Kuula oma keha

Sain selle soovituse jälle trennis mingilt suvakalt ja nagu te ilmselt teate, on see minu jaoks täielik pet peeve. Mind ei häiri see, et teised seda teevad, laske käia, kui teil sellest kasu on, aga, täitsa tõsiselt – ma ei saa aru, KUIDAS. Või noh, ma saan aru, kui ma olen parajasti verest tühjaks jooksmas või kõht on tühi vms, aga kontekstides, kus seda soovitatakse, see minu jaoks küll nii ei käi. Mu keha on nagu liigselt ärahellitatud viieaastane, kellel aju kogu aeg silma peal peab hoidma, et otsustada, kas pista talle see pulgakomm pihku või mitte.

Teistelt inimestelt (eriti igasugu joogahipidelt) kuuleb aga soovitust oma keha kuulata pidevalt, enamasti seoses järgmiste teemadega.

Toit. Minu keha tuletab mulle meelde, et me pole ammu kooki söönud. Ma pean vastu ütlema, et “kle, eile sõime, see nüüd küll ammu polnud.” Ta arvab selle peale ainult, et võtaks ühe jogurtikreemigi siis ehk (tuletab meelde, et ma kõnnin iga päev mööda mingist megaahvatlevast koogimaitselise jogurtikreemi reklaamist – mul on kuri kahtlus, et see on üks neist juhtudest, kus pilt on parem kui maitse, aga peaks proovima). Kui mu keha just metsikutes kogustes suhkrut ei vaja, siis ta valetab mulle lihtsalt näkku. Veel enam, seda, et mul reaalselt ON vaja vahepeal maksa süüa või peedimahla juua, sest minusugune ei saa muidu piisavalt rauda kätte, ei ütle ta mulle iial. Ma pean ikka ise seda kogu aeg meeles pidama, mis sellest, et mulle tegelikult täitsa maitseb praetud maks ja isegi peedimahl on üsna hea. See on lihtsalt üks neist asjadest, mida mu keha kunagi ei küsi, mul on endale kord nädalas meeldetuletus pandud selle kohta ja enne plaanipäraseid veritsemisi üritan tihedamini teha – aga et mu keha ise ütleks, et kle, me siin jookseme parajasti verest tühjaks, võtaks ühe härjaverebatoonigi vms, mkm. Ta ütleb selle asemel: “Kuule, tiba nõrk tunne on, koogist oleks ehk kasu?”

Isegi väide, et “ma saan aru, kui mul kõht tühi on”, pole alati tõsi – vahepeal ütleb keha mulle, et me peaksime midagi sööma, sest tal on parajasti igav. Kui ma juba olen söönud ja ma tean, et ma olen söönud mõistlikus koguses, läheb aega, et täiskõhutunne kohale jõuaks. Ja vahepeal, kui mul on huvitav ja ma mõnesse tegevusse süvenenud olen, saan ma sellest, et kõht on tühi, aru selle järgi, et süda läheb pahaks. Siis teeb mu hästiinformeeritud keha, keda ma kuulama peaksin: “Issand, ei tea, kas siit tuleb uus Jeesus või hakkan ma haigeks jääma!” ja ma pean talle ütlema, et “Istu maha, tainapea, ja söö midagi.”

Venitamine (ja üldse jooga). Ma ei tunne siin erilist valu. Ma eeldan, et kui ma üritaksin jõuga harkispagaati maha suruda, hakkaks valus, aga üldiselt tunnen ma lihtsalt, et ma jään kinni ja rohkem edasi ei lähe. Surudes üldiselt ikka natuke läheb. Ma olen umbkaudu ära õppinud, kui kaua ja kus suruda (või lihtsalt venitusasendis olla) võib ja kust läheb see piir, et järgmisel päeval oleks valus kõndida. Sest minu keha avastab järgmisel hommikul, et tal nüüd on valus, eelmisel päeval venitamise ajal vahib ta lakke ja ajab mingeid oma asju.

