Kas sa ei armastagi väljakutseid?

Guess who just climbed her first (and most likely her last) #multipitch ?

A post shared by Rents (@rrrents) on

Proovisin mina eile multipitchi ära (selle) ja avaldasin hiljem ootuspärast arvamust, et nagu muud alpinistide meelelahutused, jätab ka see mind üsna külmaks. Nimelt meeldib mulle ronida. See tähendab, et ma valin ise raja, julgestaja sätib end mugavalt sisse, sportronimise puhul 10-20 või maksimaalselt 30-40 meetrit ja nali läbi. Multipitch tähendab radade rida, ütleme 6-7, aga miks mitte ka 10 või rohkem rada (on ka sihukesi, mida ronitakse PÄEVI, magadki seal ankrus). See tähendab, et enamasti on julgestajal mugav asend ehk esimese pitchi alguses, edaspidi on julgestaja mingis megarõvedas sundasendis 20 cm kaljueendil ja ei saa end liigutada. Pool ajast sa ei näe oma julgestatavat ja üsna kindlalt ei näe sa järgmist ankrut, nii et sul pole õrna aimu ka, kaua sa seal veel olema pead.

Mul mingil hetkel pisarad voolasid lihtsalt, sest nii valus oli, liigutada ei saanud ja oli selge, et see olukord kestab veel vähemalt 15 minutit – ja meie ronisime LIHTSAT multipitchi. Bf hakkas hiljem mulle seletama, kui vapper ma ikka olin, sest ta ilmselt arvas, et pisarad olid hirmust – tegelikult pole seal (vähemalt meie raskusastmel) karta mitte midagi, sest ankrus oled sa ju enesejulgestuses (enamasti suisa kahe punktiga) ja ronides pole erilist ohtu, et sa päriselt mingi 5c peale jääd. Okei, horisontaali ronides (ehk traaverdades) on alati see jama, et KUI sa kukud, kukud sa pendlisse – aga rajad olid tõesti lihtsad ja me ei kukkunud kumbki kordagi, kuigi mina pidin olude sunnil kahte pitchi kaks korda ronima (ehk siis tegelikult kolm otsa, ühe korra edasi-tagasi ja siis uuesti edasi, sest ühe korra olin ma lihtsalt räiges segaduses ja ei suutnud välja mõelda, mis nüüd, nii et arutasime paremas ankrukohas asja, ja teisel korral avastasin kaks polti enne ankrut, et kuigi olin enda arust varuga ekspresse võtnud, pole neid siiski piisavalt). Ehk siis hirm polnud minu jaoks faktor, räige ebamugavus aga küll.

Lõpuks sõltub kõik prioriteetidest – ma olen valmis RONIMA läbi valu, nii et hiljem on käed-jalad verised ja nahk maas ja mingi lihas vist tegi midagi, mida ta poleks pidanud. See on ok, see on minu jaoks vastuvõetav hind. Ma ei ole valmis poolt sellest valust ka JULGESTADES taluma. Ja see köie idioodi kombel edasi-tagasi kerimine läheb juba pärast esimest pitchi kohutavalt tüütuks (meie köis oli 80 meetrit, pitche ronisime kuus, nii et edu.ee).

Nimelt käib see ronimine nii, et üks ronib ees, paneb paika ekspressid ja läbi selle köie ning pitchi lõppu kohale jõudes ehitab ankru või kinnitab end olemasolevasse ankrusse. Seejärel tõmbab ta sinna järele kogu ülejäänud köie ja julgestab oma otsast sinna teise ronija, kes tee pealt jälle kogu varustuse kaasa korjab. Seega saab seda idioodi kombel köie sikutamist iga pitchi lõpus teha.

Ahjaa, meestel on veel see eelis, et kui neil on põiekas, võivad nad kasvõi vastu kivi lasta ja eks tema siis voolab alla. Mina mõtlesin, et tahaks vetsu ja et ehk ikka varsti kuskil tuleb tiba sobivam koht, ca üheteistkümnest neljani. Ehk siis lõbutsemisest on asi kaugel.

