Postimehes on parajasti üks artikkel, mida ma ei lingi, sest see on saast, kus loetletakse üles eestlased, kes on pidanud “saba sorgus” Eestisse tagasi tulema, sest ei saanud välismaal hakkama. Mis on omaette huvitav vaatenurk – siin ilmas saab minna ainult edasi, juba nähtud kohtadesse naasmine on juba olemuslikult läbikukkumine.
Mina olen näiteks prantsuse keele õppimiseks Prantsusmaal tööl käinud, mõlemal korral lühikese tähtajalise lepinguga, sest sügisel oli vaja ju koolis edasi käia. Samuti olen Austraalias vahetusüliõpilane olnud, samuti tulin pärast ühte semestrit tagasi, nagu ette nähtud. Olen aru saanud, et see vist pole läbikukkumine, sest mul oli PLAAN ja kõik olid plaaniga kursis ning kõik käis nii, nagu ettenähtud. Aga kui ma oleks otsustanud seda ühte semestrit kahele pikendada ja pärast seda tagasi tulnud, kas see oleks juba läbikukkumine olnud? Või taevas hoia, ma olin noor inimene, kui ma oleks otsustanud natukeseks aja maha võtta ja paar aastat Prantsusmaal ettekandjana lulli lüüa, enne kui koju tulen? Noored inimesed ju just seda teevadki, vaatavad, kuidas mujal elu käib. Või kui ma praegu otsustaksin, et mulle Prantsusmaa (ilmselt küll mitte Disneyland) ikka ILGELT meeldis ja ma tahan sinna kolida, kas nüüd oleks see läbikukkumine, sest järelikult ei saanud ma Eestis hakkama ja läksin saba sorgus Prantsusmaale tagasi? Ma arvasin, et meie põlvkonnal ongi lihtsalt uksed lahti ja läheme sinna, kuhu parajasti süda kutsub.
Andku nüüd Postimehe toimetus mulle andeks, aga mulle meeldib Eesti. Ja kui ma peaksin otsustama veel kuskile mujale tööle minna (sest mulle meeldivad paljud teised riigid ka ja huvitav on vahel mõnda aega teises kultuuriruumis olla), siis tõenäoliselt tuleksin ma ühel hetkel siia ikkagi tagasi, sest Eesti on ilus ja tore. Või hakkaksin üheks neist pensionäridest, kes talvel on Hispaanias (sest ei saa Eesti talvega hakkama) ja suvel Eestis (sest ei saa Hispaania suvega hakkama). Kogu aeg peaks häbenema vist oma valikuid, sest äkki kellelegi ei meeldi. Oma kodumaale naasmine on otsekui häbiasi. Ja siis teeme sinna kõrvale kampaania “Talendid koju!”, et arutada, mis neil ullikestel, kes päriselt tulevad, küll viga peab olema, et nad välismaal hakkama ei saanud.
Täiendus: kuna üks kommenteerija arvas, et ilmselt inimeste jaoks erinevus ongi selles, kas oli plaan või mitte, põhjendan seda ka, miks minu meelest ka plaaniga “läbikukkumine” on ikkagi võit. Kerli Kõiv üritas muusikaga läbi lüüa USAs, Koit Toome Rootsis, Maarja-Liis Ilus Jaapanis. Nad kõik on tagasi. Mina leian igatahes, et nad kõik on saanud hindamatuid kogemusi ja tutvusi, näinud, kuidas mujal elu käib, laiendanud silmaringi – teine variant oleks olnud Eestis terve see aeg rõõmsalt süldimuusikat teha, mida meie pisikesed massid (haha) ostaksid. Ka välismaal “läbikukkumine” on võrreldes siiajäämise alternatiiviga kõigi kolme jaoks täielik võit olnud. Või Vanilla Ninja, mille liikmetel oli lihtsalt võimalus noorena laia ilma näha ja lulli lüüa, mis siin ikka nutta, et igavest au ja kuulsust ei tulnud. Elu on elamiseks, võta nii, nagu tuleb, ja ära istu ilmtingimata oma elu Kükametsas maha, et keegi jumala eest läbikukkujaks ei peaks, kui sa ilma miljoniteta tagasi tulema peaksid.
Pärdikute päevaraamat 
word!
Paljalt kolimise põhjal kedagi läbikukkujaks tembeldada on ikka täielik asjatundmatus, eriti veel sinu väljatoodud “talendid tagasi” loosungi valguses. Samas ei saa eitada, et on läbikukkujaid, enamasti tegu siiski tüüpidega kes seepärast läksid, et juba Eestis olid läbikukkujad ja lihtsalt kordasid ennast välismaal. Ehk siis “sariläbikukkujad” 😀
No ma ei tea, kui Aunaste näiteks USAs rõõmsalt nõudepesija ja administraatorina töötas, siis vaevalt tal erilisi ambitsioonegi seal oli nii väga. Läks ja proovis, tuli tagasi. Sellises ametis väga läbi kukkuda ei anna ka, minu meelest, kuidagi ikka elad ära nii seal kui ka siin, lõpuks lihtsalt lähed sinna, kuhu süda kutsub.
Sina ikka oskad väga õigeid küsimusi esitada 🙂 Ja see talendid koju-teemaline märkus on tõesti asine.
Eestlaste värk, paraku. Kahjurõõm geenidega kaasa antud.
Läbi kukkuda saabki ilmselt ainult arvestades seda, mis eesmärgid inimesel olid ja kas need said täidetud või ei. Muidugi kõik ei püstitagu eesmärke, lähevad ja vaatavad, mis saab. Kõrvaltvaataja, kes asjaga kursis ei ole, ei oskagi ega saagi seda arvustada.
