Mõni teist on ehk lugenud, kuidas Merje hiljuti juuksuris käis ja nautis juukselõikust, mis tavainimestele üle 100 euro maksab. Minu lugu on põhimõtteliselt sama, aga hoopis teistsugune.
Nimelt tulevad siin mängu kaks olulist faktorit:
A) ma ei müü reklaami, nii et maksan oma asjade eest ise ja
B) ma olen täielik rott.
Nii ei käi ma kulme värvimas-kitkumas mitte kesklinnas, kus klienditeenindus on nii hell ja õrn, aga hinnad kallid, vaid äärelinnas. Okei, valetasin, tavaliselt käin ma kesklinna ja Õika vahel ühe väga meeldiva naisterahva juures, kus hinnad on odavamad, aga teenindus ja miljöö ja kõik kaasnev tipptasemel. Aga temal ei olnud seekord kahjuks sobivat aega, nii et mõtlesin, et mis seal ikka, leian Õismäel mõne koha, raske see ikka olla saab.
Oh isver. Ma ütlen, kõik need japsid, kes Pariisis käies šoki saavad, tuleks siia vene teeninduskultuuri nautima tuua. Esimene koht, kuhu ma lootusrikkalt sisse astusin, oli päris salong. Selline viisakas. Aga kosmeetik ohkas mind nähes sügavalt ja küsis:”Mis teie tahate ka nüüd kulme värvida v?” Andke andeks, tahaks tõesti.
Raske ohe. “No reedel saaks, kui väga vaja on.”
Ma tahtsin kohe, nii et kaup jäi katki ja pidin oma otsinguid jätkama. Järgmine koht oli kinni. Sildi järgi oleks pidanud kuueni lahti olema, aga võta näpust, oli kinni. Selle peale tuli mulle meelde, et olen koeraga jalutades näinud ühe maja keldriuksel räämas juuksurisilti. Mõtlesin, et mis mul ikka kaotada on (ainult mu kaunis näolapp), uurida ju ikka võib, kas see on üldse avatud ja kas neil kosmeetik on. Läksin mina siis sinna keldrisse, mis nägi välja täpselt selline, nagu ühest suvalise korrusmaja keldrilabürindist ootaks – kooruv värv, tolmused koridorid ja muud sellised jutud. Astusin julgelt edasi, kuni ühest suvalisest uksest astus välja tädi, kes nägi välja, nagu ta võiks olla juuksur või kosmeetik või pensionär või suvaline majaelanik või kes iganes, nii et ma küsisin igaks juhuks, kas ta on juuksur ja kas seal kosmeetik ka on. Ta küsis tugeva aktsendiga ja veidi vigaselt vastu, mis mul vaja on, ning kuuldes, et tahan kulme kitkuda ja värvida, keeras midagi ütlemata selja ja hakkas lihtsalt ees astuma. Mis seal ikka, eks ma läksin järele – tuba oli täiesti suvaline, aga juuksuritoolid ja värgid olid kenasti olemas.
Pani mind siis tooli istuma ja hakkas kohe midagi segama. Ma selgitasin vahele, et TEGELIKULT teen ma silmad tavaliselt mustaga, aga kulmud HELEpruuniga, sest ma ei taha liiga tumedaid ja … Ta ei vastanud MITTE ÜHT SÕNA, nagu ikka konkreetselt mitte ühtki. Ei noogutanud, ei mühatanud, lihtsalt ajas oma asja edasi. Nii et kui ta lõpuks mulle suvalise rätiku peale viskas ja käskis silmad kinni panna, ma juba suht palvetasin omaette, lootuses, et ehk ikka ei tõmmata kõike lihtsalt musta värviga üle, sest no taevas teab, kui hästi ta eesti keelest aru sai või ei saanud. Mida ma aga EI osanud oodata, oli see, et kui ripsmetel juba värv peal oli, kuulsin mingit surinat ja järsku tõmmati mul mingi masinaga üle kulmude. Ma olin ikka väga segaduses, sest nagu te ehk mäletate, rääkisin mina ikka kitkumisest, mitte raseerimisest. Aga no mu tavaline kosmeetik lõikab mul vahepeal kääridega kulme natuke lühemaks (jaa, ma olen ilmselgelt karvane nagu koer), nii et eks ma siis lisasin sinna pikka palveahelasse selle ka, et “armuline Allah, ära sina mitte lase tal mu kulme nulli raseerida”.
Mingit kitkumist ei tulnud, ainult raseerimisega ta piirdus, aga kõige rabavam osa tuli lõpus. Ehk siis sel hetkel, kui oli aeg ripsmetelt värv maha võtta. Ma ei tea, kuidas teie kosmeetikud seda teevad, aga mina olen harjunud sellega, et vahepeal küsitakse leebelt, ega midagi ei kipita, ja siis ühel hetkel pestakse kogu kraam õrnalt maha. Seal käis see aga nii, et ühel hetkel keerati mu tool hooga ühele küljele, koputati mu vasakule käele ja öeldi “VASAKULT”. Ma uurisin vastu, et “mida vasakult?” “TÕUSEB VASAKULT!” Mina, nagu viimane juhmakas, küsisin jälle vastu, et mis asi meil siit vasakult tõuseb, mille peale mul vasakust käest kinni võeti ja mind lihtsalt jalgadele sikutati.
Nimelt pidin ma püsti tõusma, mind talutati kraanikausi juurde, mis oli tõesti vasakul, ja teatati, et “PESEB NÄGU!”. Õnneks sai ikka vatti ka selle jaoks, nii et mis seal ikka, ma varemgi ise nägu pesnud. 😀 Maksma läks kogu see nali kaheksa eurot, seega mitte oluliselt odavam kui tavaliselt, aga samas oli kauba peale nii palju kino, et antropoloog minus hõiskas terve selle ulmelise sündmuse käigus, kuigi järgmine kord ootan kasvõi kuus kuud, aga lähen oma tavalisse kohta. Tulemusega võib sellest hoolimata rahul olla. Metsik hirm oli küll südames peegli ette astudes, aga ei olnud ta kulme ei liiga peenikeseks ega liiga tumedaks teinud, nii et kõik kena, kannatab elada küll. Elu on ikka seiklus!
P.S. Õikal on asi nii kaugele jõudnud, et kui tavaliselt jõudsin ma sealt tööle ca 30 minutiga (kodust bussipeatusesse jalutamine + bussisõit), siis nüüd võttis see sama nali tund aega. Pool sellest istusime lihtsalt ummikus, sest nende massiivne teeparandus on lihtsalt kõik kinni pannud. Ma ei tea, kaua see nali kestab veel, aga peaks sealt vist mõnda aega eemale hoidma.
Pärdikute päevaraamat 