Tuttav alpinist tuli selle peale küsima, kas ma siis ei tahagi end PROOVILE PANNA, mis on minu jaoks täiesti absurdne. Sama hästi võiks mina küsida, kas ta ei taha end joogas või salsas proovile panna, raudselt saaks hakkama, kui pingutaks. Ma eelistan pingutada ronides, mitte köiega lolli mängides. Alpinism on minu jaoks eelkõige selline liiga jõukate inimeste soov ka ohu piiril elada, kui vaesed inimesed oma ellu pinget tahavad, vaatavad nad nädal enne palgapäeva kontojääki.

Mis mulle aga VÄGA meeldis, oli laskumine. Nagu ülevalt näha, sain end ise 80 meetri kõrguselt köiega alla lasta. Vaat see võttis küll hetkeks olemise natuke jahedamaks ja sekundite möödumise pisut aeglasemaks. Ja oli lausa maaliliselt ilus.

Ja üleval saime perepilti teha, sellega tervitan oma vanaema:

❤ at 80 meters

A post shared by Rents (@rrrents) on

Advertisements

Küll need ronijad on imelikud

Kreeka on selline tore koht, kus inimesed oskavad hästi elada. Nad ARMASTAVAD veini, juustu, saiatooteid (tõsiselt, isegi saiavormi kõrvale pakutakse saia) ja liha. Kalymnos on aga väga selgelt ronijatele orienteeritud saar, nii et kohalikud on sissetulekute suurendamiseks olnud sunnitud oma suhtumist natuke kohandama, kuigi nad väga ilmselt peavad seda natuke totraks, et keegi tuleb võõrasse riiki kivi otsa ronima.

20171029_104854.jpg

Esiteks muidugi see, et kõik kohad on täis ronimispoode, iga kümne meetri tagant saad jälle endale viis paari värvilisi pükse osta (mina näiteks sain täna Keeni approach sandaalid, mis on nagu tavalised sandaalid, aga approachimiseks – mis on põhimõtteliselt nagu matk, aga lõppeb ronitava kalju ääres).

Aga see pole kõik. Nimelt on ronijad oma olemuselt sellised imelikud boheemlaslikud hipid. Firmad, kes ronijatele riideid toodavad, on sellest ammu aru saanud, nii et tänu sellele on meil võimalik osta näiteks sajaeuroseid pükse, mida kandes näeme välja nagu kodutud. Aga see hipilikkus/hipsterlus avaldub ka mitmetes teistes asjades. Näiteks selles, et kui ma (ilmselgelt sajaeuroste kodutupükstega, kuigi minu omad on ilge alega ostetud ja eelmisest hooajast) toidupoodi lähen ja seal nõutu näoga ringi vaatan, ütleb müüja mulle konarlikus inglise keeles “here climber food” (“ronijatoit”) ja viib mind kättpidi valgu- ja müslibatoonide juurde.

Me in my natural habitat #climbing #alwayshalfnaked

A post shared by Rents (@rrrents) on

Mõni kaupmees on aga jõudnud suisa nii kaugele, et istus ühel ilusal päeval sõpradega maha ja ütles: “Teate, mulle tuli geniaalne mõte!”

“Noh?”

“Ma teen oma restorani!”

“Siin ju on juba kümme restorani!”

“Jah, aga minu restoranis saab toitu ilma saiata tellida. Ja pooltes toitudes pole EI liha EGA juustu! Ja õllevalik on suurem kui veinivalik”

“Täitsa lollakas, kes see sellist asja ostma hakkab sinu arust???”

Ja siis pani esimene mees üles sildid “Gluteenivabad toidud!” ja “Küsi taimetoidumenüüd!” (ja loomulikult ka “Tasuta WIFI!”, sest kui sa oma ronimist ei instagrammi, kas sa siis ikka oled nartsissist???) ning raha hakkas ojadena voolama, sest noh, ronijad. Kui nüüd keegi neist avastaks, et IPA on olemas, oleks ta täiesti või sees.

