Õpilane ja õpetaja ja …

It's #friday #bitchez !!!

A post shared by Rents (@rrrents) on

Võtsin targemate (st Marimelli Meelise) nõu kuulda ja käisin ühes kätelseisu eratrennis. Üks tore vene poiss tegelikult kutsus ka niisama nende seltskonnaga harjutama, aga mõtlesin, et võtan enne ühe tasulise ainult mulle mõeldud tunni. Kui oled millegi eest maksnud, pole nii häbi tuima näoga sada küsimust järjest esitada ja vahepeal kurta, et no krt, teen ju midagi vähemalt kord nädalas, aga tulemusi nii vähe – ja parem on see, kui ei seisa kõrval kümmet inimest, kes kõik sinust osavamad on, ma lähen siis lukku veits. Lisaks siis see, et vene poisid on (megaosavad) praktikud, aga teate küll, kuidas mulle akadeemikud meeldivad – Jass tugineb eelkõige teaduslikele uuringutele, mitte ei lähtu ainult sellest, mida ise kogenud on või kuidas kunagi Nõukogude Liidus trenni tehti. Olin varem TrenniNinja blogi lugenud, nii et teadsin ette, et ei lähe päris Orgu juurde, vaid suhtlen sellise treeneriga, kes oskab lugeda ja sellest järeldusi teha. St kui teile sobivad ka teistsugused meetodid, siis on tore, aga mina eelistan olukorda, kus personaalne lähenemine on tõesti PERSONAALNE lähenemine (mitte “siin on sinu personaalne toitumiskava, mille ma olen saatnud veel ainult 100 teisele inimesele”) ja ma võin kindel olla, et inimene, kellega ma suhtlen, ei tõmba päris persest fakte välja, vaid ta päriselt räägibki läbiviidud teadusuuringutest. Nii et minusugusele igati sobiv trenn.

Mis ma seal siis teada sain? Esiteks selgus, et mul oligi väike vormiviga. Või pigem ütleme nii, et ma ülekompenseerisin, et oleks alguses lihtsam üles minna, aga ei olnud sugugi mõelnud selle peale, et sel juhul pean ma hakkama ju üleval enda asendit uuesti muutma, et nüüd õigel joonel olla. Jass filmis mind, näitas, milline ma välja näen (ma hoidsin end tagasi ja ei karjunud talle näkku, et “õu mai gaad, ma pole ometi SELLISE kõhuga”, vaid noogutasin mõtlikult seda kõverat asendit vaadates), ja suunas paremasse asendisse. Muuhulgas näitas ka ühe hea harjutuse, mida keset tuba teha saab, nii et ei pea seina ääres harjutama. Ahjaa, ma tundsin end tõelise lambana, sest ma sain alles siis, kui ta seda ütles, aru, et ma ei pea tegelikult ENNE kätele tõusma ja SIIS lihaseid pingutama hakkama, vaid ma võin ka juba enne enda üles lükkamist ju kõik lihased juba pingesse tõmmata (muide, see “naba vastu selgroogu” lihaste pingutamine, mida joogas ja pilateses õpetatakse, on venitamiseks väga hea, aga ei sobi asjadeks, kus on vaja seda pingutatavate kerelihaste jõudu päriselt KASUTADA, nii et see oli mulle uus info). Ma saan aru, et see tundub kõigile teistele ilmselge, ma pidin ise ka häbi pärast maa alla vajuma, kui ta seda ütles, aga olge teie siis targemad ja tõmmake ikka kõik kenasti pingule juba ENNE enda üles lükkamist. Muuhulgas olen mina keskendunud põhiliselt staatilisele asendisseminekule, temaga tegime natuke dünaamilisemat varianti ka, päris huvitav oli.

Lisaks näitas ta mulle päris hea sõrmi tugevdava harjutuse, mille ma kohe innukalt oma hommikuvõimlemisse integreerisin, ja kahte õlavenitust, millega ma olen üsna laisk olnud. Tegu on nimelt selliste venitustega, mille jaoks on abivahendeid vaja, nii et kui ma vastu seina veel õlgu venitan ja muid imesid teen, siis see kipub kogu aeg meelest minema. Okei, ühe harjutuse jaoks ei ole midagi vaja, aga ma unustan selle kogu aeg ära. 😦 Nüüd ehk enam ei unusta, sest panin selle ju kirja ja puha.

Kolmandaks üllatas ta mind küsimusega selle kohta, milliste seeriatega ma harjutan. Mis on selles mõttes absurdne, et sõrmetrenni teen ma seeriatega ja lõuatõmbeid teen seeriatega ja üldse olen teadlik sellest, et trenn võiks mõtestatud ja mõõdetav olla, aga kätelseisu olin ma siiani suhtunud pigem põhimõttega “ma ju vahepeal natuke teen”. Nii et probleemi minu suhtumises näitas ta ka kohe kätte.