No ma saan aru, et ilmselt näiteks Kerli Kõiv tõesti tahtis saada maailmakuulsaks muusikuks – aga seda, et nii ei läinud, ma küll läbikukkumiseks ei loeks, väga vähestest saab Madonna või Lady GaGa. Pigem ütleks ma, et ta sai nii noorelt nii palju hindamatuid kogemusi ja tutvusi, mille abil edaspidi oma muusikukarjääri edasi ehitada või miks mitte hoopis valdkonda vahetada. Sama tegid omal ajal ju ka Koit Toome Rootsis ja Maarja-Liis Ilus Jaapanis. Mina oskan seda ainult heaks kiita – kui veab, saad kuulsaks, kui ei vea, saad kogemusi. Ka “kaotus” on sellises olukorras siiajäämisega võrreldes siiski võit.
Läbi kukkumine annabki s*taks kogemusi, keegi vist ei väidagi, et ei anna.
Mina ei tea, mis Kerli Kõivu või Maarja jne eesmärk oli, seda ma ei oska kommenteerida.
Ma ei mõelnud isegi mitte seda praegu, väljendasin kehvasti – mõtlesin seda, et lisaks “elukogemusele ja õppetundidele” ja muu sihuke blabla, said ju Kerli ja Vanilla Ninja ja kasvõi Maarja-Liis Ilus ka sitaks tasuta reisida, korraliku ülalpidamise ja palju muid materiaalseid hüvesid. Ei tulnud paksu rahakotiga tagasi, siis ei tulnud, aga äraoleku vältel said nad nautida üsna meeldivat elustiili, tehes tööd, mida nad armastasid – mida nad Eestis endale lubada poleks saanud. Nii et selles mõttes ka majanduslikult igati kasulik lüke, millest nad kõik võitsid, kui see ka igavest äraelamist ei taganud.
No kui see oli nende eesmärk… 😀
Tegelt ma usun, et mu viimane vastus ajas Sind vb närvi vms, umbes nagu ma ei saaks aru, mida Sa mõtled ja “räägi nagu seinaga”. Saan tegelikult väga hästi aru ja olen nõus, et igasugused kogemused on kasulikud ja võivadki olla niiöelda mingi eesmärgi saavutamise või mitte saavutamsie positiivsed kõrvalnähud.
Aga läbi kukkuda saab ikkagi teatud eesmärgist lähtuvalt. See ei tähendagi, et kukkusid KOGU ELUS läbi. Lihtsalt kui oli mingi eesmärk, mida ei täidetud, siis oli see läbikukkumine. Mis sest, et sealjuures said head elu nautida või palju ägedai sõpru. Eesmärk jäi saavutamata. Juhul kui see eesmärk oli.
Terves elus läbikukkumine on nature keerulisem teema juba…
Ei, ma tegelikult ei lähe selliste asjade peale närvi. 😀 Mõtlesin lihtsalt seda, et Koidu kohta ei mäleta, aga Kerli ja Maarja olid mõlemad ikka VERInoored, kui nad kuskile väljamaale lennutati, nii et üldiselt selles vanuses on tiinekate ainus eesmärk “vau, tahaks lahedates kohtades chillida ja hängida”, mitte ilmtingimata “tahan olla maailmakuulus ja 20aastaselt multimiljonär”. Samas, ega meie kellegi teise pea sisse ei näe, ehk oli ka.
Läbikukkumise piir jookseb kultuuriruumi ümber. See, mida nimetatakse rahvuseks, on tegelikult psühholoogiline, kultuuri omaksvõtt. Sest rahvuseid füüsiliselt, DNA järgi, olemas ei ole.
Kui oled omaks võtnud, et oled eestlane, siis oled sellega omaks võtnud ka põhilised eestluse enesetunnetuse jooned. Üks neist tunnusjoontest on alati olnud püüd olla naabrist parem. Pisike omavaheline katkumine, sest välismaailma vastu sõtta minekuks pole eestlastel jaksu. Aga omavahel seda ägedamalt. Eestlasel peab olema parem plekk-katus kui tema naabril. Parem auto, ilusamad riided, rohkem raha.
Kui oled omaks võtnud eesti kultuuriruumi ja ei saavuta mingi aja jooksul materiaalselt paremat elu kui teised eestlased, siis oled tõepoolest läbikukkujua. Eesti kultuur ütleb seda.
Kui elad väljaspool kultuuriruumi, siis sa ka ei ole läbikukkuja kui mujalt maailmast tagasi tuled.
Misasja?
Miks nii üldse nämmutada? Eestlane siin, eestlane seal, eestlane alati! Meie hinnata on liiga väike ajavahemik, et üldistusi loopida. Vaatasin täna Indreku-filmi, tekst on nii tüüne, et praegusaja noored lasevad enne poolt kõrvad sirgu.
Aga ega me sellepärast kehvemad ole, paljud eestlased teevad selliseid asju, et ka väljamaa sead ei söö:)
Miks nii üldse nämmutada? Eestlane siin, eestlane seal, eestlane alati! Meie hinnata on liiga väike ajavahemik, et üldistusi loopida. Vaatasin täna Indreku-filmi, tekst on nii tüüne, et praegusaja noored lasevad enne poolt kõrvad sirgu.
Aga ega me sellepärast kehvemad ole, paljud eestlased teevad selliseid asju, et ka väljamaa sead söövad:)
Sa tõesti vaatasid “Indrekut”????
Jube! Õudne!
eksamis saab läbikukkuda, aga elus mitte , samahästi võib elus istuma jääda
Vanilla Ninja jäätis on ju igavene! 😛