Jooksmine. Kui ma omal ajal jooksma hakkasin, siis sain ma küll oma keha kuulata, sest ma pidin intervallidega harjutama, nagu Daki praegu, muidu hakkas pistma. Nüüd hakkab pistma kuskil tunni kandis, aga sellest annab lihtsalt läbi joosta, st kui seda natuke aega ignoda, läheb üle. Ja seda tulebki ignoda, mitte “oma keha kuulata”, eks ole. Nii et hetkel piiran ma siin end teadlikult ainult põlve pärast, sest sellega on jälle selline lugu, et jooksmise ajal tunned ehk ebamugavust, valu tuleb järgmisel päeval. Eile näiteks jooksin 18 minutit ja 40 sekundit (just täpselt nii kaua läks, et mu koer väga otsustavalt vigisema hakkaks, et aitab nüüd küll, põhimõtteliselt treenin ma aktiivselt ka oma koera aeroobset võimekust) ja täna on kõik ok, nii et võib vast järgmisest nädalast 20 peale minna. Aga siin me taas jälgime seda retsidivisti ja üritame mõistatada (või pigem on see sihuke educated guess), mida ta mingi asja peale arvab, mitte ei kuula, kas tal on midagi tehes mõnus, sest see, et sinu viieaastasel on praegu kõiki kummikomme ära süües mõnus, EI tähenda, et tal hiljem kõht ei valutaks.

Seda enam, et mõnus, PÄRISELT MÕNUS, on tal ainult siis, kui ta saab end ribastada ja lõhkuda. Kui on selline viimase piiri peal puhkimine ja ähkimine ning keegi ei tea, kas kukume kohe pea peale või saab ehk siiski tehtud. Muidugi, mul on selliseid trennipäevi ka, kus keha ütleb, et “kle, ma olen väsinud” ja 15 minuti korraliku trenni peale hakkab ta ikka tööle, sest tegelikult oli väsinud ainult vaim, aga viimasel ajal pean ma end pigem tagasi hoidma.

Näide eilsest trennist. Vähemalt viimased 30-60 minutit olid sellised, et mõistlik inimene oleks juba ammu koju ära läinud, sest iga katse läks järjest kehvemaks ja kehvemaks ning lihased ei töötanud enam korralikult. Aga kuna ma olin iga liigutuse eraldi juba sada korda ära teinud ja viimase liigutuse (st selle, mille pealt ma videos kukun) juba NELJAL ERINEVAL MOEL* ära teinud, oli mul nii suur tahtmine seda rada ikkagi kokku panna, et ma ei saanud üldse aru, KUI VÄSINUD ma olen. Seda, et ilmselgelt aitab, taipasin videot vaadates, kui nägin, et isegi kannilihas väriseb kohe algusest saadik – ja ma ei liigu üldiselt tagumiku abil elus edasi, see ei ole see lihas, mis üldse PEAKS värisema. 😀

Tehtud see rada eile ei saanud. Homme ilmselt saab, sest midagi rasket seal enam ei ole, lihtsalt vaja värsket pead ja värskeid lihaseid. Aga jah, minu isiklik jõnglane EI saa iga päev isegi sellest ise aru, et tänaseks aitab. Pool ajast pean mina temal patsist kinni võtma ja ütlema, et “tibukene, sa ju värised juba ja sõrmed ei hoia suuri nukke ka enam, tule minuga riietusruumi, ma annan sulle banaani.” Ja pool ajast, kui ta vingub, vingub ta ilmaasjata. Näiteks iga kord, kui ma tahan öelda, et “see liigutus on minu praeguste oskuste/võimete juures võimatu”, hammustan ma keelde ning a) proovin enne vähemalt viis korda (viie katsega ei pruugi asja tehtud saada, aga näeb, kas toimub mingi areng) ja b) küsin partneri käest, kas tal on ideid selle liigutuse lihtsamaks tegemiseks. Umbes 75% ajast ei ole “võimatu” tegelikult võimatu. Nii et kui teil on parem keha, mis kõike adekvaatselt tunnetab ja oma võimeid realistlikult hindab, siis palju õnne, aga no MULLE seda õnne küll antud ei ole, kogu aeg pean ise silma peal hoidma.