Oli mul sellest kõigest kasu ka? Tol hetkel tundsin küll, et oli ja esimese paari päevaga märkasin ka kohe tulemusi, aga pean häbiga tunnistama, et nüüd pole ca nädal aega üldse harjutanud. Jass saab küll hobuse seina äärde viia, aga ei saa tema sundida seda hobust kabjakesi taeva poole ajama, kui suksu ikka ise kaasa ei aita. Kuigi tegelikult pole asi olnud laiskuses ega selles, et ma kuidagi ei leiaks igapäevaselt seda 15 minutit, vaid kuna ma olen eesseisvaks ronitripiks (peaaegu ukse all, omg, omg) väga tõsiselt valmistunud, on ülakehalihased tihti nii valusad, et mitte ei taha sinna trenni peale teha, hea kui mõne kätekõverdusegi ronimisele vastukaaluks välja venitab. Hommegi olen Soomes, sest lubab kuiva ilma ja saab seega ehk välja mängima. Või noh, pileteid ostes mõtlesime sisehalli peale, aga natuke päikest kuluks ära küll, ma olen topeltkoguses D-vitamiini õgimisest hoolimata täielikus sügiskurnatuses ja ainult magaks hea meelega. Aga jah, ma ise tunnen, et sellest eratunnist oli megalt kasu ja ma tean nüüd, millele rohkem tähelepanu pöörata, aga karta on, et tõsisemalt hakkan ma selle teemaga tegelema alles puhkuse ajal või ehk isegi pärast seda. Nii et aastavahetuseks juba kätel seistes end lootoseasendisse vedada vms suurejoonelist ei õnnestu.

P.S. Seoses Nautica avamisega on ühes nende prillipoes 50% soodukas nii raamidele kui ka klaasidele, nii et ma sain mingi üle 10 aasta uued prillid. Kusjuures tavalisi prille lihtsalt EI MÜÜDA enam, nii et olin sunnitud ka hipsteriks hakkama. Unustasin kahjuks poes pardilõustapilti teha, nii et pilti näitan siis, kui järgmisel nädalal kätte saan.

Advertisements

Valus on

Virutasin teisipäeval rusikaga vastu seina. Ei üritanud vihaselt patriarhaadi piiravaid müüre purustada, vaid lihtlabaselt end trennis hooga vasaku käega ühest nukist teise lennutada, aga ebaõnnestusin. Kuna hoog oli suur, oli pauk nii vali, et sain maas kägaras veel roppusi jagada, kuni valu järele andis. Midagi ära ei murdnud, sest samas trennis sain sõrmi veel normaalselt edasi kasutada, mitme erineva haardega nukkide peal, aga öösel ärkasin üles selle peale, et valutasid. Nüüd tehti eile õlavarde gripivaktsiin ka (öeldi, et vaktsiin hakkab tööle 10-14 päeva jooksul, autism võib avalduda varem). Nii et terve käsi valutab. 😀 Õnneks on jätkuvalt funktsionaalne, testisin täna hommikul, et saab normalselt lõuatõmbeid teha, st nii sõrmed haaravad kui ka lihased toimivad, nii et surema vist ei hakka. Muidu nutaks küll vist vihast, kui nädal enne ronimisreisi end nii lolli õnnetusega ise julgestusorja staatusesse lööks.

Keegi just ütles, et ta sada aastat juba ei loe mu blogi, sest ma kirjutan ainult spordist. Nojah, eks see elu on selline. Vana laulukirjutamise reegel, kirjuta sellest, mis sulle oluline on ja mida sa aknast näed. Bf oli mul väga üllatunud, kui ta teada sai, et ma tegelikult kuri feminist olen ja mind vahel suisa ajaleheski avaldatakse. Küsis veel minu käest tõsiselt, kas ma poleks pidanud enne ajalehte minekut küsima, kas ta ikka sellega nõus on. Ja kui ma ütlen “tõsiselt”, siis ma mõtlen, et ta suutis peaaegu lause lõpetamiseni tõsist nägu teha, enne kui naerma pahvatas. Aga me oleme natuke arutanud siin feministlikke teemasid ka. Näiteks nii otsest kui varjatud palgalõhet, näiteks seda, et maapiirkondades ollakse tihti meesõpetajatele valmis rohkem hüvesid pakkuma, et nad üldse sinna tööle tuleksid – mis ühelt poolt on naiste diskrimineerimine, aga samas on meesõpetaja nagu ükssarvik, keda püütakse mis tahes vahenditega, et lastel oleks ka mõni positiivne meeseeskuju ning otsi seal siis neid positiivseid lahendusi. Sest selge see, et see, kelle järele parajasti nõudlus on, saab rohkem valida. Üldse on ta mul selline terava keelega, eile küsis ühe kollegi käest irvitades, kas see ikka saab aru, et hepeat‘is mind just – ma isegi ei teadnud, et ta sellist sõnavara teab. Mul on tunne, et ta loeb salaja feministlikke lehti või midagi.

