Aktiivne Anne

The land of thousand lakes and clear mornings

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mul pole olnud eriti aega kirjutada, sest nädala sees töötan ja teenin leivavarustuseraha (olgem ausad, eelkõige ostan ma ilusaid ronimispükse), nädalavahetusel olen aga pidevalt lennus, nii et näitan nüüd, mis ma teinud olen. Võtame siin oma peatselt saabuvat reisi sajaga tõsiselt. Oleme mitu nädalavahetust järjest igal nädalavahetusel Eestimaa tolmu jalgadelt raputanud ja kas laupäeva varahommikul või juba reede õhtul (või ühel juhul suisa neljapäeva õhtul) Soome läinud, et seal pühapäevani nõrkemiseni ronida. Olen juba näinud vist pooli Soome välipeldikuid, mis on muide väga luksuslikud: Jätka lugemist

Advertisements

Ikka pusin ja harjutan

Peiks kinkis mulle kätelseisukuubikud. Lihtsalt öeldes on need sellised puust klotsid, mis on lihvitud, et pinde kätte ei läheks, ja ühel küljel on põhimõtteliselt liivapaber, et ei libiseks. Sellised:

Mis neist kasu on? Kasu on nii palju, et esiteks on nendega lihtsam tasakaalu leida, sest tugevam haare teeb selle lihtsamaks (põrandat ei saa niimoodi haarata kui klotsi). Teiseks on neist kasu raskemate harjutuste puhul, kui tahad hakata näiteks ühel käel seismiseks valmistuma, on hea alguses erinevaid tasapindu kasutada. Ehk siis avardab pisut võimalusi. Esialgu on küll veel KÕIK halvasti. Vaadake:

Lühianalüüs. Esimesel pildil on näha, et õlad on küll randmete kohal (isegi pisut üle, milles pole midagi halba), aga puusad pole sugugi omakorda nende kohal, vaid on liiga ette jäänud, sest ma pole veel harjunud sellega, kui palju rohkem ma siin õigesse asendisse saamiseks lükkama pean. Sellises asendis aga normaalset tasakaalu tulema ei hakka. Teiseks pole kerelihased piisavalt pinges (jalad peaksid olema sirged, varbaotsad välja sirutatud, kann tihedalt kokku tõmmatud (nagu selles blogipostituses kirjutab, kujuta ette, et sulle tahab hiir peppi pugeda, aga sina ei taha mitte sel juhtuda lasta), ribid sisse tõmmatud), vaid see imelik inimene siin pildil üritab pehmet lödi kahe liiga kõvera käe kohal hoida. Käed on liiga kõverad, sest ma pole piisavalt sooja teinud ja õlad ei paindu veel. Nii et nagu ma ütlesin, kõik on halvasti. Teisel pildil on asend parem, aga ma pole suutnud kogu seda kompotti piisavalt sirgeks ajada, et seda korralikult stabiliseerida. Nii et ilmselgelt tahavad klotsid veel harjumist, ei saa kohe seda stabiilsust kätte, millega tavalise kätelseisu puhul harjunud olen (mis on oma viis sekundit parem, eks ole, aga no midagigi), küll aga on kohe tunda, et kontrolli potentsiaal on olemas – st et tugevam haare tegelikult mõjutab korralikult seda, kuidas ma end kallutada suudan jne. Nii et arvan, et siit tuleb huvitavat rahmeldamist küll ja veel. Endal vähemalt rõõmu kohe rohkem ja midagi huvitavat jälle teha. 😀

P.S. Uut Star Trekki vaatasite v? Suht äge oli.

