On üks teema, mis mõlgub mul meeles juba sellest ajast saadik, kui Krõõt kirjutas sellest, et inimesed arvavad ekslikult, et trenn tähendab metsikut ohverdamist ja enesedistsipliini. Mina nimelt olen seda meelt, et pea iga asi, mida me tahame, nõuab teatavaid ohvreid. See, mida ja kui kiiresti me saame, sõltub suuresti sellest, mida me oleme valmis ohverdama. Näiteks inimene, kes tahab kaotada 5 kg kahe kuuga, peab selle aja jooksul ohverdama hulga rohkem kui inimene, kes tahab seda kaotada aastaga. Inimene, kes tahab olla lihtsalt normaalse kehamassiindeksiga, peab ohverdama hulga vähem, kui inimene, kes tahab, et ta kõhulihased visuaalselt kogu aeg selgelt näha oleksid. Nii et selle asemel, et end hulluks ajada sellega, mida kõike tahaks, tasubki enda jaoks selgelt välja mõelda, kui palju see sinu jaoks väärt on ja kas sa oled valmis maksma näiteks seda hinda, et sa pideva näljatunde tõttu kogu aeg pere ja sõpradega bitchid, või tasuks ikka mõni teiste seisukohast säästlikum lähenemine valida. See ei käi muidugi ainult trenni kohta, vaid kui tahad doktorikraadi, siis paratamatult jääb vähem aega diskotantsuks jne. Elu on selline.
See on iseenesest kõik kena, eks ole, aga inimene, kes hakkab uue alaga tegelema, puutub esimese asjana kokku tulihingeliste fännidega, kes mitte ainult endal ninast verd välja ei pinguta, vaid kes arvavad, et see on ainus õige viis trenni teha. No näiteks mina “treenin” parajasti ühte algajat, kes minu õrna käe alla on sattunud. Nüüd olen ma teda kaks korda köies välja ronima viinud ning esimene kord küsiti meie käest, miks me nii lihtsaid radu ronime ja algajatele lapsehoidjat mängime (irooniliselt täpselt nädal enne seda, kui Ronimisministeerium kõiki algajaid Olhavale kutsus, rõhutades, et kõiki abistatakse kannatlikult nõu ja jõuga), teine kord aga, miks mu algaja esimest rada ülaltjulgestuses läheb. No andke andeks, ma ei sunni inimest, kes iga kord klippides veel hetkeks mõttepausi teeb, et köis ikka õigelt poolt läheks, mingi 7a peale “kukkumist harjutama” ja ma lasen tal rahulikult korra ülaltjulgestuses ära käia, enne kui ma ta altjulgestuses seinale saadan.
Päriselt kirjutama ajendas mind aga Marileenu postitus, mis tekitas minus vastakaid tundeid. Esiteks ei kisu mind väga tõsiselt võtma inimesed, kes ütlevad, et sportlased on kõik lollid. Mina näiteks ei arva, et kõik spordivaenlased ilmtingimata lollid on, mõni lihtsalt ei viitsi oma tervise eest hoolitseda, see ei tähenda, et ta muidu loll oleks. Teiseks on mul liiga elavalt meeles, kuidas mulle balletirunnis treeneri iga märkuse peale tundus, et ta ütles mulle halvasti, sest kuna ma ei saanud seal eriti hästi hakkama, olin ülitundlik ja võtsin treeneri iga sõna südamesse. Ja hoidku jumal, kui ta mu tuterdamist vaadates naerma hakkas. Samas oli meie puhul algusest peale selge, et keegi ei taha seal päriselt midagi saavutada, vaid noored daamid tahavad lihtsalt natuke tagumikku õõtsutada.
Nii et Marileen räägib tegelikult üsna olulisest probleemist, sellest, kuidas treenerid, kes käituvad, nagu kõik peaksidki ilmtingimata ninast vere välja pingutama, trenni vastu alles huvi tundvad inimesed hoopis eemale peletavad. Trenn on nagu iga teine narkootikum, kui kohe heroiini ette lükkad, kirtsutavad kõik nina ja ütlevad ei. Paku alustuseks mahv kanepit ja äkki homme ostetakse juba midagi muud. Ja kui ei osteta, saad paar õlutki müüa. Ega mina ka ei alustanud masohhistina.
Treener on teenusepakkuja, ta annab sulle seda, mille eest sa maksad. Kui su eesmãrk on jõuda Olümpiale, tore. Kui eesmärk on kord nãdalas aega parajaks teha ja selle käigus natukene oma rütmitunnetust parandada – täpselt sama tore. Treeneri asi on sind aidata, ükskõik mis rada mööda sa parajasti sammud. Ja kui sa satud kellegi juurde, kes otsekohe kiiremini, kôrgemale ja kaugemale tahab saada, siis vii oma rahakott lihtsalt mujale. Ideaalis kirjuta kaebekiri ka või mölise blogis. Täitsa tôsiselt. See on ainus viis seda valdkonda mõjutada.
Pärdikute päevaraamat 