Nii et selle valguses üllatab mind täiega, et meie meedias on muidu hulk meessoost arvamusliidreid, kes võtavad sõna kliimasoojenemise, Venemaa, Trumpi, homoseksuaalsuse ja kõige muu teemal, aga kellel on nüüd suu täiesti vett täis. Facebookis olen näinud küll mõnda toredat meest sel teemal postitamas. Mõned mehed on mulle pärast mu blogipostitust eraldi kirjutanud, et see oli vajalik teema ja tore, et ma sellele tähelepanu juhin – aga mina tahaksin küll Postimehe arvamusküljelt lugeda, kuidas mõni mees kirjeldab, mida tema oma elus teeb. No näiteks, kuidas Mihkel Raud oma tütart kasvatab või keegi teine oma poegi vms. Või kuidas nemad naisi austavad või miks ei austa jne. Kuidas nad käituvad, kui sõber seltskonnas täis peaga üle piiri läheb. Kas nad vabandavad järgmisel päeval, kui nad ise üle piiri lähevad, või loodavad, et ehk ei jõua ajakirjandusse (või loobuvad üldse alkoholi tarbimisest, nagu Mihkel Raud). Me moodustame poole sellest ühiskonnast ja teine pool teeb praegu avalikult nägu (oota, siin on see koht, kus #notallmen öelda), et üht meie põletavaimat probleemi pole olemas. Tahan lugeda Kivirähku või Juurt sel teemal teravalt sõna võtmas. Tehtagu! 😀

P.S. Mulle meeldis see, et saates “Suud puhtaks” ütles Andres Kasesalu neutraalselt välja, et ahistamine pole ööklubides mitte ainult tavaline, vaid ka mõlemasuunaline ja et ka teda on ahistatud. St nii mehed kui naised võiksid enne kätel käia laskmist ikka hetkeks mõelda, kas see katsutavale ka meeldib. Üldse oli minu meelest seekord VÄGA hea saade, eriti hea oli see, et seal oli päriselt üks julge naine, keda oli süstemaatiliselt ahistatud ja kes sellest ausalt rääkis – et inimesed, kes küsivad küsimusi seelikupikkuse kohta, näeksid, milline üks lugu olla võib. Samuti meeldis mulle see, et rõhutati seda, et tavaliselt räägitakse sellest, et kuidas küll see ahistaja nüüd edasi elab, aga mitte sellest, kuidas see ohver nüüd küll hakkama saab. Ainus asi, millest ma seal saates üldse aru ei saanud, oli see, miks keegi pidi ikka islami sisse tooma, kui viimased päevad on näidanud, et eestlannad on oma ahistamisjuhtumid ka toredate valgete poiste abiga kenasti kätte saanud.

P.P.S. Kas see on ahistamine, kui ma ütlen, et Katri Lamesoo nägi kuidagi eriti hea välja? Vannun, et seksuaalset huvi siin taga pole, lihtsalt märkasin.

Miks meil TEGELIKULT on vaja sooneutraalset kasvatust

6d5cba8d4250d16122dc35b30234afc5

Päriselt. Ma olen viimastel päevadel sellele nende ahistamisjuttude laviini valguses palju mõelnud. Neid on hetkel internetis LÕPUTULT, kõik naised jagavad. Võiksin minagi jagada, sest pea igal naisel on neid ju juhtunud, kui mitte muud, siis kasvõi seda, et keegi bussis end sinu vastu nühib või tänaval liputab või sind jõllitades end näpib vms. Küll aga on mul neid kordi olnud päris paljude tuttavatega võrreldes üsna vähe – ja mis eriti oluline, mul ei ole mitte mingit probleemi sellises olukorras inimesele väga kõvasti väga halvasti öelda või vastu kõrvu anda. Ma ei võta sellist asja eriti südamesse, kui vaja annan lihtsalt laksu kirja ja on selge signaal teele saadetud, et nii ei lähe. Kirsti Timmer ilmselgelt mõtleb suht sama moodi. AGA. Kui ma kuulan oma sõbrannade-tuttavate kirjeldusi või loen internetist võhivõõraste omi, on selge, et me oleme vähemuses.

