Mul on nüüd hästi natuke piinlik seda öelda, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et mina olen üks neist inimestest, kes ei ela oma elu selle järgi, mida blogilugejad ütlevad või mõtlevad. Nii et … Khm … Viimasel ajal olen ma Marimelli blogist palju inspiratsiooni saanud.
Ei, kus te lähete???!!! Tulge tagasi!
Aga ma ei teinud üldse nalja. Sellest ajast saadik, kui Meelis kirjutab, kuidas ta postitantsus käib, käin ma kord päevas seal vaatamas, kas ta on sellest veel midagi kirjutanud. Mul on nimelt temaga veidi sarnased probleemid ka, kinnised õlad ja selg jne. Pluss postitantsu kõige olulisem osa on TUGEV keskosa, mille poole ka mina pingutan, sest ilma kerelihasteta ei tee sa selliseid asju:
Trenni minna ma ei saa, sest ajaliselt lihtsalt ei mahuks kohe mitte kuidagi mu teiste hobide vahele, aga loen ja imetlen. Lisaks sellele, et mulle meeldib, kui inimesed mõne spordi suhtes kirglikud on ja oma arengutest kirjutavad, olen ma sealt juba ühe hea harjutuse saanud. Nimelt see harjutus, kus harkis jalad seinal üles küünitatakse, mis üheaegselt nii jalgu venitab kui kerelihaseid arendab, on ka minu päevakavas nüüd sees, sest kamoon, kui ma ühel päeval end istuvast asendist tahan kätelseisu pressida, on mul nii painduvust kui kerelihaseid väga vaja.
Nii et jah, see oli nüüd avalik ülestunnistus, pärast kõiki neid aastaid, on minust, Rentsist, Marimelli lugeja saanud.
P.S. Tahtsin kirjutada ka pikemalt sellest, kuidas vanemate patud tõesti nuheldakse väga otseselt ilmsüüta lapsukeste kaela. Esiteks selles mõttes, kuidas inimesed, kes ise oma õnnetu lapsepõlve pärast kurdavad, aga vähemalt osaliselt samu mustreid jätkavad, mõtlemata potentsiaalsete laste parimale heaolule (no näiteks on okei kurta, et sind ei toetatud piisavalt, kui sa 12 olid, aga samas väita, et ega laps ei vajagi pärast kolmandat eluaastat vanemaid – kuigi igal sammul karjub näkku, et tema ise ju küll vajas ning oleks väga tõelist hoolt ja armastust tahtnud, mida enam ise ka väga suures koguses välja ei jaksa anda). Teiseks selles mõttes, kuidas inimesed, kellel oleks igati võimalik riske maandada ja “uue isa” tutvustamisega oodata, kuni lahutusest näiteks kolm kuud möödas on, mitte üks, leiavad, et milleks, intuitsioon ju! See sama intuitsioon, mis eelmise kooseluni viis, kus siis aastaid võõrastena koos elati, aga no seekord läheb kõik hästi, sest intuitsioon ja no lastele ju nii meeldib! Kuuesel raudselt pole mingeid probleeme sellega, kui talle ühel nädalal öeldakse, et issi kolib välja, ja järgmisel, et uus onu, kellega ta sama keeltki ei räägi, kolib sisse. Huvitav oli vaadata, kuidas absull kõik inimesed internetis kaasa noogutasid ja takka kiitsid, et tõeline armastus ja loomulikult vai nott. Ma olen raudpoltkindel, et kui Mallukas või Britt või Ebapärlikarp sellist kelbast kirjutaksid, ei saaks nad mitte ainult nende oma kommentaariumis sõimu, vaid Perekoolis oleks ka kolm teemat selle kohta, et värdjad tuleks maha lasta. Kui sellist juttu ajaks blogimaailma vihatuim pahalane, Eveliis, siis võiks KOHE köie kaela panna, sest issand jumal, JÄLLE inimene ei oska elada. Aga mõni teine kirjutab blogis, et “ütlesin lastele, et issi teeb nüüd uue onuga plaksuga vahetuse, pohh YOLO” ja kõik plaksutavad ning jätavad kommentaare teemal “PÄIKEST!” Ja mina samal ajal mõtlesin siin, et ega MINA oma suhtega liiga kiiresti ei liigu, sest KOER äkki kiindub liiga vara liigselt. Krt, kiindub siis kiindub, it’s not like ma vastutaksin siin mingil moel selle minust 100% sõltuva olendi emotsionaalse ja psühholoogilise heaolu eest. Oh wait … Aga noh, ei viitsi ma sellele teemale rohkem kui ühte lõiku pühendada, seda enam, et sellised inimesed ei mõtle iial, et “hmm, ehk oleks tõesti aeg väikeseks süvaanalüüsiks” (mis sellest, et kasvõi kolm kuud järjest on iga päev aega mõelda, millise soolatopsi üle parajasti tänulik ollakse või kes raamatus lemmiktegelane on), vaid reageerivad stiilis “ta on lihtsalt loll ju, ma teen seda, mida ma tahan, SEST ma tahan” või “ta pole mind kunagi sallinud” või miks ka mitte vana hea “ta on lihtsalt kade”. Olen-olen kade, tahaks hirmsasti kedagi väikest ja pehmet ja armsat, kellele hinge igaveseks arme jätta, et tema omakorda saaks 20 aasta pärast blogis kirjutada, et ei tea, miks ta ema teda piisavalt ei armastanud, et tema heaolu natukenegi väärtustada.
