Lugesin uudist selle kohta, et oma naise põlema pannud süürlane pandi kümneks aastaks vangi, ja mõtlesin huvi pärast guugeldada, palju meil tavaliselt selle eest antakse. Nimelt ei ole see meil sugugi nii haruldane kuritegu, kui mõnele ette kujutada meeldib, tuleb siin mittemoslemite hulgas ette küll. Kuigi hulga sagedamini juhtub seda, et tapetakse enne ja siis põletatakse jälgede katmiseks (võrreldes näiteks Itaaliaga, kus ka hämmastavalt tihti naiste vihahoos süütamist ette tuleb ja piltidelt alati põlised itaallased vastu vaatavad, ilmselt veel katoliiklased ka). Samas, alles lugesin, kuidas võttis sõna mingi moslem, kes ütles, et neil juhtub seda haruharva – olen nõus, et Eesti moslemitel juhtub seda ilmselt täpselt sama harva kui teistel eestlastel, aga Süürias see küll nii haruharv ei tundu olevat. Veel sel kevadel käis ju kohtus teine süürlane, kes samuti oma naise kinni sidus ja ähvardas põlema panna, kuigi piirdus vähemalt ainult ähvardamisega (ja peksu ja vägistamisega, nii et paratamatult jääb mulje, et need hariduseta sellid ei tea lihtsalt, et oma naist vägisi võtta ei tohi). Tuletan meelde, et see naisepõletamise eest vangi mõistetud süürlane ei tundnud ladina tähtigi, samas kui naine oli kõrgharidusega ja rääkis inglise keelt, selge see, et siit tekivad mujale kolides pinged, sest valgete eurooplaste seisukohast on selline naine inimene, samas kui tema kolme klassi haridusega mees mitte nii väga, nii et senised võimusuhted mängitakse paratamatult väga järsult ümber.
Aga mis ma leidsin? Naise põlema pannud mees (Õhtulehe andmetel üks Valeri) sai kolm aastat tingimisi ja tahtlust ei tuvastatud, sest KORTERIT TA JU EI SÜÜDANUD. St tegelikult oli küll naine juba VAREM lähenemiskeeldu taotlenud, meest oli kriminaalkorras kägistamises süüdistatud ja enne seda saatuslikku küünla otsa lükkamist oli naine bensiiniga üle valatud, aga kuna prokurör leidis, et tahtlikkust ei paista siin käitumises küll mitte kuskilt, siis nii oligi. Isegi PÄRAST seda sündmust ei tahetud lähenemiskeeldu rakendada, sest mehel peab olema ju õigus oma lapsega kohtuda. Jep, me elame riigis, kus mehe õigus lapsega kohtuda kaalub üles ema ja lapse õiguse turvalisusele (ja kui EKRE oma tahtmise saaks, siis kõigi selle vastu seisvate konventsioonide peale ainult sülitataks).
Ämma koos korteriga põlema pannud Valeri mõisteti 14 aastaks vangi (ja peab seal tegelikult veel rohkem aega veetma, sest pani vanglas toime uue kuriteo). Eestlane Hedvig Kullama sai täpselt sama kuriteo eest 8 ja pool aastat (aga vabalt on võimalik, et tal polnud sellist paturegistrit nagu Valeril – kuigi väärib märkimist, et Hedvig tegi seda TEIST korda, sest esimese korraga ei tulnud välja). Hedvig on muidugi ka naine, st tavapäraselt saavad naised ca kolmandiku võrra kergemaid karistusi, nii et ka see võis oma rolli mängida. Heiki Reemann, kes tappis oma vanaema ja seejärel korteri põlema pani, sai aga suisa 15 aastat, ilmselt mängis siin olulist rolli see, et mõrv pandi toime eelkõige omakasu saamise eesmärgil.
Andres Taimla (valge eestlase ja reformierakondlase ja tollase riigikogu liikme) naine pani väidetavalt ennast ise põlema, kui kuulis, et mehel on kõrvalsuhtest kaks last, kellest vanem juba kaheksa-aastane. Mees lihtsalt aitas kustutada, saades selle käigus isegi põletushaavu. Nii et kui välja arvata see, et ta poliitkarjääriga nüüd ühel pool on, läks tema elu kenasti edasi. Ei teagi kohe, miks ta poliitikast kõrvale jäänud on, kohe mitu erakonda tuleb pähe, kuhu ta jätkuvalt sobiks, meeste puhul ei näe isegi valjuhäälsed kristlased mitmenaisepidamises midagi valet, külvab ju seemet ja kasvatab kõik lapsed üles jne. Aga läheme edasi.
Mustlane, kes kaks naist tappis ja siis kõik jälgede varjamiseks põlema pani, pandi eluks ajaks vangi – mis on kahtlemata siiani kõige karmim karistus, aga siin on esiteks nii kaks röövmõrva kui ka eelnev pikk paturegister, kus muuhulgas oli vägistamiskatse (mille eest ta oli juba Eesti tavade kohaselt tingimisi saanud, sest vägistamine ei ole meil ju päris kuritegu) – üldse paistab siit nimekirjastki elavalt välja, et üldiselt karistatakse võõra naise peksmise, tapmise või vägistamise eest hulga karmimalt kui enda omaga tehtu eest, sest olge nüüd, oma naise või koeraga teed seda, mida ise tahad, võõrast pole viisakas jalaga lüüa. Täitsa üllatav, et seadusega pole reglementeeritud erinevad karistused abielunaise ja vallalise vägistamise eest – esimesel on ju omanik, võõra vara rikkumine peaks ikka karmimalt karistatav olema kui niisama sihitult hulkuvate pudulojuste püüdmine. Kes nüüd aru ei saanud, et see sarkasm oli, on vales blogis.
Kokkuvõte, nagu lubatud. Kui sa tunned, et sa ikka VÄGA tahad naisi põletada, siis paar lihtsat nippi:
- Ole valge. Veel parem, kui sul on korralik Eesti nimi. Kui su nimi on näiteks Mihhail, on kohe oht, et saad karmima karistuse.
- Vali põletamiseks kindlasti OMA naine. Isegi ämmade põletamise eest kiputakse rohkem väänama, võõraste naiste puhul võib isegi eluks ajaks kinni minna, nii et see on väga oluline – KINDLASTI OMA NAINE.
- Anna talle enne paar korda tappa ka, ideaalis võiks vähemalt korra kägistada. Ma saan aru, et see tundub naeruväärne, sest tavainimene eeldaks, et peksmine + tapmine võiks ju hoopis kurjema karistuse anda, aga ei, te olete asjast valesti aru saanud. Kui teil on juba vägivaldne ajalugu, siis ükski koer ka enam ei haugu, kui järgmine kord naine ära surema juhtub – ütletegi tuima näoga, et “sada korda olen peksnud ja varem küll pole ära surnud”, ning lähebki surma põhjustamine ettevaatamatusest.
- Ära tõmba ise tikku. Bensiiniga ülekallamine on okei, küünla otsa tõukamine on ka okei (kui keegi ei näe), aga ära sa jumala eest teda oma tiku või välgumihkliga põlema pane. Esiteks võid ise viga saada ja teiseks hakkavad kurjad prokurörid siis hiljem tahtlusest rääkima. Bensiiniga ülekallamine ja siis küünla lähedal rüselemine on selline tavaline reede õhtu, mida igas teises Eesti peres pidevalt ette tuleb.
Head lõbutsemist!
Pärdikute päevaraamat 