikult hindab, siis palju õnne, aga no MULLE seda õnne küll antud ei ole, kogu aeg pean ise silma peal hoidma.

P.S. Nagu te ehk märkate, on mul jalas erinevad sussid. Ma võiksin sel teemal kohe uue postituse teha, aga kes see viitsiks seda hala lugeda – lühidalt öeldes, siis ideaalseid susse on megaraske leida. Hetkel on vasakus jalas olevad sussid mul põhimõtteliselt “sooritussussid”, sest nendega on jalatöö umbes miljon korda parem. Parema jala suss on enamasti soojenduseks, sest hea ja mõnus jalas, aga mööda kõige pisemaid jalanukke sellega hästi ei käi. AGA. Neil headel sooritussussidel, mis alguses täiesti ideaalsed olid, venis kannaosa kuidagi kiiresti välja nii, et nendega ei taha hästi kanna peale tõusmist teha, samas kui nö suvakatel (Salticu Vampiirid on need, tavatrenniks täiega soovitan) on kannaosa jälle megahästi ümber ka pärast aastast kandmist, nii et kannatunnetus on nendega megahea, pigem on päkaosas liiga mugav. Sellest, et nende “heade susside” täpse jalatöö hinnaks on see, et oma varvastest ma pilti panna ei saa, sest teil on hiljem okset klaviatuuri vahelt raske koristada, aga nad ei tee haiget ja jalatöö on nendega tõesti täpne, nii et olen valmis mutantvarvastega mõnda aega elama. Igatahes otsingud ideaalse sussi nimel jätkuvad, ma loodan, et ma enne vanadusse ei sure. Ronminnis hakati näiteks just müüma La Sportiva Solutionseid (naiste versioon on ka olemas, aga minu jalg pole nii kitsas), mida umbes kogu maailm ühehäälselt kiidab, aga mis minu jalale üldse ei istu, nii et ei teki seda küsimustki, kas tasub raha kulutada. See päev, kui ma leian sussid, millega ma 100% rahul olen, on ilmselt päev, mil ma kirikusse küünla panen.

* Videost pole hästi näha, aga seal sinise ja oranži nuki all on kohe roosa jalanukk ka. Nii et rada saab lõpetada sinna vasakuga astudes ja paremaga fläägides, sinna paremaga astudes ja vasaku jala kannaga poolkuust toetades, sinna paremaga astudes ja vasaku jala varvastega poolkuu peale astudes ning neljandaks ka seda üldse mitte kasutades, vaid lihtsalt vasaku jalaga poolkuu peale astudes ja end jõuga üles surudes/tõmmates.

  • Rubriigid