Miks? Ma olen oma varasema elu jooksul huviga täheldanud ja nüüd viimase nädala jooksul hirmuga juba sadu kordi lugenud, kuidas naised kirjutavad sellest, kuidas nad konfliktisituatsioonis EI JULGE midagi öelda. Mitte ainult suvalised naised, vaid ka mitmekordne maailmameister Anja Pärson kirjeldas just Instagrammis seda, kuidas võõrad mehed koos pilti teha tahtsid ja selle käigus pidevalt ta rindu ja tagumikku käppisid – ning kuidas ta NAERATAS VIISAKALT, ET MITTE STSEENI TEKITADA. Tal oli häbi, ta ei tahtnud karjuda, ta ei tahtnud konflikti sattuda. Ja see ei ole üks Anja Pärson, see on miljon või miljard naist ebamugavas situatsioonis, nad käituvadki niimoodi. MINA olen käitunud niimoodi, kui New Yorgis mingi tüüp minu ette maha istus ja end rahumeeli näppima hakkas – ma tõusin püsti ja läksin vaikselt minema, sest MINUL oli häbi. Ma suudan sellest üle olla, kui keegi päriselt mind katsuma tuleb või minu isiklikku ruumi trügib, aga vahel pean ma endale teadlikult meelde tuletama, et oot-oot, see on nüüd see koht, kus tuleb väga kõva häälega inimene väga valusasti paika panna, sest see, mis praegu toimub, ei ole normaalne. Teine asi on see, et mul tekkis see julgus, kui ma olin juba pea 20, aga paljud neist pervodest ründavadki just noori, kes on alles 13-14-aastased ja EI julge reageerida ega õieti hingatagi, kui keegi end bussis vastu neid nühkima kukub vms. Ega perverdid ka lollid ei ole, nad valivad teadlikult sellise ohvri, kellest kõige väiksema tõenäosusega jama tuleb, mis seletab ka kohe, miks minul ja Kirstil eriti probleeme ei ole (aga selle teadmise valguses võiks empaatiavõimet siiski olla).

9de9e543ca2358c89970086aba70d04d

Miks minul ja mitmel teisel naisel neid probleeme ei ole ja miks me julgeme vajadusel kõva häälega võõraid inimesi pikalt saada, kui kõrvalt näen, et peol ei julge paljud teised naised isegi vabalt nalja teha? Olen seda teemat oma “munadega” sõbrannadega arutanud ja meie kõigi ühiseks jooneks on see, et meist kasvatati kodus inimesi, mitte naist. Meie majas polnud tegu isegi mitte sooneutraalsusega, vaid ma kasvasin isaga, kes ei sallinud “naiste mänge”, st mingit käekottidega ringijalutamist jms, need mängud olid talle eos vastumeelsed ja paljude traditsiooniliselt naiselikeks peetavate käitumismaneeride kohta tehti pidevalt halvustavaid märkusi, nii et ma kasvasin eelkõige üles poistega poiste mänge mängides. Heades raamatutes (“Röövlitütar Ronja”, “Pipi Piksukk”, “Kolm musketäri”) oli nagunii palju madinat ja vähem õhkamist, nii et see andis ka panuse. Ütleme nii, et tänapäeva üleharitud feministid ütleksid selle kohta “internaliseeritud misogüünia”, sest selle tulemusel olin ka mina üks neist “ma ei saa teiste naistega eriti hästi läbi” (loe: “issand jumal, olen mina alles eriline ja kindlasti teistest parem”) piffidest, sest kui minu klassis ka oli mõni tüdruk, kes ei mõelnud ainult patsikummidele ja poistele, ei näidanud nad seda avalikult. Õnneks sain ma vanemaks, kohtusin teiste karmide eitedega ja kasvasin sellest välja ning leian nüüd, et naised peaksid teisi naisi toetama. Teie ei tea, mis oludest nad tulevad. Näiteks üks tuttav kirjutas, kuidas teda ahistati peol ja ta ei julgenud karjuda – ta on terve elu kodus tappa saanud, muidugi ta ei julge ohusituatsioonis karjuda, selle peale oleks ju rohkem haiget saanud Kogu tema senine elukogemus ütleb, et targem on vaikselt kannatada, mis sellest, et mõistus ütleb, et “sõbrad on ümberringi, lõuga, keegi tuleb appi”. Su mõistus ei tööta sel hetkel, ohusituatsioonis teed sa seda, milleks sind kasvatusega aastate vältel järjekindlalt programmeeritud on.

mti3mjexmji3ntkxmdaymtiy

Olen kirjutanud ka sellest, kuidas üks kõige olulisem õppetund minu elus oli see, kui ma tulin esimeses või teises klassis väga halvas tujus koju ja olin nii üleväsinud, et hakkasin ilma mingi olulise põhjuseta nutma – mille peale mu isa ütles mulle, et on oluline aru saada, et mitte keegi ei saa mind mitte millekski sundida ja kui miski või keegi, ükskõik kas õpetaja või õpilane, ikka väga si*ta keema ajab, võib alati kõik mu**i saata ja koju ära tulla. Just sellises sõnastuses, ilma tärnideta. Ma ei ole küll kindel, aga mulle on jäänud mulje, et teisi pisikesi tüdrukuid ei kasvatata nii. Olen kirjutanud, kuidas nägin kõrvalt, kuidas linnas jalutava lasteaiarühma poisid jooksid ringi, aga väike tüdruk sai sõimu, sest astus rivist ühe sammu kõrvale. Olen kirjutanud, kuidas koolis olid tüdrukutele ja poistele hoopis erinevad reeglid ja mina olen pidanud nurgas seisma (mul oli sinna küll harva asja, sest ma lugesin tavaliselt omaette raamatut) asjade pärast, mille eest ühegi poisi pihta poleks häältki tõstetud. Tüdrukute puhul on iga pisike konflikt skandaal, sest tüdrukud PEAVAD hästi läbi saama, asju jagama, teisi mõistma jne. Poiss lööb teisel poisil kulmu rulli? Öeldakse, et “ära enam nii tee” ja kehitatakse õlgu, sest poistel ikka juhtub. Kui mina ühe klassivennaga algklassis kaklema läksin, nii et ninast veri väljas (olgu öeldud, et see OLI täiega minu laud, Marko oli täiega minu koha peal ja see on institutsiooniline tagakiusamine, et selle kakluse tulemusel tema ikkagi seal edasi istuda sai), rivistati terve klass üles, et rääkida sellest, kui kohutav asi just juhtus ja kuidas eriti tütarlapsed võiksid järeleandlikumad olla (“ära aja oma õigust taga, vaid anna järele ja tee seda, mida mees tahab, sest tublid tüdrukud ju väldivad konflikte”). SEDA tegi see naine seal külmiku taga, kui tal ühtki sõna suust välja ei tulnud ja ta ei suutnud mehele rusikaga näkku lüüa, nagu õigem oleks olnud, sest just nii on esmalt tema vanemad ja seejärel kogu kooliharidus kõigi nende aastate vältel dresseerinud.