Siin on nii ilus

They know nothing about #winter here

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ma ei viitsi teie õnneks ilmselt iga päev sadat pilti näitama hakata, sest olen telefoniga netis, aga jõudsime eile Kalymnosele. Kuna start oli laupäeva varahommikul kell 3, siis olin mina nii ûleväsinud, et pea käis kergelt ringi, ronisin ühe 5c ja ühe 6a ning läksin sööma ja magama ära. Selline väsimus oli, et lasin julmalt 12 tundi järjest. Ahjaa, toit on siin sellistes portsjonites, nii et ma pean vist hakkama Railiga kahepeale vegantoitu ostma vms, et poleks iga kord tunne, et viimase kolmandiku surun vägisi sisse:

I don't know what you are getting for Christmas, but I'm getting fat #noregrets

A post shared by Rents (@rrrents) on

Aga sellest ligasest Eesti ilmast tulles on ikka lausa äraütlemata tore jõuda kuskile, kus võib hommikul aluspesus rõdule jalutada, et seal hommikujoogat teha. IMELINE.

P.S. Nodsu kirjutas oma ahistatavakogemustest postituse, huvitav on.

Täitsa pekkis, millised need eestlased on

Mulle läks väikese Annabeli lugu täiega hinge, sest neuroblastoom on üks maailma rõvedaimaid asju – nii et tulin täna tööle mõttega esimese asjana midagigi annetada, sest eile õhtul läks kiireks. Ja loen ajalehest, et ÜHE ÖÖPÄEVAGA saadi kokku selline summa, et saab ühte inimest veel aidata – ja ühe inimese ravi on ju 172 000 eurot. Uskumatu, kui tublid me oleme ja kui palju me saavutada võime, kui me seljad kokku paneme. Täiesti imeline.

«Oleme justkui puuga pähe saanud. Õiged sõnad puuduvad. Eesti inimesed jooksid fondi headusega täiesti kummuli,» ütles vähiravifondi «Kingitud elu» juhataja Toivo Tänavsuu.

««Aitäh» kõlab siin ilmselt õõnsalt. Aga oleme tõesti praegu täiesti sõnatud. Midagi ligilähedaseltki niisugust ei ole fondi silmad veel varem näinud. Alles toibume…,» teatab fond.

Lahedad oleme, mis ma muud oskan öelda.

I ❤ surprises. Mõista-mõista, mis see on!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Muidu on päeva põnevaim uudis, et kuna ma rääkisin oma bf-ile irvitades, et absoluutselt igal inimesel joogapiltide peal tundub kodus joogaratas olevat, aga ma küll sellise asja eest raha välja ei käiks, võttis ta ilmselgelt seda vihjena ja kinkis mulle joogaratta. 😀 Krt, nüüd ma vist ei saagi enam kogu aeg laisk olla, vaid pean seljavenitusi edaspidi natuke tõsisemalt võtma. Vannun, et siit tuleb ühel hetkel enne ja pärast pilt, sest all võite te siis esmalt näha minu kapotasanaüritust ja paremale klõpsates seda, kuidas painduva seljaga inimene sama asendit võtab. Kui kedagi hullult huvitab, siis ideaalne rattata sooritus näeb välja selline. Arenguruumi natuke on.

Aa ja uued prillid sain ka kätte, nüüd olen sihuke natuke nagu nohik, aga natuke nagu lahe ka:

Tell me I'm cute, baby 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ainult natuke veel

Mul oli MEGAtore nädalavahetus. Käisime veel viimast korda enne PÄRIS reisi põhjanaabrite juures ronimas. Telkimiseks on minusuguse printsessi jaoks juba kaugelt liiga külm, nii et rentisime Helsinki lähedal ühe korteri. Ja täitsa lõpp, tundub, et seal elab terve pere kogu aeg sees, lihtsalt neid vahepeal nädalavahetusel ei ole vms, sest kogu korter oli manti täis. Ja kui ma ütlen “manti”, ei mõtle ma ainult raamatuid, vaid ka inglitiibu ja maske ja suuri kaelkirjakuid. You name it. Nii et kuna üks meie gängist on fotokaga ümberkäimises osav, möödus meie pühapäevahommik ülalolevaid pilte tehes.

