finding motivation in a hopeless place (ja eraldiseisev lootusetu sõimu osa)

Mul on nüüd hästi natuke piinlik seda öelda, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et mina olen üks neist inimestest, kes ei ela oma elu selle järgi, mida blogilugejad ütlevad või mõtlevad. Nii et … Khm … Viimasel ajal olen ma Marimelli blogist palju inspiratsiooni saanud.

Ei, kus te lähete???!!! Tulge tagasi!

Aga ma ei teinud üldse nalja. Sellest ajast saadik, kui Meelis kirjutab, kuidas ta postitantsus käib, käin ma kord päevas seal vaatamas, kas ta on sellest veel midagi kirjutanud. Mul on nimelt temaga veidi sarnased probleemid ka, kinnised õlad ja selg jne. Pluss postitantsu kõige olulisem osa on TUGEV keskosa, mille poole ka mina pingutan, sest ilma kerelihasteta ei tee sa selliseid asju:

I’m always inspired by this Instagram yoga community that is so often judged with a negative connotation. I’ve never cared about followers or likes or anything of that sort. I want you to see, to know, to truly believe, that if I can do this, if I can get here, so can YOU! I want you to know that anything is possible and to give those limiting beliefs the middle finger. Did I ever plan on handstand pressing, or lolasana jumping, absolutely not, did I stay consistent, playful, humble and detached from outcome, absolutely! So here’s something that I never thought I’d do inspired by my favorite yogi @upsidedownmama! 👊🏼 . . . . #yoga #yogafit #yogastrong #yogamom #yogaeveryday #yogaeverydamnday #handstandpress #fitmom #fitness #corestrength #yogainspiration #armbalance #armbalances #pressup #pressups #questforthepress #handstandpressup #corework #pikepress #inversions #yogasthenics #handstand #calisthenics #corestrength #corestrengthening #myyogalife #toetap #toetaps #lolasana

A post shared by Crystal Joy (@laviebohemeyogi) on

Trenni minna ma ei saa, sest ajaliselt lihtsalt ei mahuks kohe mitte kuidagi mu teiste hobide vahele, aga loen ja imetlen. Lisaks sellele, et mulle meeldib, kui inimesed mõne spordi suhtes kirglikud on ja oma arengutest kirjutavad, olen ma sealt juba ühe hea harjutuse saanud. Nimelt see harjutus, kus harkis jalad seinal üles küünitatakse, mis üheaegselt nii jalgu venitab kui kerelihaseid arendab, on ka minu päevakavas nüüd sees, sest kamoon, kui ma ühel päeval end istuvast asendist tahan kätelseisu pressida, on mul nii painduvust kui kerelihaseid väga vaja.

Nii et jah, see oli nüüd avalik ülestunnistus, pärast kõiki neid aastaid, on minust, Rentsist, Marimelli lugeja saanud.

P.S. Tahtsin kirjutada ka pikemalt sellest, kuidas vanemate patud tõesti nuheldakse väga otseselt ilmsüüta lapsukeste kaela. Esiteks selles mõttes, kuidas inimesed, kes ise oma õnnetu lapsepõlve pärast kurdavad, aga vähemalt osaliselt samu mustreid jätkavad, mõtlemata potentsiaalsete laste parimale heaolule (no näiteks on okei kurta, et sind ei toetatud piisavalt, kui sa 12 olid, aga samas väita, et ega laps ei vajagi pärast kolmandat eluaastat vanemaid – kuigi igal sammul karjub näkku, et tema ise ju küll vajas ning oleks väga tõelist hoolt ja armastust tahtnud, mida enam ise ka väga suures koguses välja ei jaksa anda). Teiseks selles mõttes, kuidas inimesed, kellel oleks igati võimalik riske maandada ja “uue isa” tutvustamisega oodata, kuni lahutusest näiteks kolm kuud möödas on, mitte üks, leiavad, et milleks, intuitsioon ju! See sama intuitsioon, mis eelmise kooseluni viis, kus siis aastaid võõrastena koos elati, aga no seekord läheb kõik hästi, sest intuitsioon ja no lastele ju nii meeldib! Kuuesel raudselt pole mingeid probleeme sellega, kui talle ühel nädalal öeldakse, et issi kolib välja, ja järgmisel, et uus onu, kellega ta sama keeltki ei räägi, kolib sisse. Huvitav oli vaadata, kuidas absull kõik inimesed internetis kaasa noogutasid ja takka kiitsid, et tõeline armastus ja loomulikult vai nott. Ma olen raudpoltkindel, et kui Mallukas või Britt või Ebapärlikarp sellist kelbast kirjutaksid, ei saaks nad mitte ainult nende oma kommentaariumis sõimu, vaid Perekoolis oleks ka kolm teemat selle kohta, et värdjad tuleks maha lasta. Kui sellist juttu ajaks blogimaailma vihatuim pahalane, Eveliis, siis võiks KOHE köie kaela panna, sest issand jumal, JÄLLE inimene ei oska elada. Aga mõni teine kirjutab blogis, et “ütlesin lastele, et issi teeb nüüd uue onuga plaksuga vahetuse, pohh YOLO” ja kõik plaksutavad ning jätavad kommentaare teemal “PÄIKEST!” Ja mina samal ajal mõtlesin siin, et ega MINA oma suhtega liiga kiiresti ei liigu, sest KOER äkki kiindub liiga vara liigselt. Krt, kiindub siis kiindub, it’s not like ma vastutaksin siin mingil moel selle minust 100% sõltuva olendi emotsionaalse ja psühholoogilise heaolu eest. Oh wait … Aga noh, ei viitsi ma sellele teemale rohkem kui ühte lõiku pühendada, seda enam, et sellised inimesed ei mõtle iial, et “hmm, ehk oleks tõesti aeg väikeseks süvaanalüüsiks” (mis sellest, et kasvõi kolm kuud järjest on iga päev aega mõelda, millise soolatopsi üle parajasti tänulik ollakse või kes raamatus lemmiktegelane on), vaid reageerivad stiilis “ta on lihtsalt loll ju, ma teen seda, mida ma tahan, SEST ma tahan” või “ta pole mind kunagi sallinud” või miks ka mitte vana hea “ta on lihtsalt kade”. Olen-olen kade, tahaks hirmsasti kedagi väikest ja pehmet ja armsat, kellele hinge igaveseks arme jätta, et tema omakorda saaks 20 aasta pärast blogis kirjutada, et ei tea, miks ta ema teda piisavalt ei armastanud, et tema heaolu natukenegi väärtustada.

Päikest!

Advertisements
  • Rubriigid