Päikest!
Pärdikute päevaraamat 
Omg milline küünik. Ah, et “sellised inimesed” ei meeldi. Nojh, püüame mõista. Võta nüüd ruttu uus teema!
no ometigi on ka keegi peale minu, kes samamoodi mõtleb teatud vana issi-uus issi teemal. ei viitsinud sinna kommi kribada, a lastest on veits kahju küll, kui täiskasvanud nii “minatahanjateielollidolgevait” liini ajavad
Tegelt on ju värk hoopis selles, et blogietikett üldjoontes näeb ette, et kui sulle postitus ei meeldi, siis ära loe, aga ära kohapeal pahandama ka hakka, sest.
Need, kes teisiti arvavad, need seal lihtsalt ei arva.
Seda võib ka teistpidi võtta. Need, kes ei arva, need ilmselt arvavad teisiti, kui neil just pohker pole.
to Morgie: egas ma täiskasvanu(te)st arvagi miskit antud juhul – omad elud, omad vitsad (või happily ever after, kui veab). aga kui vaatan oma 12-aastase poja klassikaaslast, kellel on 3. kasupapa ja (väike koht, info levib ruttu) kelle mammal on ka alati kohe pärast eelmisest “elu armastusest” lahkuminekut kuu-paari pärast järgmine “elu armastus” ja järjekordne kokkukolimine … laps on totaalses stressis, õnnetu, käitumis- söömis- ja kesteabmisveel häired … sellist teemat lugedes tekivadki võrdluspildid, muud midagi.
p.s. tegemist selle lapse/ loo puhul pole mingi asotsiaali või joodikust naisega. kõrgharidus, hea töö, jne.
No see ongi ju täiskasvanute käitumine, mis neid olukordi tingib, ega lapse kohta polegi sellises olukorras põhjust midagi arvata, ega tema seda olukorda ei teinud, loogish. Aga sama täiskasvanu kohta midagi arvata täiskasvanu enda blogis on jällegi ebaviisakas, sest see on tema territoorium ja nii panevadki seal näpu klaverile ainult need, kes on poolt. See oli minu point. Vastuseks lausele, et ” ja kõik plaksutavad ning jätavad kommentaare teemal “PÄIKEST!” ”
Nii et mina ka ei arva midagi, sest see pole viisakas, punkt, koma, semikoolon.
On muidugi mulgi momente, mis viisakuse välja lülitavad.
Jah! (ei osanud midagi targemat öelda)
Sa mind ilmselgelt ei loe. 😀 Mitte et ma neil päevil oleks midagi eriliselt lugemiseväärilist ja ülesehitavat kirjutanud. Aga mul on ka kogu olukorrast väga kahju, ma lihtsalt ei tahtnud midagi ütlema minna, blogietikett ja nii. Sellises meeleseisundis nagu see Sinu poolt mitte otseselt mainitud blogija praegu on, lähevad inimesed läbi maakivimüüri, et oma õigust tõestada, vaidlemine tekitab ilmaaegu paksu verd, pahameelt ja veel suuremat soovi tõestada (=jonni).
Armunud olla on kahtlemata tore, aga lapsed peaksid siiski olema prioriteet number üks.
Krt kui hea meel mul on, et ma pole ainuke, keda see konkreetne situatsioon üllatas/hämmastas/võimaeitea.
Ma elan/kasvatan kolmandat aastat üksi last just sellepärast et.. Ma ei teagi miks. Hakata lootma, et see taustal kulgev asi võiks pereeluks muutuda? No kui nii läheb siis tore on aga.. Mitu perepurunemist peaks üks laps üle elama? 1 juba on läbitehtud, ehk sellest piisaks. Niikua kui ma eneses veel kahtlen, seni kulgebki mõni asi tagaplaanil. Kiiret ei ole, (Või tegelikult on sigakiire ja ma olen kõigest valesti aru saanud. Don’t give a crap anyways)
Ehe näide, kuidas armastus annab tiivad ja roosad prillid. Teise vaatenurga alt vaadatuna aga tõstab hoopis jalad maast lahti ja roosad prillid on tegelikult silmaklapid.
Mulle meeldib see kõnealune blogi väga ja ma imetlen tema autorit siiruse ja muu pärast, aga see oli ka minu jaoks üle võlli. Tavaliselt ma käin ta juures kommenteerimas küll, aga praegu ei tahtnud. Takka kiita ei tahtnud, päikest soovida ei tahtnud. Õnnetust kraaksuda ei tahtnud samuti. Lahutust ma ei tauni, kiirelt kokkukolimist ka mitte, aga see laste teema, see on valus ju. Ma mõistan natuke, et ega armunud inimene ei usu neid kraaksujaid, tema mõtteis tema õnn laieneb kogu perele ja üldse kõigile ja kõigele. Katab nagu kilbiga.
