climbing

Ühtki siili ma ei näinud

Isegi oravat nägi ainult üks meist, aga reis oli sellest hoolimata mega. Asusime teele juba neljapäeva õhtul, nii et saabusime Olhavasse pisut enne keskööd, kui väljas juba kottpime oli. Täiesti tõsiselt, ma polnud nii ammu matkamas käinud, et ma isegi ei mäletanud, KUI pime linnast väljas öösiti on. Hommikul telgist välja ronides oli päris üllatav, kui ilus seal on, sest öösel ju ei näinud midagi. Ja kui vaikne. Vaikne oli muidugi ainult öösel, päeval röökisid seal punakurk-kaurid, kes on väga ilusad linnud ja sukelduvad vahvalt, aga teevad täielikku mardusehäält. Põhimõtteliselt täpselt see hääl, mida ma “Röövlitütar Ronjat” lugedes elavalt ette kujutasin.

View this post on Instagram

First #coffee then #climbing

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga ikka päris mõnus on hommikul ärgata selle peale, et keegi on sulle pudru ja kohvi valmis teinud. Tegijal olid muidugi omad kasud sees, sest erinevalt meist oli tegu mehega, kellele meeldivad plaanid ja graafikud ja neis püsimine, nii et meile kohvi nina alla surudes sai meid ka tiba kiiremini liigutama, aga järgmine kord peame vist ise Madisele putru keetma. Tema puder oli, muide, kondenspiimaga tehtud, mis minusugusele magusasõbrale kohe väga istus. Eriti hea dieedinipp kõigile huvilistele – tee tavaline piimakohv, aga enne joomist ime veits kondenspiima keele peale ja siis hakka sinna aeglaselt kohvi peale laskma. Istud, sööd, rüüpad kohvi ja vaatad samal ajal hajameelselt, kuidas esimesed entusiastid juba 35-meetrisel seinal lustivad. Imeline.

View this post on Instagram

Puhas ilu

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ilmselt tegi asja mõnusamaks see, et kuna tegu on looduskaitsealaga, ei tohi sinna autoga sõita, vaid tuleb ca kolm km matkata. Mis tähendab, et sinna ei jõua kohale inimesed, kes tahavad igale poole autoga letti sõita, uksed pärani lükata, raadiost tümmi lasta ja oma prügi vedelema jätta. See viimane oli kusjuures üsna lahe – pargis pole ühtki prügikasti, rahvast on palju, aga rämpsu ei vedele, sest kõik korjavad oma prügi lihtsalt kenasti kaasa ja tassivad kolme km kaugusele minema. Sest risustada pole ilus.

Reede oli veel rahulik, aga nädalavahetusel oli kõik rahvast täis, kes jalutas koera, kes korjas seeni/marju, kes oli ronima tulnud. Meie muidugi seda viimast, aga seeni oli ka ca miljon, vaadake, ma tegin pildipostituse:

View this post on Instagram

Soome seenemikud

A post shared by Rents (@rrrents) on

Olhava radade puhul on vahel raske raskusastet öelda, alati tuleb ise proovida. Näiteks viiest käin ma muidu nagu trepist, aga kõige esimene viiekas, mida me tegime, oli sihuke, et mina pidin ikka pingutama ja meie ainus algaja vajas lõpuks rajal väikest järeleaitamist, pidi vahepeal puustki kinni võtma ning lõpetas raja lõpuks nii (ma tõsiselt kartsin, et ta ei taha iial enam väljas ronida, aga õnneks kohtles järgmine viis teda juba kenamini):

Sel ajal, kui meie seal olime, ronisid ühed sõbrad ka näiteks “maailma raskeimat 6c-d”, sest üks rada oli just hiljuti ekspertide poolt 8a pealt 6c peale ümber hinnatud. Ühe raja greidi kohta on kirjutatud näiteks NII (kes klikkida ei viitsi, siis oluline taustainfo, mida sealt välja korjata, on see, et Soome greidingsüsteem oli alguses UIAA süsteem, aga on nüüdseks hakanud oma elu elama ja pole enam päris vastavuses). Nii et greidide hindamisega või neist lähtumisega oli seal nii, nagu oli.

Teiseks on Olhava mõeldud eelkõige tradironijatele, st enamik radu pole polditud, heal juhul on üleval poldid, nii et saab kerge vaevaga normaalse ankru ehitada, ilma et peaks sellesse pühasse üritusse kaasama kahte lähedal asuvat puud ja ühte juhuslikult mööda jalutavat lammast. Rajad algavad vee piirilt, nii et neid alustatakse kas paadist või ülevalt. Meie läksime seda teed, et ehitasime üles mingi ankru ja sealt lasti innukas ronija alla, et ta saaks ülaltjulgestuses õnne katsuda. Selline on siis näiteks üks ankur, asja mõte on selles, et kui üks polt ka alt veab, ei saa sa surma, sest teine polt ikkagi hoiab. Vahel saab veel oskuslikult paigutatud sõlmedega raskuse sobivale jaotusele kaasa aidata jne. Meie alpinist on suisa nii ettevaatlik, et enamasti on tal lisagarantiina veel mõni puu asjasse hõlmatud vms, kui asi just väga turvaline välja ei näe.