päeva luuletus

Sattusin eile Facebookis nii vahvat Helmele pühendet vabavärssi lugema, et esmalt pugistasin omaette naerda ja siis otsustasin, et nii toredat asja peab ilmarahvaga ka jagama. Autor siis Kristel Birgit Potsepp:

ehitame helmestest uue balti keti
peale paneme sildi
pagulasfrei
praegu on ka tagumine aeg
see homokaust ära teha ja
mis sa üldse oled mingi putsifist et sisse ei lase või
maha a jumala eest mitte taha
traditsioonilise perekonna kaitseks
lase ikka nii et paari nädala pärast IIVEldama ajab
ega see iive end ise ei kasvata
võtke eeskuju
mardil on 6 mailisel 5
last
samas ega mailis patust puhas ole
esimese lapse pumpas alles 29 aastaselt ilmale
2 aastat veetis siis maakeral inimrämpsuna
jäi vist kööki kinni või midagi

Lühike naisepõletamise õpetus

823073_61mo76gm

Lugesin uudist selle kohta, et oma naise põlema pannud süürlane pandi kümneks aastaks vangi, ja mõtlesin huvi pärast guugeldada, palju meil tavaliselt selle eest antakse. Nimelt ei ole see meil sugugi nii haruldane kuritegu, kui mõnele ette kujutada meeldib, tuleb siin mittemoslemite hulgas ette küll. Kuigi hulga sagedamini juhtub seda, et tapetakse enne ja siis põletatakse jälgede katmiseks (võrreldes näiteks Itaaliaga, kus ka hämmastavalt tihti naiste vihahoos süütamist ette tuleb ja piltidelt alati põlised itaallased vastu vaatavad, ilmselt veel katoliiklased ka). Samas, alles lugesin, kuidas võttis sõna mingi moslem, kes ütles, et neil juhtub seda haruharva – olen nõus, et Eesti moslemitel juhtub seda ilmselt täpselt sama harva kui teistel eestlastel, aga Süürias see küll nii haruharv ei tundu olevat. Veel sel kevadel käis ju kohtus teine süürlane, kes samuti oma naise kinni sidus ja ähvardas põlema panna, kuigi piirdus vähemalt ainult ähvardamisega (ja peksu ja vägistamisega, nii et paratamatult jääb mulje, et need hariduseta sellid ei tea lihtsalt, et oma naist vägisi võtta ei tohi). Tuletan meelde, et see naisepõletamise eest vangi mõistetud süürlane ei tundnud ladina tähtigi, samas kui naine oli kõrgharidusega ja rääkis inglise keelt, selge see, et siit tekivad mujale kolides pinged, sest valgete eurooplaste seisukohast on selline naine inimene, samas kui tema kolme klassi haridusega mees mitte nii väga, nii et senised võimusuhted mängitakse paratamatult väga järsult ümber.

Aga mis ma leidsin? Naise põlema pannud mees (Õhtulehe andmetel üks Valeri) sai kolm aastat tingimisi ja tahtlust ei tuvastatud, sest KORTERIT TA JU EI SÜÜDANUD. St tegelikult oli küll naine juba VAREM lähenemiskeeldu taotlenud, meest oli kriminaalkorras kägistamises süüdistatud ja enne seda saatuslikku küünla otsa lükkamist oli naine bensiiniga üle valatud, aga kuna prokurör leidis, et tahtlikkust ei paista siin käitumises küll mitte kuskilt, siis nii oligi. Isegi PÄRAST seda sündmust ei tahetud lähenemiskeeldu rakendada, sest mehel peab olema ju õigus oma lapsega kohtuda. Jep, me elame riigis, kus mehe õigus lapsega kohtuda kaalub üles ema ja lapse õiguse turvalisusele (ja kui EKRE oma tahtmise saaks, siis kõigi selle vastu seisvate konventsioonide peale ainult sülitataks).

Ämma koos korteriga põlema pannud Valeri mõisteti 14 aastaks vangi (ja peab seal tegelikult veel rohkem aega veetma, sest pani vanglas toime uue kuriteo). Eestlane Hedvig Kullama sai täpselt sama kuriteo eest 8 ja pool aastat (aga vabalt on võimalik, et tal polnud sellist paturegistrit nagu Valeril – kuigi väärib märkimist, et Hedvig tegi seda TEIST korda, sest esimese korraga ei tulnud välja). Hedvig on muidugi ka naine, st tavapäraselt saavad naised ca kolmandiku võrra kergemaid karistusi, nii et ka see võis oma rolli mängida. Heiki Reemann, kes tappis oma vanaema ja seejärel korteri põlema pani, sai aga suisa 15 aastat, ilmselt mängis siin olulist rolli see, et mõrv pandi toime eelkõige omakasu saamise eesmärgil.