Esimene ronimispäev oli selles mõttes kohutav, et tahtsime proovida, mis tunne väljas on, ja üllatuslikult selgus, et külmumistemperatuuri lähistel ei olegi mõnus end vastu kivi suruda. Kümne minuti pärast sõrmi enam ei tunne ja seal, kus vesi mööda kivi alla voolab, hakkavad sõrmeotsad külmest valutama. Päeva lõpuks olin ma täiesti kurnatud ja lihtsalt värisesin üle kere. Kui enne olin innukalt huilanud, et õhtul saab sauna, siis tegelikult jõin ühe klaasi siidrit ja vajusin enne 11 magama. Vähemalt piisas sellest kogemusest, et mu bf saaks aru, et alpinism pole ikka tema jaoks – ta vahepeal hirmutas mind juttudega suurtest mägedest ja millest kõigest veel, aga kui ma selle päeva lõpus ta käest küsisin, kas ta kujutab ette, et nulli asemel oleks -15 ja ta peaks nüüd selle päeva lõpus telki ronima, mitte sooja korterisse, leidis ta väga innukalt, et ronimisreisid peaksid alati ainult soojade kaljude juurde viima.

Teisel päeval olime targemad ja ronisime sees. Selles mõttes on hea ettevalmistus olnud, et oleme vähemalt kuuetunniseid trenne nüüd ikka hulgim teinud ja ega keha neist ilmtingimata vaimustuses ei ole, aga hakkab vaikselt harjuma. Mulle meeldivad Helsingi sisehalli rajad ka, flow on kuidagi parem kui Tallinnas. Isegi mulle liiga raskete radade puhul saan aru, et see on tegelikult olemas ja hea. Tase on üsna stabiilselt 6b-6c kandis ka, nii et tahaks loota, et kui nüüd täna-homme treenin ja siis kaks päeva puhkamiseks, jooksmiseks ja massaažiks jätan, saame soojemas kliimas ka midagi tehtud. Nüüd on ainus probleem see, et ei tohi end viimase nädala jooksul paksuks süüa, sest ma olen üks neist Marca poolt mainitud inimestest, kes suvel automaatselt alla võtab, sest kes see palavaga ikka sooja toitu sööb, aga nii, kui temperatuur alla nulli langeb, tahaks end teki sisse kerida, kakaod juua ja saiakesi süüa. Eilne õhtusöök oli näiteks kakao ja see (jah, kõik sõin üksi ära, aga no vähemalt kakaost kallasin pool diivanile, asi seegi):

P.S. Mis kurat on lahti Tallinna parkimisega? Üks mu sõber sai juba kolmandat korda parkimise eest trahvi ca ühe või kahe nädala jooksul. Samas kohas, samalt kontrolörilt. Konks on selles, et kaks eelmist trahvi on mõlemad ühe päeva jooksul tühistatud ja kontrolör julmalt muudkui kirjutab neid välja, mis sellest, et parkimisõigust tõendav invaluba on igati kenasti esiklaasil näha (ja no hiljemalt kolmanda korra ajal peaks ju kontrolöril meeles ka olema, et krt, sellele autole vist ei tasu teha). Kas Tallinna linnas on mingi vaikimisi eeldus, et invaliidid ei peaks Solarises käima v? Soovitaks tüübil otse õiguskantslerile murekiri saata, aga kuna ta alles paari kuu eest oli seal praktikal, siis seda oleks tal tiba mark teha vist. Ma kasutaks juhust trollimiseks ja kirjutaks pikalt-laialt kohe, kuidas ei saa elada siin Eesti riigis ja institutsiooniline tagakiusamine jne jne. 😀 Igatahes nii vähe on mõnel kontrolöril vaja, et päev jälle korda oleks läinud. Või on tõesti võimalik, et keegi ei ütlegi kontrolörile, et “kle, me oleme mitu samale inimesele tehtud trahvi järjest ära tühistanud juba, ära nüüd koti neid invaliide nii palju”?