Ära löö vastu, ära karju, ära kasuta inetuid sõnu, targem annab järele. Sa ju tahad teistele meeldida? Kellelegi ei meeldi liiga robustsed naised.

Kusjuures ma olen täheldanud, et kui värdjatele adekvaatselt reageerida, on nende esmane reaktsioon enamasti mitte viha, vaid SOLVUMINE. Kui baaris mingi suvaline töll vajub kutsumata nelja tütarlapse lauda, viisaka “me tegelikult tahame omavahel aega veeta” lause peale ära ei lähe ja tahab kellelegi veel kätt ümber panna, siis selle peale, kui sa ta otsesõnu pikalt saadad, on ta üdini solvunud. Või markantne näide – üks tüüp üritas baari vetsu eesruumis mu sõbranna kätt vägisi endale püksi toppida. Sõbranna ütles talle, et ta võib oma peenise iseendale istmikusse toppida (mööngem, mitte päris nende sõnadega), sest tema sellest igatahes huvitatud ei ole. Põhimõtteliselt seksuaalne ahistamine, minu sõbranna oli piisavalt tore, et teda mitte lüüa, nii kena temast, eks? Ei, mees rääkis täiesti tõsimeeli kõigile, kes kuulata viitsisid, et on alles mõrd, oleks ju võinud VIISAKALT keelduda (olukorras, kus teda VÄGISI kellegi peenisega otsekontakti viia taheti). Sest seksuaalne vägivald on baaris mingil määral normaliseeritud, aga halvasti ütlev naine on alati midagi kohutavat. Ja kõik näited, kus mina või mõni mu sõbranna on üle piiri läinud mehe teravalt paika pannud (ükskõik, kas füüsiliselt või sõnadega), on lõppenud sellega, et mehed on täiesti šokeeritud, sest me oleme nii vastikud ja halvad ning naiselikult käituda ka ei oska. Sest noh, viisakas naine laseks end vist vaikselt vägistada või midagi. Mitte et mind nende solvumine häiriks või midagi, mul ei olegi vaja värdjatele meeldida – aga mind häirib see, et nad seavad üldise fooni ja need on need eeldused, mille najal me kasvatame väikeseid tüdrukuid.

Ma ei ütle, et pange poistele vägisi seelikud selga või lubage tüdrukutel ainult tunkesid kanda, miskipärast arvan ma, et igal lasteaiakasvatajal on sellest ka sügavalt savi. Ma ütlen just, et me ei peaks lapsi vägisi dresseerima nagu koeri, et nende sisemisi instinkte maha suruda. Keegi ei pea tegema asju, mis talle sügavalt vastu hakkavad, et hea tüdruk (või poiss) olla. Minu lähedased näiteks olid ühel hetkel pisut solvunud, sest pisike sugulane ei tahtnud neid kallistada – ja leidsid, et laps peab ju harjuma oma sotsiaalse rolliga ja muidu jääbki elu lõpuni häbelikuks vms bullshit. Mina leian, et igal lapsel peab olema füüsiline enesemääramisõigus ja õigus otsustada, kes tema keha mingil ajahetkel katsub. Nagunii tuleb seda mingil määral lõhkuda sellega, et enne väljaminekut pannakse vägisi sokid jalga ja tehakse muid koledusi, otsustagu vähemalt ise, keda ta kallistab ja keda mitte. Just sellest saab alguse see, et väikesel inimesel pole õigust oma keha üle otsustada. See ei loe, et see puudutus pole seksuaalne, me õpetaksime lapsele, et kui asi puudutab tema katsumist, on tema soovid vähem tähtsad kui teiste omad (ja see vana hea “kannata ära”). Selle konkreetse lapse vanemad ütlesid, et R teab ise, keda ta kallistada tahab ja keda mitte (aplaus), aga mõelge, kui palju on neid, kes seda ei tee. Teda treenitaksegi 10 aastat järele andma, mis sellest, et vanatädi haiseb ehk alati sibula või Marlboro suitsu järele ning süda läheb natuke pahaks. Ja poistel lastakse samal ajal end lahti rabeleda ja minema joosta, sest noh, poiss ju, need mürgeldavadki. Teda ei õpetatagi kunagi teistega arvestama. Ning siis veel 10 aastat hiljem on see tüdruk uudistes, sest teda kasutati ära ja ta ei hakanud vastu ja ta ei karjunud – ning see poiss kommenteerib ja küsib, miks ta siis ometi ei teinud midagi, äkki talle ikka meeldis. Ja ta siiralt ei saagi sellest inimesest aru saada, sest nad elavad täiesti erinevates maailmades. Mina ei taha seal esimeses maailmas elada, see võiks 18. sajandi armastusromaanide pärusmaaks jääda.