Andres Taimla (valge eestlase ja reformierakondlase ja tollase riigikogu liikme) naine pani väidetavalt ennast ise põlema, kui kuulis, et mehel on kõrvalsuhtest kaks last, kellest vanem juba kaheksa-aastane. Mees lihtsalt aitas kustutada, saades selle käigus isegi põletushaavu. Nii et kui välja arvata see, et ta poliitkarjääriga nüüd ühel pool on, läks tema elu kenasti edasi. Ei teagi kohe, miks ta poliitikast kõrvale jäänud on, kohe mitu erakonda tuleb pähe, kuhu ta jätkuvalt sobiks, meeste puhul ei näe isegi valjuhäälsed kristlased mitmenaisepidamises midagi valet, külvab ju seemet ja kasvatab kõik lapsed üles jne. Aga läheme edasi.

Mustlane, kes kaks naist tappis ja siis kõik jälgede varjamiseks põlema pani, pandi eluks ajaks vangi – mis on kahtlemata siiani kõige karmim karistus, aga siin on esiteks nii kaks röövmõrva kui ka eelnev pikk paturegister, kus muuhulgas oli vägistamiskatse (mille eest ta oli juba Eesti tavade kohaselt tingimisi saanud, sest vägistamine ei ole meil ju päris kuritegu) – üldse paistab siit nimekirjastki elavalt välja, et üldiselt karistatakse võõra naise peksmise, tapmise või vägistamise eest hulga karmimalt kui enda omaga tehtu eest, sest olge nüüd, oma naise või koeraga teed seda, mida ise tahad, võõrast pole viisakas jalaga lüüa. Täitsa üllatav, et seadusega pole reglementeeritud erinevad karistused abielunaise ja vallalise vägistamise eest – esimesel on ju omanik, võõra vara rikkumine peaks ikka karmimalt karistatav olema kui niisama sihitult hulkuvate pudulojuste püüdmine. Kes nüüd aru ei saanud, et see sarkasm oli, on vales blogis.

Kokkuvõte, nagu lubatud. Kui sa tunned, et sa ikka VÄGA tahad naisi põletada, siis paar lihtsat nippi:

  • Ole valge. Veel parem, kui sul on korralik Eesti nimi. Kui su nimi on näiteks Mihhail, on kohe oht, et saad karmima karistuse.
  • Vali põletamiseks kindlasti OMA naine. Isegi ämmade põletamise eest kiputakse rohkem väänama, võõraste naiste puhul võib isegi eluks ajaks kinni minna, nii et see on väga oluline – KINDLASTI OMA NAINE.
  • Anna talle enne paar korda tappa ka, ideaalis võiks vähemalt korra kägistada. Ma saan aru, et see tundub naeruväärne, sest tavainimene eeldaks, et peksmine + tapmine võiks ju hoopis kurjema karistuse anda, aga ei, te olete asjast valesti aru saanud. Kui teil on juba vägivaldne ajalugu, siis ükski koer ka enam ei haugu, kui järgmine kord naine ära surema juhtub – ütletegi tuima näoga, et “sada korda olen peksnud ja varem küll pole ära surnud”, ning lähebki surma põhjustamine ettevaatamatusest.
  • Ära tõmba ise tikku. Bensiiniga ülekallamine on okei, küünla otsa tõukamine on ka okei (kui keegi ei näe), aga ära sa jumala eest teda oma tiku või välgumihkliga põlema pane. Esiteks võid ise viga saada ja teiseks hakkavad kurjad prokurörid siis hiljem tahtlusest rääkima. Bensiiniga ülekallamine ja siis küünla lähedal rüselemine on selline tavaline reede õhtu, mida igas teises Eesti peres pidevalt ette tuleb.