P.P.S. Mis kurat on lahti meie pangandusega? Tellisime meie midagi internetist KUU aega tagasi. Üks kuu. Ja kuna otsekohe läks arvelt maha täpselt õige summa, aga kolm korda, vantsisime LHV-sse ja ütlesime, et ei-ei-ei, nii küll ei lähe, tühistage ära see nali. Singing Rocki kirjutasime ka Hollandisse ja ütlesime neile, et tühistagu ära see tellimus. Nende Tšehhi peakorterisse kirjutasime ka, et mis kurat teil toimub üldse, tegelege asjaga. Mille peale nad ütlesid, et ega neil oma rahvusvahelise esindusega eriti kontakti ei ole, ei oska arvata ka, mis need teevad seal, aga proovivad ühendust võtta. Sest ega pea ei pea teadma, mida jalad teevad jne. Hollandi esindus ilmselgelt sai meie kirjad kätte, sest nad kinnitasid päris alguses omalt poolt, et tühistavad üleliigsed tellimused ära – viimasele kirjale julmalt ei vastatud. Noh, täna saime kirja, et asjad on posti pandud (kuu aega hiljem, milline internetipood üldse teeb nii?), nii et läksime LHV-sse uurima, et milles kühvel. Selgus, et LHV inimesed alles uurivad asja, sest see, kui üks firma on kolm korda järjest võtnud ühel ja samal ajahetkel täpselt sama summa maha, pole ju veel ilmtingimata mingi märk, et midagi valesti oleks. Ja no see polnud paarikümneeurone tellimus, muuhulgas oli seal üks köis, mis üksi oli juba üle saja euro, korrutage see summa rõõmsalt kolmega nüüd – mõnel vaesemal perel oleks selle peale hing paelaga kaelas ja peaks söögiraha naabritelt laenama, aga no pangal on ca 500 euro tagasi kandmisega ometi aega küll. Arvati, et ehk järgmise nädala jooksul oskavad nad meile midagi vastata – tunnen kaasa sellele vaesele inimesele LHV-st, kes ilmselgelt vastu talve jalgsi Hollandisse asju uurima saadeti, sest ma ei kujuta ette ühtki teist varianti, kuidas sellise asja peale viis nädalat aega võiks minna. Sellest, kuidas rahvusvaheliselt äärmiselt tunnustatud ronimisasjade firma endale üldse sellist bläkki lubada saab, ei saa ma ammugi aru, sest tegu on Euroopa ühe tuntuima firmaga.

Õpilane ja õpetaja ja …

It's #friday #bitchez !!!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Võtsin targemate (st Marimelli Meelise) nõu kuulda ja käisin ühes kätelseisu eratrennis. Üks tore vene poiss tegelikult kutsus ka niisama nende seltskonnaga harjutama, aga mõtlesin, et võtan enne ühe tasulise ainult mulle mõeldud tunni. Kui oled millegi eest maksnud, pole nii häbi tuima näoga sada küsimust järjest esitada ja vahepeal kurta, et no krt, teen ju midagi vähemalt kord nädalas, aga tulemusi nii vähe – ja parem on see, kui ei seisa kõrval kümmet inimest, kes kõik sinust osavamad on, ma lähen siis lukku veits. Lisaks siis see, et vene poisid on (megaosavad) praktikud, aga teate küll, kuidas mulle akadeemikud meeldivad – Jass tugineb eelkõige teaduslikele uuringutele, mitte ei lähtu ainult sellest, mida ise kogenud on või kuidas kunagi Nõukogude Liidus trenni tehti. Olin varem TrenniNinja blogi lugenud, nii et teadsin ette, et ei lähe päris Orgu juurde, vaid suhtlen sellise treeneriga, kes oskab lugeda ja sellest järeldusi teha. St kui teile sobivad ka teistsugused meetodid, siis on tore, aga mina eelistan olukorda, kus personaalne lähenemine on tõesti PERSONAALNE lähenemine (mitte “siin on sinu personaalne toitumiskava, mille ma olen saatnud veel ainult 100 teisele inimesele”) ja ma võin kindel olla, et inimene, kellega ma suhtlen, ei tõmba päris persest fakte välja, vaid ta päriselt räägibki läbiviidud teadusuuringutest. Nii et minusugusele igati sobiv trenn.