P.S. Nagu te ehk märkate, on mul jalas erinevad sussid. Ma võiksin sel teemal kohe uue postituse teha, aga kes see viitsiks seda hala lugeda – lühidalt öeldes, siis ideaalseid susse on megaraske leida. Hetkel on vasakus jalas olevad sussid mul põhimõtteliselt “sooritussussid”, sest nendega on jalatöö umbes miljon korda parem. Parema jala suss on enamasti soojenduseks, sest hea ja mõnus jalas, aga mööda kõige pisemaid jalanukke sellega hästi ei käi. AGA. Neil headel sooritussussidel, mis alguses täiesti ideaalsed olid, venis kannaosa kuidagi kiiresti välja nii, et nendega ei taha hästi kanna peale tõusmist teha, samas kui nö suvakatel (Salticu Vampiirid on need, tavatrenniks täiega soovitan) on kannaosa jälle megahästi ümber ka pärast aastast kandmist, nii et kannatunnetus on nendega megahea, pigem on päkaosas liiga mugav. Sellest, et nende “heade susside” täpse jalatöö hinnaks on see, et oma varvastest ma pilti panna ei saa, sest teil on hiljem okset klaviatuuri vahelt raske koristada, aga nad ei tee haiget ja jalatöö on nendega tõesti täpne, nii et olen valmis mutantvarvastega mõnda aega elama. Igatahes otsingud ideaalse sussi nimel jätkuvad, ma loodan, et ma enne vanadusse ei sure. Ronminnis hakati näiteks just müüma La Sportiva Solutionseid (naiste versioon on ka olemas, mida umbes kogu maailm ühehäälselt kiidab, proovisin just hiljuti jalga ja tundus üsna lubav, nii et äkki-äkki). See päev, kui ma leian sussid, millega ma 100% rahul olen, on ilmselt päev, mil ma kirikusse küünla panen.

* Videost pole hästi näha, aga seal sinise ja oranži nuki all on kohe roosa jalanukk ka. Nii et rada saab lõpetada sinna vasakuga astudes ja paremaga fläägides, sinna paremaga astudes ja vasaku jala kannaga poolkuust toetades, sinna paremaga astudes ja vasaku jala varvastega poolkuu peale astudes ning neljandaks ka seda üldse mitte kasutades, vaid lihtsalt vasaku jalaga poolkuu peale astudes ja end jõuga üles surudes/tõmmates.

Advertisements

16 kommentaari

  1. Oh issand, see “kuula oma keha” söömise koha pealt on nii naeruväärne ja naiivne. Aju ei ütle sulle, mida su keha VAJAB, aju ütleb, mida ta parajasti tahab.

  2. ma olen üldiselt selliste käibelausete verine vastane.

    aga ometi märkan ma vahet selle vahel, mismoodi mulle mõjub, kui ma pööran oma keha nõudmistele tähelepanu, ja mismoodi see, kui ma lasen oma tavalisel viisil, tähendab, abstraktsesse maailma äraeksinult, kui ma ei pane sedagi tähele, et pissihäda on.

    no näiteks on päris oluline enesetunde vahe enne ja pärast pissilkäimist, eks ole. või sellel, kas ma söön üks või kolm korda päevas.