Head lõbutsemist!

Kui postiljon su peletise pärast postkasti juurde tulla ei julge

Catto does an attack (@hilarious.ted) Via AFVOfficial

A post shared by Ted (@hilarious.ted) on

Pinguta, pinguta, muidu ei tule siit mingit tulemust

15877155_1725007771082111_3834590889708093440_n

On üks teema, mis mõlgub mul meeles juba sellest ajast saadik, kui Krõõt kirjutas sellest, et inimesed arvavad ekslikult, et trenn tähendab metsikut ohverdamist ja enesedistsipliini. Mina nimelt olen seda meelt, et pea iga asi, mida me tahame, nõuab teatavaid ohvreid. See, mida ja kui kiiresti me saame, sõltub suuresti sellest, mida me oleme valmis ohverdama. Näiteks inimene, kes tahab kaotada 5 kg kahe kuuga, peab selle aja jooksul ohverdama hulga rohkem kui inimene, kes tahab seda kaotada aastaga. Inimene, kes tahab olla lihtsalt normaalse kehamassiindeksiga, peab ohverdama hulga vähem, kui inimene, kes tahab, et ta kõhulihased visuaalselt kogu aeg selgelt näha oleksid. Nii et selle asemel, et end hulluks ajada sellega, mida kõike tahaks, tasubki enda jaoks selgelt välja mõelda, kui palju see sinu jaoks väärt on ja kas sa oled valmis maksma näiteks seda hinda, et sa pideva näljatunde tõttu kogu aeg pere ja sõpradega bitchid, või tasuks ikka mõni teiste seisukohast säästlikum lähenemine valida. See ei käi muidugi ainult trenni kohta, vaid kui tahad doktorikraadi, siis paratamatult jääb vähem aega diskotantsuks jne. Elu on selline.

See on iseenesest kõik kena, eks ole, aga inimene, kes hakkab uue alaga tegelema, puutub esimese asjana kokku tulihingeliste fännidega, kes mitte ainult endal ninast verd välja ei pinguta, vaid kes arvavad, et see on ainus õige viis trenni teha. No näiteks mina “treenin” parajasti ühte algajat, kes minu õrna käe alla on sattunud. Nüüd olen ma teda kaks korda köies välja ronima viinud ning esimene kord küsiti meie käest, miks me nii lihtsaid radu ronime ja algajatele lapsehoidjat mängime (irooniliselt täpselt nädal enne seda, kui Ronimisministeerium kõiki algajaid Olhavale kutsus, rõhutades, et kõiki abistatakse kannatlikult nõu ja jõuga), teine kord aga, miks mu algaja esimest rada ülaltjulgestuses läheb. No andke andeks, ma ei sunni inimest, kes iga kord klippides veel hetkeks mõttepausi teeb, et köis ikka õigelt poolt läheks, mingi 7a peale “kukkumist harjutama” ja ma lasen tal rahulikult korra ülaltjulgestuses ära käia, enne kui ma ta altjulgestuses seinale saadan.

Päriselt kirjutama ajendas mind aga Marileenu postitus, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Esiteks ei kisu mind väga tõsiselt võtma inimesed, kes ütlevad, et sportlased on kõik lollid. Mina näiteks ei arva, et kõik spordivaenlased ilmtingimata lollid on, mõni lihtsalt ei viitsi oma tervise eest hoolitseda, see ei tähenda, et ta muidu loll oleks. Teiseks on mul liiga elavalt meeles, kuidas mulle balletirunnis treeneri iga märkuse peale tundus, et ta ütles mulle halvasti, sest kuna ma ei saanud seal eriti hästi hakkama, olin ülitundlik ja võtsin treeneri iga sõna südamesse. Ja hoidku jumal, kui ta mu tuterdamist vaadates naerma hakkas. Samas oli meie puhul algusest peale selge, et keegi ei taha seal päriselt midagi saavutada, vaid noored daamid tahavad lihtsalt natuke tagumikku õõtsutada.