Lühikokkuvõte: kasvatagem oma pojad ja tütred vajadusel inimesi perse saatma, aga õpetagem neile siiski, mis on empaatiavõime  ja millega seda süüakse. Nii on maailm kõigile parem paik.

P.S. Ja Tilda Swintoni pilte kasutasin ma lihtsalt selle pärast, et ta on maailma kõige ägedama androgüünse välimusega inimene.

Riigikogu huumoriminutid

Kuulasin täna töö kõrvale seda, kuidas Riigikogus arutati, kas tühistada kooseluseadus või mitte. Täitsa tõsiselt, Helme on nagu kloun seal, kes on pandud rahvale nalja tegema, mitu korda hakkasin kõva häälega naerma. Samas, oleks see nali neil läbi läinud, oleks mul vist nutt kurgus olnud. Igatahes mõned näited Helme huumorist:

  1. “Tegemist on täiesti ebaolulise inimhulgaga ühiskonnas, kes elavad ebastabiilset elu. Tsiviilpartnerlus ja kõik muu – kõik üks prügivedu, ei vaja regulatsiooni.” (Helme räägib homodest, unustades, et ka kristlased, aga ERITI EKRElased on arvuliselt meie ühiskonnas “täiesti ebaoluline inimhulk”)
  2. “Sattusin valimiskampaania käigus vestlema ühe lesbiga, kes tahtis minuga tüli norida. Ta oli veendunud, et kooseluseadus on põhiõigus. Ma selgitasin, et temal on võrdne õigus leida endale mees ja abielluda.” (Ma tahaks, et meil oleks võrdne õigus Helme vägisi mehele panna. Näeks ka ära, kas istub talle sihuke asi.)
  3. “Tulevad moslemid ja panevad kõigile sotsiaaldemokraatide naissaadikutele kotid pähe!” (Ei vaja kommentaare.)
  4. “Loomulikult iga inimese loomuse juurde kuulub seksuaalsus, sellest tuleb rõõmu tunda, aga selleks on omad raamid. Ja meie arvame, et need raamid on abielu.” (Ma saan sellest nii aru, et valige EKRE ja varsti võidakse teid ööklubist üheöösuhte lantimise eest kinni panna.)
  5. “Te olete suured loomaõiguste toetajad, aga kas teate, et see teeb teid paadunud natsideks? Hitleri Saksamaal võeti loomakaitseseadused vastu.”
  6. (Vastuseks küsimusele, mis riikide hulka Eesti tahaks EKRE meelest kuuluda, Ungaris tegelikult on kooseluseadus juba ammu vastu võetud) “See klubi on Poola, Ungari, Läti, Leedu taoline klubi.” (Seda ma usun 100%, Poola on ju see riik, kus abort on keelatud ja kus 2016 oli ilge mäsu, sest taheti keelata aborti ka vägistamisjärgselt või olukorras, kus rasedus ohustab ema elu või loode on tõsiste väärarengutega.)

Samas kiidan Helmet julguse eest oma papat nii avalikult kritiseerida, sest muuhulgas ütles ta ka: “Minu hinnangul võiks abielu olla üks kord elus ja elu lõpuni. Juhtub, et abielud lähevad lõhki ja abiellutakse ka teist, kolmandat korda. Arvan, et see ei ole päris traditsioonilise abielu raamidesse käiv tegevus.”

Nojah, nii me elame. Ma tahtsin alguses kritiseerida, et miks selliseid üldse lastakse Riigikokku, aga siis tuli meelde, et igas õukonnas on kojanarr ikka olulisel kohal olnud, ei ole selles mõttes ju praegugi midagi muutunud. Rääkimata sellest, et Mikko õrnalt Helme käest küsimas, miks ta ometi lesbit õnnetuks tahtis teha, on selline huumor, et mul pole midagi selle vastu, et neid meie kõigi maksurahade eest üleval peetakse. Oskavad rahvast naerutada vähemalt. 😀

Nuhkige oma sõprade taga

Ülioluline keeleküsimus. Üks briti töökaaslane väidab, et mina ja veel üks tartlane hääldame sõna “jah” samal ajal sisse hingates. Teised seda ei tegevat. Ja ma ei saa seda testida, sest kuna ma end nüüd pidevalt jälgin, siis ma ju ei tee seda enam. Minu isiklik teooria on, et sissehingamine võib väljendada teatavat kõhklust või küsimust (sest no kui ta tuleb esmaspäeva hommikul tööle ja ütleb mulle, et “I’m completely knackered!“, vastan ma ka sisse hingates “Yeah?“, et märku anda, et seleta siis nüüd, miks).