    Järsku need soovitused ongi minusugustele, kes lähevad kuhugi mõtlemisse nii ära, et ei pane enam kõige elementaarsemaid vajadusi tähele? ja sõidavad selgetest häiresignaalidest üle?

    kusjuures mul on muide isud, mis ei nõua sugugi alati kooki, vaid aeg-ajalt tuleb just kõrvulukustav isu maksa või muna või mingi konkreetse köögivilja järele. aint et ma ei pane neid kahjuks alati tähele, õieti ei pane üldse kõhutühja tähele, ja avastan selle, et olen üldse söömata unustanud, alles siis, kui olen jõudnud olukorda, kus lähema paari tunni jooksul pole lootustki süüa saada.

    ja siis ei jõua vahel ära imestada, miks maailm kole tundub. ise pool päeva söömata. sest mingile Tähtsale Asjale on mõelda vaja või sellega tegeleda ja kogu aeg on tunne, et ah, need keha nõudmised võivad oodata, küll jõuab, enne teen selle töö lõpuni ja vastan neile kümnele kirjale.

    • Ma olen praegu ca kaks nädalat ignonud seda, et keha tahaks muudkui magada, magada ja veel magada. Küllap varsti kuskilt mõni pauk tuleb.

  3. väga tervisliku elu elate, üks saab nälgimise eest aukirja teine magamatuse eest nii see käib

    • Mkm, mul on tunne, et mingi väike haigus on sees, aga täpselt selline, et otseselt halb ei ole ja pikali ei võta, lihtsalt väss on peal. Suvi ka, nii et väga aktiivsed nädalavahetused on olnud, järgmisel jälle väike reis ees.

      • Ravi ennast värske õhu päikese ja veega 🙂

        • Sain vstu tänast hoopis üle hulga aja 10 tundi magada. Päris mõnus oli.

  4. Kogu see kehajutt pani mul selle loo kummitama https://www.youtube.com/watch?v=-96hUsArZ-A
    Seal on tekst “This is my body and I live in it
    It’s 29 and 12 month old
    It changed a lot since it was new
    It’s done stuff it wasn’t built to do
    I often try to fill it up with wine
    And the weirdest thing about it is:
    I spend so much time hating it
    But it never says a bad word about me”

    • Wow. Ma polnud TM-ilt nii aeglast laulu kuulnudki.

  5. […] ülehindamisest ka kasu. Ma usaldan oma keha, kuid ma ka tean, et ma ei pinguta ennast kunagi üle. Rents just natuke aega tagasi kirjutas, kuidas tema võib rahumeeles endale mõne vigastuse külge sportida, mul pole kunagi sellist […]

  6. See oli väga põnev ülevaade.
    Inimesed on ikka nii erinevad. Minu keha pole näiteks mitte kunagi kooki ega kommi küsinud. Isegi lapsena mitte. Ilmselt soovitus, et ära söö kolm nädalat mingit suurt süsivesikut ja keha lõpetab küsimise, sinu puhul ei tööta.

    • Ma olen teinud suhkruvabu kuid ja sel ajal tavaliselt ei söö üldse saia, sest ainus sai, mis mind huvitab, on kook. Muutub nii palju, et maitset tunnen paremini jne, mega suhkruisu kaob ka ära, aga nulli ei lähe.

      • Ma ei saa praegu, peaaegu täiesti lisatud suhkru ja valge jahu vaba elu elades, enam poest ostetud õuna ka süüa. Tundub läägelt magus

      • Vabandust, et ma sedasi jauran. Ütle üks kook, mis on hea

        • Mulle meeldivad juustukoogid. Ja brownie-toorjuustukook näiteks on mu täielik lemmik.

  7. Alles hiljuti sain nädalase antibiootikumikuuri. 3x päevas otse veeni. Probiootikume sinna juurde ei antud. Tulemus peale tervenemist.
    Keha ei küsinud enam süüa. Kõht oli tühi aga huvi toidu vastu puudus. Kui igasugu bakterite kultuure näost sisse hakkasin ajama tekkisid taas huvi ja isud.
    Aga egas aju ennast nälga jätnud. Paar korda päevas nõudis shokolaadi või sefiiri, et veresuhkur madal ja mõelda enam hästi ei suutnud. Et pane nüüd sefiir suhu kui ööbikute juurde minna ei taha.


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

  • Rubriigid