Nii et Marileen räägib tegelikult üsna olulisest probleemist, sellest, kuidas treenerid, kes käituvad, nagu kõik peaksidki ilmtingimata ninast vere välja pingutama, trenni vastu alles huvi tundvad inimesed hoopis eemale peletavad. Trenn on nagu iga teine narkootikum, kui kohe heroiini ette lükkad, kirtsutavad kõik nina ja ütlevad ei. Paku alustuseks mahv kanepit ja äkki homme ostetakse juba midagi muud. Ja kui ei osteta, saad paar õlutki müüa. Ega mina ka ei alustanud masohhistina.

Treener on teenusepakkuja, ta annab sulle seda, mille eest sa maksad. Kui su eesmãrk on jõuda Olümpiale, tore. Kui eesmärk on kord nãdalas aega parajaks teha ja selle käigus natukene oma rütmitunnetust parandada – täpselt sama tore. Treeneri asi on sind aidata, ükskõik mis rada mööda sa parajasti sammud. Ja kui sa satud kellegi juurde, kes otsekohe kiiremini, kôrgemale ja kaugemale tahab saada, siis vii oma rahakott lihtsalt mujale. Ideaalis kirjuta kaebekiri ka või mölise blogis. Täitsa tôsiselt. See on ainus viis seda valdkonda mõjutada.

Kuidas ma Õismäel käisin

Mõni teist on ehk lugenud, kuidas Merje hiljuti juuksuris käis ja nautis juukselõikust, mis tavainimestele üle 100 euro maksab. Minu lugu on põhimõtteliselt sama, aga hoopis teistsugune.

Nimelt tulevad siin mängu kaks olulist faktorit:

A) ma ei müü reklaami, nii et maksan oma asjade eest ise ja

B) ma olen täielik rott.

Nii ei käi ma kulme värvimas-kitkumas mitte kesklinnas, kus klienditeenindus on nii hell ja õrn, aga hinnad kallid, vaid äärelinnas. Okei, valetasin, tavaliselt käin ma kesklinna ja Õika vahel ühe väga meeldiva naisterahva juures, kus hinnad on odavamad, aga teenindus ja miljöö ja kõik kaasnev tipptasemel. Aga temal ei olnud seekord kahjuks sobivat aega, nii et mõtlesin, et mis seal ikka, leian Õismäel mõne koha, raske see ikka olla saab.

Oh isver. Ma ütlen, kõik need japsid, kes Pariisis käies šoki saavad, tuleks siia vene teeninduskultuuri nautima tuua. Esimene koht, kuhu ma lootusrikkalt sisse astusin, oli päris salong. Selline viisakas. Aga kosmeetik ohkas mind nähes sügavalt ja küsis:”Mis teie tahate ka nüüd kulme värvida v?” Andke andeks, tahaks tõesti.

Raske ohe. “No reedel saaks, kui väga vaja on.”

Ma tahtsin kohe, nii et kaup jäi katki ja pidin oma otsinguid jätkama. Järgmine koht oli kinni. Sildi järgi oleks pidanud kuueni lahti olema, aga võta näpust, oli kinni. Selle peale tuli mulle meelde, et olen koeraga jalutades näinud ühe maja keldriuksel räämas juuksurisilti. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on (ainult mu kaunis näolapp), uurida ju ikka võib, kas see on üldse avatud ja kas neil kosmeetik on. Läksin mina siis sinna keldrisse, mis nägi välja täpselt selline, nagu ühest suvalise korrusmaja keldrilabürindist ootaks – kooruv värv, tolmused koridorid ja muud sellised jutud. Astusin julgelt edasi, kuni ühest suvalisest uksest astus välja tädi, kes nägi välja, nagu ta võiks olla juuksur  või kosmeetik või pensionär või suvaline majaelanik või kes iganes, nii et ma küsisin igaks juhuks, kas ta on juuksur ja kas seal kosmeetik ka on. Ta küsis tugeva aktsendiga ja veidi vigaselt vastu, mis mul vaja on, ning kuuldes, et tahan kulme kitkuda ja värvida, keeras midagi ütlemata selja ja hakkas lihtsalt ees astuma. Mis seal ikka, eks ma läksin järele – tuba oli täiesti suvaline, aga juuksuritoolid ja värgid olid kenasti olemas.