Nii et minge ja esitage oma Lõuna-Eesti sõpradele ja sugulastele jah/ei küsimusi ja vaadake, kas nad hingavad “jah” öeldes sisse või ei. 😀 Teaduse nimel.

P.S. Muidu tahtsin ka vaesuse kohta sõna võtta, aga Ebapärlikarp (ja eriti kommentaarides Tasakaalukunstnik) ütlesid juba kõik ära. Nii ongi. Kedagi ei häiri, kui sa oled otsustanud oma elu näiteks autotuna elada. Kui sa aga siis pidevalt helistad, et küüti nuruda, hakkab natuke tunduma, et ma olen osa sinu äriplaanist, ilma et seda minuga oleks arutatud. Ja kui sinu eluviis mõjutab kellegi teise elu nii, et tal endal üldse sõnaõigust ei ole (lapsed, loomad), tuleks topelt mõelda, kui vähegi võimalik on. Taas, ma TEAN, et kui mul poleks koera operatsiooniks raha olnud juunis, oleks sugulased mu välja aidanud, aga ma ei taha elada elu, kus ma pean selliste asjade peale lootma. Usun, et sugulased ka ei tahaks elada teadmisega, et ma pidevalt nende peale loodan. Korterit ostes pidin näiteks sissemakseks väikevennalt juurde laenama ning isegi selle pärast oli mul halb tunne ja nägin vaeva, et see lubatust kiiremini tagasi saaks makstud. Minu jaoks on selline asi stressiallikas, nii et oskan ainult taevast tänada, et õnneks on mu vanemad samasugused olnud. Aga eks sellega ole taas nii, et nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, kuni otseselt minu tsirkus ja minu ahvid pole, mina ka kedagi dresseerida ei ürita.

Nagu KUIDAAAAS???

Ma ei taha küll kedagi dissida, aga just seda hakkan ma nüüd tegema. Instagram nimelt näitas mulle eile lambist ülalolevat pilti. Ja antagu mulle nüüd andeks, aga ma tahaks teada, mis inimesed need on, kes seda mitme topsi kaupa ostavad. Profeel valgujoogid on megahead, neid ma ostan siiani vahepeal, aga alles eelmisel nädalal mõtlesin, et prooviks seda kohupiima ka, oleks pärast trenni midagi tahkemat võtta. Ostsin nii kirsi- kui küpsiseoma – ja vannun, et see asi maitseb nagu hambapasta. Mina ei suutnud kumbagi topsi lõpuni süüa, andsin kallimale ka maitsta, sest mulle ei meeldi sööki ära visata. Ta küsis, mis mul viga on, ja käskis selle rõlguse silma alt ära koristada. Ma saan aru, et maitseid on mitmeid, aga kui minu otsustada oleks, siis see konkreetne asi oleks seadusega keelatud.

Samas, saan täiesti aru ka, mis inimesed need on, kes seda ostavad, sest olen ise ka fitnessifoorumitest lugenud inimestest, kes siis, kui nad tahavad midagi “head”, teevad endale valgupulbri ja munaga pannkooke. No umbes nii, nagu taimetoitlased, kes tahavad liha, söövad kohutavaid sojaplönne. Kes mida on valmis ohverdama jne, valku sealt tõesti saab, kaloreid on vähe jne – ja tõesti on minuti pärast juba tunne, et ega ma tegelikult ei olnudki näljane, võib vabalt edasi söömata olla.

Teemavahetus. Räägime seksuaalsest ahistamisest. Viimaste päevade valguses on meedias kaks suurt (väidetavat) juhtumit, Weinstein ja Rõivas. Nii et siin on kenasti näha, kuidas naine on alati süüdi. Esiteks:

  • Weinsteini keiss – naised ootasid kaebamisega, kuni neil oli piisavalt tugev jalgealune, et mitte oma karjäärist ilma jääda (Kidman, Jolie jne). Inimesed kritiseerivad, sest kus nad varem olid ja miks nad varem midagi ei öelnud.
  • Rõivase keiss – inimene kaebas otsekohe, teised kritiseerivad internetis, et raudselt tahab ainult tähelepanu (see on anonüümsetele kaebajatele ometi väga omane, et nad on väga tähelepanunäljas), ja teiseks on ta mittekeegi, keegi ei võta ju sellist anonüümset asja tõsiselt. Timmer leiab isegi, et mis seal vigiseda, kes meist ei üritaks reedeti täis peaga vägisi kedagi ära lohistada, tema vastuhakkamisest hoolimata. Ma ei tea, Kirsti, kuidas teie kodus asjad käivad, minu omas tõesti ei tule ette … (Lisame siia ka seltskonna, kes leiab, et see on kokkumäng ja tibi söödeti mehele ette – mida see muudaks? Minu jaoks muudaks see ainult seda, et kui muidu oleks mees lihtsalt pervo, siis selle variandi puhul oleks ta veel loll pervo, et nii labasesse lõksu langes.)