View this post on Instagram

Safety third! Importance of an #anchor

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes mine võta kinni, aga mulle oli üks konkreetne viis küll sada korda raskem kui teine 6a, nii et selle konkreetse reisi uhkeim saavutus oligi minu jaoks tolle viie äraronimine, sest seal ma tõesti vandusin ja vingusin ja pidin mitu korda vihaga uuesti proovima, teiste peal käis kergemini. Aga üldises plaanis nendiks seda tuntud tõde, et see, et sina siseruumides 10 meetri peal 6c-d projektida võid, ei tähenda mitte, et sul tekiks väljas 35 meetri peal tunne, et üldse tahaks midagi 6a-st raskemat proovida. Nii mõneski kohas pidin endale meelde tuletama seda vana head ronijate vanasõna, et just spread your legs and trust the rubber (aja jalad laiali ja usalda kummi). Toimis küll, aga meeletult kindlat tunnet polnud, kuigi graniit tõesti hoiab hästi.

Samas üllatas mind pisut see, et kuigi ma väljas nii pikki radu varem roninud ei olnud, polnud hirm üldse probleemiks, pigem andis tunda see, et raskemate radade peal võiks kestvust väheks jääda. Hirm tuligi peale ainult selle ühe hirmrõveda (kuigi lühikese) 5 peal, kus iga kukkumine oleks potentsiaalselt tähendanud pendliga vastu teravat serva kukkumist (sain seal end veidi kriimustatud ka). Tahaks suure suuga öelda, et ilmselt tuleks mõni 6b ikka ka väljas projektides ära, aga mis see jutt maksab, loodetavasti on septembris ilma ja saab korra veel käia, siis näeme, mis neist suuga tehtud suurtest linnadest seal saab.

Esimesed kaks päeva veetsime igatahes Olhaval ülaltjulgestuses ronides. Kolmandal läksime Helsingi külje all olevale Käärmekaljole, et mu kavaler saaks lihtsatel radadel segajateta liidi ning mina ankruvärgendust jms õppida. Seal ei olnud ühtki teist ronijat + on head polditud rajad, nende hulgas isegi paar nelja, mille peal algajal on hea esimesi liidikatsetusi teha. Esimesel rajal panime talle ekspressid seinale ette, teisel lasime need ka ise üles viia. Sai hakkama küll, siit võib veel asja saada.

Mina … Ütleme nii, et sõlmi peaks tiba kordama, sest natuke piinlik on, kui jõuad üles, sätid end enesejulgestusse, tahad köit vahemehega vöösse kinnitada ja siis kulub kolm katset, et see kuradima sõlm normaalselt välja tuleks. Mägedes peaks kogu ankur 30 sekundiga sul küljes olema, mina keerutan minut aega hiljem ikka veel rõngaid ühele poole ja teisele poole ning mõtlen, et teeks hoopis kaheksa. Peiks ütles hiljem, et arvestades seda, kui kaua mul üleval esimese katsega läks, hoidis ta hinge kinni, kui ma ükskord topeltköiel laskuma hakkasin, sest ei teadnud, kas peab mind ratastoolis mu vanemate juurde lükkama või mitte. 😀 Aga no mis siin ikka juhtuda saab, nagu alpinistid ütlevad, nii et ei juhtunud seegi kord midagi. Lihtsalt mingite neljade-viite liidimine ei ole minu jaoks kogu selle ankrujama kõrval küll kõneväärne, see viimane võttis paar korda ikka jala värisema. Nii et võtsime ühiselt vastu otsuse, et kuna me tahame edaspidigi köiega ka väljas ronida ja seejuures mitte alpinismimeistritele risuks kaelas olla, hakkame tuleval talvehooajal kord nädalas suure seina peal ühe suure juhi käe all end harimas käima. Seda enam, et ühel hetkel tahaks ju multipitchi ka proovida. Jah, päriselt ütlesingi just praegu, et mina, Rents, elupõline boulderdaja, tahaksin multipitchi ka proovida. Ehk siis hammas sai põhjalikult verele aetud selle esimese korraga, suured seinad tõmbavad ikka vähe korralikumalt käima.

P.S. Naised, kes te olete mõelnud, et tahaks ka ronimise ise järele proovida – sel reedel on Ronimisministeeriumis naistele eriüritus, ainult kuue eurtsiga saab sisse (ISICuga suisa neljaga). Mind ennast ei ole, sest mul on puhkenädal (eile jooksin 30 minutiga kenasti 4,8 km, nii et järjest lähemale saan sellele, et suudaks 10 km/h ka vähe pikema aja jooksul säilitada), aga kõigil teistel soovitan proovida.

P.P.S. Ma tean, et kõik vihkavad seda, kui keegi nii teeb, aga ma ikkagi panen siia kirja, et te teaksite, et mu peiks on megaarmas. Ma viin ta sel nädalavahetusel oma perele näha ja ta lubas selleks puhuks küpsiseid kaasa teha. Ma nüüd ei teagi, kas rõõmustada selle üle, et küpsised, või karta, et mu isa kutsub teda pedeks, sest no mees ja tegi küpsiseid. Peaks vist iga kahe nädala tagant rõhutama, et talle maitseb õlu (ja igaks juhuks varjama seda, et ta SAKU toodangut üldiselt täielikuks solgiks peab).