Pani mind siis tooli istuma ja hakkas kohe midagi segama. Ma selgitasin vahele, et TEGELIKULT teen ma silmad tavaliselt mustaga, aga kulmud HELEpruuniga, sest ma ei taha liiga tumedaid ja … Ta ei vastanud MITTE ÜHT SÕNA, nagu ikka konkreetselt mitte ühtki. Ei noogutanud, ei mühatanud, lihtsalt ajas oma asja edasi. Nii et kui ta lõpuks mulle suvalise rätiku peale viskas ja käskis silmad kinni panna, ma juba suht palvetasin omaette, lootuses, et ehk ikka ei tõmmata kõike lihtsalt musta värviga üle, sest no taevas teab, kui hästi ta eesti keelest aru sai või ei saanud. Mida ma aga EI osanud oodata, oli see, et kui ripsmetel juba värv peal oli, kuulsin mingit surinat ja järsku tõmmati mul mingi masinaga üle kulmude. Ma olin ikka väga segaduses, sest nagu te ehk mäletate, rääkisin mina ikka kitkumisest, mitte raseerimisest. Aga no mu tavaline kosmeetik lõikab mul vahepeal kääridega kulme natuke lühemaks (jaa, ma olen ilmselgelt karvane nagu koer), nii et eks ma siis lisasin sinna pikka palveahelasse selle ka, et “armuline Allah, ära sina mitte lase tal mu kulme nulli raseerida”.

Mingit kitkumist ei tulnud, ainult raseerimisega ta piirdus, aga kõige rabavam osa tuli lõpus. Ehk siis sel hetkel, kui oli aeg ripsmetelt värv maha võtta. Ma ei tea, kuidas teie kosmeetikud seda teevad, aga mina olen harjunud sellega, et vahepeal küsitakse leebelt, ega midagi ei kipita, ja siis ühel hetkel pestakse kogu kraam õrnalt maha. Seal käis see aga nii, et ühel hetkel keerati mu tool hooga ühele küljele, koputati mu vasakule käele ja öeldi “VASAKULT”. Ma uurisin vastu, et “mida vasakult?” “TÕUSEB VASAKULT!” Mina, nagu viimane juhmakas, küsisin jälle vastu, et mis asi meil siit vasakult tõuseb, mille peale mul vasakust käest kinni võeti ja mind lihtsalt jalgadele sikutati.

Nimelt pidin ma püsti tõusma, mind talutati kraanikausi juurde, mis oli tõesti vasakul, ja teatati, et “PESEB NÄGU!”. Õnneks sai ikka vatti ka selle jaoks, nii et mis seal ikka, ma varemgi ise nägu pesnud. 😀 Maksma läks kogu see nali kaheksa eurot, seega mitte oluliselt odavam kui tavaliselt, aga samas oli kauba peale nii palju kino, et antropoloog minus hõiskas terve selle ulmelise sündmuse käigus, kuigi järgmine kord ootan kasvõi kuus kuud, aga lähen oma tavalisse kohta. Tulemusega võib sellest hoolimata rahul olla. Metsik hirm oli küll südames peegli ette astudes, aga ei olnud ta kulme ei liiga peenikeseks ega liiga tumedaks teinud, nii et kõik kena, kannatab elada küll. Elu on ikka seiklus!

P.S. Õikal on asi nii kaugele jõudnud, et kui tavaliselt jõudsin ma sealt tööle ca 30 minutiga (kodust bussipeatusesse jalutamine + bussisõit), siis nüüd võttis see sama nali tund aega. Pool sellest istusime lihtsalt ummikus, sest nende massiivne teeparandus on lihtsalt kõik kinni pannud. Ma ei tea, kaua see nali kestab veel, aga peaks sealt vist mõnda aega eemale hoidma.

  • Rubriigid