Mis ma seal siis teada sain? Esiteks selgus, et mul oligi väike vormiviga. Või pigem ütleme nii, et ma ülekompenseerisin, et oleks alguses lihtsam üles minna, aga ei olnud sugugi mõelnud selle peale, et sel juhul pean ma hakkama ju üleval enda asendit uuesti muutma, et nüüd õigel joonel olla. Jass filmis mind, näitas, milline ma välja näen (ma hoidsin end tagasi ja ei karjunud talle näkku, et “õu mai gaad, ma pole ometi SELLISE kõhuga”, vaid noogutasin mõtlikult seda kõverat asendit vaadates), ja suunas paremasse asendisse. Muuhulgas näitas ka ühe hea harjutuse, mida keset tuba teha saab, nii et ei pea seina ääres harjutama. Ahjaa, ma tundsin end tõelise lambana, sest ma sain alles siis, kui ta seda ütles, aru, et ma ei pea tegelikult ENNE kätele tõusma ja SIIS lihaseid pingutama hakkama, vaid ma võin ka juba enne enda üles lükkamist ju kõik lihased juba pingesse tõmmata (muide, see “naba vastu selgroogu” lihaste pingutamine, mida joogas ja pilateses õpetatakse, on venitamiseks väga hea, aga ei sobi asjadeks, kus on vaja seda pingutatavate kerelihaste jõudu päriselt KASUTADA, nii et see oli mulle uus info). Ma saan aru, et see tundub kõigile teistele ilmselge, ma pidin ise ka häbi pärast maa alla vajuma, kui ta seda ütles, aga olge teie siis targemad ja tõmmake ikka kõik kenasti pingule juba ENNE enda üles lükkamist. Muuhulgas olen mina keskendunud põhiliselt staatilisele asendisseminekule, temaga tegime natuke dünaamilisemat varianti ka, päris huvitav oli.

Lisaks näitas ta mulle päris hea sõrmi tugevdava harjutuse, mille ma kohe innukalt oma hommikuvõimlemisse integreerisin, ja kahte õlavenitust, millega ma olen üsna laisk olnud. Tegu on nimelt selliste venitustega, mille jaoks on abivahendeid vaja, nii et kui ma vastu seina veel õlgu venitan ja muid imesid teen, siis see kipub kogu aeg meelest minema. Okei, ühe harjutuse jaoks ei ole midagi vaja, aga ma unustan selle kogu aeg ära. 😦 Nüüd ehk enam ei unusta, sest panin selle ju kirja ja puha.

Kolmandaks üllatas ta mind küsimusega selle kohta, milliste seeriatega ma harjutan. Mis on selles mõttes absurdne, et sõrmetrenni teen ma seeriatega ja lõuatõmbeid teen seeriatega ja üldse olen teadlik sellest, et trenn võiks mõtestatud ja mõõdetav olla, aga kätelseisu olin ma siiani suhtunud pigem põhimõttega “ma ju vahepeal natuke teen”. Nii et probleemi minu suhtumises näitas ta ka kohe kätte.

