Postimehes on parajasti üks artikkel, mida ma ei lingi, sest see on saast, kus loetletakse üles eestlased, kes on pidanud “saba sorgus” Eestisse tagasi tulema, sest ei saanud välismaal hakkama. Mis on omaette huvitav vaatenurk – siin ilmas saab minna ainult edasi, juba nähtud kohtadesse naasmine on juba olemuslikult läbikukkumine.
Mina olen näiteks prantsuse keele õppimiseks Prantsusmaal tööl käinud, mõlemal korral lühikese tähtajalise lepinguga, sest sügisel oli vaja ju koolis edasi käia. Samuti olen Austraalias vahetusüliõpilane olnud, samuti tulin pärast ühte semestrit tagasi, nagu ette nähtud. Olen aru saanud, et see vist pole läbikukkumine, sest mul oli PLAAN ja kõik olid plaaniga kursis ning kõik käis nii, nagu ettenähtud. Aga kui ma oleks otsustanud seda ühte semestrit kahele pikendada ja pärast seda tagasi tulnud, kas see oleks juba läbikukkumine olnud? Või taevas hoia, ma olin noor inimene, kui ma oleks otsustanud natukeseks aja maha võtta ja paar aastat Prantsusmaal ettekandjana lulli lüüa, enne kui koju tulen? Noored inimesed ju just seda teevadki, vaatavad, kuidas mujal elu käib. Või kui ma praegu otsustaksin, et mulle Prantsusmaa (ilmselt küll mitte Disneyland) ikka ILGELT meeldis ja ma tahan sinna kolida, kas nüüd oleks see läbikukkumine, sest järelikult ei saanud ma Eestis hakkama ja läksin saba sorgus Prantsusmaale tagasi? Ma arvasin, et meie põlvkonnal ongi lihtsalt uksed lahti ja läheme sinna, kuhu parajasti süda kutsub.
Andku nüüd Postimehe toimetus mulle andeks, aga mulle meeldib Eesti. Ja kui ma peaksin otsustama veel kuskile mujale tööle minna (sest mulle meeldivad paljud teised riigid ka ja huvitav on vahel mõnda aega teises kultuuriruumis olla), siis tõenäoliselt tuleksin ma ühel hetkel siia ikkagi tagasi, sest Eesti on ilus ja tore. Või hakkaksin üheks neist pensionäridest, kes talvel on Hispaanias (sest ei saa Eesti talvega hakkama) ja suvel Eestis (sest ei saa Hispaania suvega hakkama). Kogu aeg peaks häbenema vist oma valikuid, sest äkki kellelegi ei meeldi. Oma kodumaale naasmine on otsekui häbiasi. Ja siis teeme sinna kõrvale kampaania “Talendid koju!”, et arutada, mis neil ullikestel, kes päriselt tulevad, küll viga peab olema, et nad välismaal hakkama ei saanud.
Täiendus: kuna üks kommenteerija arvas, et ilmselt inimeste jaoks erinevus ongi selles, kas oli plaan või mitte, põhjendan seda ka, miks minu meelest ka plaaniga “läbikukkumine” on ikkagi võit. Kerli Kõiv üritas muusikaga läbi lüüa USAs, Koit Toome Rootsis, Maarja-Liis Ilus Jaapanis. Nad kõik on tagasi. Mina leian igatahes, et nad kõik on saanud hindamatuid kogemusi ja tutvusi, näinud, kuidas mujal elu käib, laiendanud silmaringi – teine variant oleks olnud Eestis terve see aeg rõõmsalt süldimuusikat teha, mida meie pisikesed massid (haha) ostaksid. Ka välismaal “läbikukkumine” on võrreldes siiajäämise alternatiiviga kõigi kolme jaoks täielik võit olnud. Või Vanilla Ninja, mille liikmetel oli lihtsalt võimalus noorena laia ilma näha ja lulli lüüa, mis siin ikka nutta, et igavest au ja kuulsust ei tulnud. Elu on elamiseks, võta nii, nagu tuleb, ja ära istu ilmtingimata oma elu Kükametsas maha, et keegi jumala eest läbikukkujaks ei peaks, kui sa ilma miljoniteta tagasi tulema peaksid.
Pärdikute päevaraamat 