Teiseks:

  • Purjus mees ajab ligi kainele naisele. Naine on süüdi, sest miks ta siis ometi lasi purjus mehe endale lähedale, loll on või.
  • Purjus naine ajab ligi kainele mehele ja asi läheb kaugemale, kui talle ehk meeldinud oleks. Naine on süüdi, sest mis ta siis jõi end täis, loll on või.

Mõned asjad on lihtsalt juba kord Piiblis kirjas ja ei muutu iial, naise põlissüü on üks meie ateistliku rahva kindlalt kivisse raiutud väärtustest. Allahu akbar.

Kuidas ma telekas käisin

Dark knight

A post shared by Rents (@rrrents) on

PHuh, ma tegelikult üldse ei naudi avalikku esinemist, aga kui Ringvaatesse kutsuti, ei saanud “ei” öelda, sest tähelepanu kulub mustlastele ju väga ära. Eks Valga sotsosakondki tõmbas pärast meiepoolset tähelepanu jalad väga kähku tagumiku alt välja – kuigi mustlaste endi (mitte selle pere) varasematest kommentaaridest on mul mulje jäänud, et ega seal kõrgemal pool neisse kui rahvusrühma väga soojalt ei suhtuta, tavatöötajad suhtlesid praegu aga VÄGA abivalmilt ja tundusid siiralt nende aitamisest huvitatud olevat. Muuhulgas hakkasid linnavalitsuse töötajad omal algatusel linna arvele raha koguma, et perele uue ahju saaks (me ise ei tahtnud rahakogumisega tegeleda, sest meil pole lihtsalt nii palju aega, rãäkimata sellest, et raha tahaks kasutada sihtotstarbeliselt, aga meil endil pole Valgas vajalikke kontakte, seega on see, et sellega tegeleb linnavalitsus, kõigile parim lahendus). Nii et nüüd saab soovi korral rahalisi annetusi teha Valga Linnavalitsuse arvelduskontodele SEB pangas EE491010202000577004 või Swedbankis EE092200221019163791, selgitusega Valga linna laste toetusfond, 10-lapseline pere. Nii et kajastusest on ilmselgelt kasu olnud.

Kui hea raamat! #romaculture #romas

A post shared by Rents (@rrrents) on

Igatahes läksime meie siis saatesse, vähemalt mina täiesti igapäevastes riietes, sest Annika täna lõuna ajal helistas, aga kuna ajastus sattus selline, nagu ta sattus, oli fookus muidugi mujal. Ma arvan, et Reikop (kes jättis väga laheda mulje) saab veel kolme aasta pärast erektsiooni, mõeldes sellele, kuidas tal õnnestus Rõivas tänasesse saatesse meelitada. Ma ei pane isegi pahaks, et meile selle võrra vähem aega jäi, sest ilmselgelt oli see neile selline võit, mida juhtub ehk kord aastas. Küll aga tähendas see seda, et meie, kes me ei osanud üldse arvestada sellega, kui vähe aega meil nüüd on, jõudsime seal ainult veidi tausta avada, nalja teha ja rääkida sellest, et pidime alguses pressima, et vanaema Diana oleks üldse nõus abi vastu võtma – aga ei jõudnud rääkida sellest kõige olulisemast, nimelt et seda abi on ikka hädasti vaja, sest uus ahi on enne talve hädavajalik ja vana elektrijuhtmestik on ohtlik. Küll aga on kogu vajalik annetamisinfo kohe varsti üleval ka Ringvaate Facebookilehel, kust see kindlasti hulga suurema hulga inimesteni jõuab.

P.S. Eilne oli selline päev, et kui läheb juba trumm, lähevad pulgad ka sellise hooga, et mine pekki. Lisaks kõigele muule ei ole meil hetkel ka kodus internetti, mis tähendab, et ma ei saa õhtuti kodus normaalselt tõlkida, sest ma ei pääse tõlkemälule ligi – mis omakorda tähendab, et ma ei saa nädalavahetusel Soome ronima minna, sest pean tõlget lõpetama. Teiseks suutsin kogu selle juraga tegeledes kuidagi Duolingo ära unustada ja jäin ilma 160-päevasest seeriast. Kujutate ette, 160 PÄEVA. Pooltel inimestel ei kesta suhtedki nii kaua. Ja nüüd on see kõik aknast väljas. Nuuks.

P.P.S. Kas te nägite, et Tartus on teie jalutama läinud kassidel hulga hullemaid ohtusid kui naabri Muri? Armsad on nad ju ka, kahju kohe, et teiste inimeste kassid nende jaoks meeldiva kõhutäie nägu on.

  • Rubriigid