Oli mul sellest kõigest kasu ka? Tol hetkel tundsin küll, et oli ja esimese paari päevaga märkasin ka kohe tulemusi, aga pean häbiga tunnistama, et nüüd pole ca nädal aega üldse harjutanud. Jass saab küll hobuse seina äärde viia, aga ei saa tema sundida seda hobust kabjakesi taeva poole ajama, kui suksu ikka ise kaasa ei aita. Kuigi tegelikult pole asi olnud laiskuses ega selles, et ma kuidagi ei leiaks igapäevaselt seda 15 minutit, vaid kuna ma olen eesseisvaks ronitripiks (peaaegu ukse all, omg, omg) väga tõsiselt valmistunud, on ülakehalihased tihti nii valusad, et mitte ei taha sinna trenni peale teha, hea kui mõne kätekõverdusegi ronimisele vastukaaluks välja venitab. Hommegi olen Soomes, sest lubab kuiva ilma ja saab seega ehk välja mängima. Või noh, pileteid ostes mõtlesime sisehalli peale, aga natuke päikest kuluks ära küll, ma olen topeltkoguses D-vitamiini õgimisest hoolimata täielikus sügiskurnatuses ja ainult magaks hea meelega. Aga jah, ma ise tunnen, et sellest eratunnist oli megalt kasu ja ma tean nüüd, millele rohkem tähelepanu pöörata, aga karta on, et tõsisemalt hakkan ma selle teemaga tegelema alles puhkuse ajal või ehk isegi pärast seda. Nii et aastavahetuseks juba kätel seistes end lootoseasendisse vedada vms suurejoonelist ei õnnestu.

P.S. Seoses Nautica avamisega on ühes nende prillipoes 50% soodukas nii raamidele kui ka klaasidele, nii et ma sain mingi üle 10 aasta uued prillid. Kusjuures tavalisi prille lihtsalt EI MÜÜDA enam, nii et olin sunnitud ka hipsteriks hakkama. Unustasin kahjuks poes pardilõustapilti teha, nii et pilti näitan siis, kui järgmisel nädalal kätte saan.

Valus on

Virutasin teisipäeval rusikaga vastu seina. Ei üritanud vihaselt patriarhaadi piiravaid müüre purustada, vaid lihtlabaselt end trennis hooga vasaku käega ühest nukist teise lennutada, aga ebaõnnestusin. Kuna hoog oli suur, oli pauk nii vali, et sain maas kägaras veel roppusi jagada, kuni valu järele andis. Midagi ära ei murdnud, sest samas trennis sain sõrmi veel normaalselt edasi kasutada, mitme erineva haardega nukkide peal, aga öösel ärkasin üles selle peale, et valutasid. Nüüd tehti eile õlavarde gripivaktsiin ka (öeldi, et vaktsiin hakkab tööle 10-14 päeva jooksul, autism võib avalduda varem). Nii et terve käsi valutab. 😀 Õnneks on jätkuvalt funktsionaalne, testisin täna hommikul, et saab normalselt lõuatõmbeid teha, st nii sõrmed haaravad kui ka lihased toimivad, nii et surema vist ei hakka. Muidu nutaks küll vist vihast, kui nädal enne ronimisreisi end nii lolli õnnetusega ise julgestusorja staatusesse lööks.

