Mul pole olnud eriti aega kirjutada, sest nädala sees töötan ja teenin leivavarustuseraha (olgem ausad, eelkõige ostan ma ilusaid ronimispükse), nädalavahetusel olen aga pidevalt lennus, nii et näitan nüüd, mis ma teinud olen. Võtame siin oma peatselt saabuvat reisi sajaga tõsiselt. Oleme mitu nädalavahetust järjest igal nädalavahetusel Eestimaa tolmu jalgadelt raputanud ja kas laupäeva varahommikul või juba reede õhtul (või ühel juhul suisa neljapäeva õhtul) Soome läinud, et seal pühapäevani nõrkemiseni ronida. Olen juba näinud vist pooli Soome välipeldikuid, mis on muide väga luksuslikud:
Olen näinud sadat lõkkekohta, mis on kõik umbes sellised:
Ja tuhandet järve, mis on umbes sellised:
Olen olnud nii köie ühes …
kui ka teises otsas:
Ja see kõik on olnud uskumatult äge ja vahepeal oli juba korraks tunne, et äkki ma õpin veel ronima, aga lisaks kõigele muule on see olnud ka MEGALT väsitav, sest kõige selle kõrvalt on unetunde (muust elust rääkimata) üsna vähe saanud. Nii et plaanin juba ette, et sel nädalal veedan Soomes ainult laupäeva ja pühapäeva hommikul saab rahus magada. Magada! Võib-olla undki … Ehh, savi neist unenägudest, andke ainult puhkust. 😀
Praegu hoidis aga Eestis ka kuiva, nii et seda ei saa ometi raisku lasta ja pidime teisipäeval ja kolmapäeval puhkamise asemel hoopis välja boulderdama minema. Ei ole mul esimesest õhtust häid pilte näidata, st teistest sai suisa VÄGA ägedaid, aga ei hakka ma ju teile siin kummalistes asendites võõraid inimesi näitama. Nii et vaadake hoopis, milline on Kärga kivi:
Kolmapäeval käisime Pahkla suurkivi ääres, mis on väga mõnus, trepiga ja puha, võta või vanavanemad kaasa:
Siit sain ma küll juba mõne pildi:
Ja ega see, et pimedaks läheb, ei tähenda ilmtingimata, et peaks koju ära minema. Mkm, siis pannakse baking soda lugu üürgama (lugu on kohutav, aga ronimiseks üllataval kombel täitsa hea, sest selline stabiilne tempo on, hea flow saab sisse + keskenduda on lihtsam üldise biidiga), lamp tööle ja läheb edasi:
Nii et ma olen juba täiesti kurnatud. KURNATUD. ÉPUISÉE, nagu prantslased ütleksid. Sel nädalal peaks olema veel teine sõrmejõu nädal ka, aga mingit rippumist siit küll ei tule, sest viimased seitse päeva olen ma AINULT väljas roninud ja sõrmed on nii hellad, kui üldse olla saab, nii et ma usun, et siit tuleb seda sõrmejõudu spetsiaalse rippumiseta ka. Kõik lihased on ka valusad, sest ma mõtlesin üks päev, et minu tasemel ei ole mõtet enam tavalisi lõuatõmbeid teha, vaid tuleks teha kasvõi vähem, aga lisaraskusega (mis pikas perspektiivis peaks plahvatusliku jõu seisukohast ka kasulik olema). Õlavööde ja käsivarred on üllatunud nüüd kõigest sellest, mis neilt sel nädalal nõutud on, sest eks see kivil väristamine väsitab ka teisi lihaseid kui sisehallis suurtest nukkidest kinni hoidmine. Nii et hea meel kohe, et täna on teoreetiline ankruehitamise tund ja päriselt end liigutama ei pea. Aga jah, nii me elame, viimase kuu aja lühiülevaade nüüd käes.
Pärdikute päevaraamat 