Keegi just ütles, et ta sada aastat juba ei loe mu blogi, sest ma kirjutan ainult spordist. Nojah, eks see elu on selline. Vana laulukirjutamise reegel, kirjuta sellest, mis sulle oluline on ja mida sa aknast näed. Bf oli mul väga üllatunud, kui ta teada sai, et ma tegelikult kuri feminist olen ja mind vahel suisa ajaleheski avaldatakse. Küsis veel minu käest tõsiselt, kas ma poleks pidanud enne ajalehte minekut küsima, kas ta ikka sellega nõus on. Ja kui ma ütlen “tõsiselt”, siis ma mõtlen, et ta suutis peaaegu lause lõpetamiseni tõsist nägu teha, enne kui naerma pahvatas. Aga me oleme natuke arutanud siin feministlikke teemasid ka. Näiteks nii otsest kui varjatud palgalõhet, näiteks seda, et maapiirkondades ollakse tihti meesõpetajatele valmis rohkem hüvesid pakkuma, et nad üldse sinna tööle tuleksid – mis ühelt poolt on naiste diskrimineerimine, aga samas on meesõpetaja nagu ükssarvik, keda püütakse mis tahes vahenditega, et lastel oleks ka mõni positiivne meeseeskuju ning otsi seal siis neid positiivseid lahendusi. Sest selge see, et see, kelle järele parajasti nõudlus on, saab rohkem valida. Üldse on ta mul selline terava keelega, eile küsis ühe kollegi käest irvitades, kas see ikka saab aru, et hepeat’is mind just – ma isegi ei teadnud, et ta sellist sõnavara teab. Mul on tunne, et ta loeb salaja feministlikke lehti või midagi.

Nii et selle valguses üllatab mind täiega, et meie meedias on muidu hulk meessoost arvamusliidreid, kes võtavad sõna kliimasoojenemise, Venemaa, Trumpi, homoseksuaalsuse ja kõige muu teemal, aga kellel on nüüd suu täiesti vett täis. Facebookis olen näinud küll mõnda toredat meest sel teemal postitamas. Mõned mehed on mulle pärast mu blogipostitust eraldi kirjutanud, et see oli vajalik teema ja tore, et ma sellele tähelepanu juhin – aga mina tahaksin küll Postimehe arvamusküljelt lugeda, kuidas mõni mees kirjeldab, mida tema oma elus teeb. No näiteks, kuidas Mihkel Raud oma tütart kasvatab või keegi teine oma poegi vms. Või kuidas nemad naisi austavad või miks ei austa jne. Kuidas nad käituvad, kui sõber seltskonnas täis peaga üle piiri läheb. Kas nad vabandavad järgmisel päeval, kui nad ise üle piiri lähevad, või loodavad, et ehk ei jõua ajakirjandusse (või loobuvad üldse alkoholi tarbimisest, nagu Mihkel Raud). Me moodustame poole sellest ühiskonnast ja teine pool teeb praegu avalikult nägu (oota, siin on see koht, kus #notallmen öelda), et üht meie põletavaimat probleemi pole olemas. Tahan lugeda Kivirähku või Juurt sel teemal teravalt sõna võtmas. Tehtagu! 😀

P.S. Mulle meeldis see, et saates “Suud puhtaks” ütles Andres Kasesalu neutraalselt välja, et ahistamine pole ööklubides mitte ainult tavaline, vaid ka mõlemasuunaline ja et ka teda on ahistatud. St nii mehed kui naised võiksid enne kätel käia laskmist ikka hetkeks mõelda, kas see katsutavale ka meeldib. Üldse oli minu meelest seekord VÄGA hea saade, eriti hea oli see, et seal oli päriselt üks julge naine, keda oli süstemaatiliselt ahistatud ja kes sellest ausalt rääkis – et inimesed, kes küsivad küsimusi seelikupikkuse kohta, näeksid, milline üks lugu olla võib. Samuti meeldis mulle see, et rõhutati seda, et tavaliselt räägitakse sellest, et kuidas küll see ahistaja nüüd edasi elab, aga mitte sellest, kuidas see ohver nüüd küll hakkama saab. Ainus asi, millest ma seal saates üldse aru ei saanud, oli see, miks keegi pidi ikka islami sisse tooma, kui viimased päevad on näidanud, et eestlannad on oma ahistamisjuhtumid ka toredate valgete poiste abiga kenasti kätte saanud.

P.P.S. Kas see on ahistamine, kui ma ütlen, et Katri Lamesoo nägi kuidagi eriti hea välja? Vannun, et seksuaalset huvi siin taga pole, lihtsalt märkasin.

  • Kategooriad