Kurat, ei kata ju. Sest väga õnnelikud inimesed ei kipu nägema teiste valu. Armunud paar on kilbi all ja teised seisvad kõrval. Muidu ei oleks pool ilma täis õnnetuid kärgperelapsi.
Erandeid muidugi on alati. Ma loodan, et nemad on need erandid.
Sama siin. Olen aastaid tema blogi lugenud ja elan talle kaasa, aga see lugu tegi kurvaks. Ise olen sellisest perest pärit, kuhu neid uusi issisid koguaeg veeti ja emal pidevalt roosad prillid ees olid. Veab ka nüüd, 20a hiljem. Kõikide puhul on tugev intuitsioon olnud ja kõik on alguses nii head olnud. Aasta pärast pole enam nii head ja no laste tunnetest selle kõige juures ei tasu rääkidagi. Ei andesta oma emale seda tralli kunagi.
Loodan samuti, et nemad on erandid ja et psühholoogist vanaema laste vaimsel tervisel silma peal hoiab.
Ma libistasin su tekstist parasjagu silmadega üle, kui jäi pilk peale kohale, kus sa kirjutad, kuidas KOERa pärast võtad suhetega edasiminekut üliettevaatlikult! See tekitas huvi ja lugesin kõik algusest peale üle ja nõustun Sinuga 100%. Ps, miks see koer- koht mind köitis, on see, et kaotasin enda oma üle aasta tagasi, ta elas küll üle 13 aasta, oli mu parim sõber ja kuigi ma mõistusega saan aru, et andsin oma parima tema heaks, siis ikkagi on tunne, et oleksin võinud teha rohkem/paremini jne. Et osad inimesed suhetesse – vähemalt pealtnäha – kergekäeliselt suhtuvad, isegi kui mängus on lapsed, tuleneb vist sellest, et ju ongi see teatud tüüp elu kergemalt võtvaid inimesi, kus suhted tulevad ja lähevad ja haavadest paranetakse kiiresti ja eelkõige loeb see, kuidas MINA end parasjagu tunnen ja mida tahan. Väikeses printsis öeldakse küll, et sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.
mina käin hoopis sala-lugemas Sinu trennijutte. 🙂 Aitäh.
fuh, milline vastik bully sa oled. klassikaline perekooli stiilis ninatark – lihtsalt madal on sellisel kombel lahata teiste asju oma blogis. ja muidugi – kes oleks ometi enam pädev lajatama teistele inimestele kas nad on HEAD või HALVAD emad, kui mitte sina, eksole (viide kommentaarile antud blogis)? minu kommentaar ei johtu kuidagi minu isiklikust arvamusest antud juhtumi kohta või minu isikliku moraalikompassi/”hea ema” kriteeriumite kohta, mida ma siin ega mujal avalikult antud teemal ei avalda. olen täiesti päri, et praegusel kärgperede ajastul on laste Hoidmise teemalistel pädevatel arvamuslugudel oluline koht. võõraste/endast kaugete konkreetseid inimesi puudutavate juhtumite teemal targutamine pole aga kaugeltki see sama. nagu sinu kirjutised ikka… pidin ma selle viite jälle saama, samasugune sitamaitse suus nagu kui keegi mõne PK blogijate teema lingi saadab.
Loll on see, kes kogemusest ei õpi.
toetan rentsi. ja kes siin teisi “bully”.nimega sildistab – sa vaata peeglisse. pealegi, kui teatud inimene ISE ei riputaks kogu oma elu maailma ette (kuni voodipiltideni) välja, ei tekiks ka teistmoodi mõtlevatel inimestel kommentaare. aga eks sõbranjed viskuvad ikka pavlik morozovi kombel dzotile (või oli see matrossov?)
1. Ma ei ole T sõbranna, vaid T-blogi lugeja. Ma pole temaga kunagi oma elus kohtunud.
2. Nagu öeldud, siis ma ei võtnud sõna T blogi teemal – ma pole kuskil öelnud, et mina kiidaksin heaks blogis ilmunud pildid või kolimiste suhtes tehtud valikud, ma pole sel teemal sõna võtnud ning kui soovid põhimõtte selgemaks väljatoomiseks, et võtaksin, siis ütlen lühidalt – mina ise poleks sellisel kujul asjast avalikult kirjutanud ja kokku ei koliks, kuid nagu öeldud, minu kommentaari mõte polnud seotud T-ga. Kui mulle teeks meelehärmi midagi, mida T on teinud, siis ma kirjutaksin talle või kommenteeriksin tema blogi. Ma kommenteerisin puhtalt ainult Rentsi käitumist, mis on süstemaatiliselt kiuslik (see pole esimene T teemaline sissekanne) ja talle omaselt labane (teiste inimeste eraelu/eluvalikute klatšimine oma blogis kõiketeadja nina püsti). Jah, me kõik teeme seda, aga olgem ausalt – viisakas on sõpraderingis, mitte avalikult.
3. “Kui nad ise ei riputaks oma pilte..” jne just proves my point, et tegemist on klassikalise perekoolitsemisega, sest see pidavat olema ka Perekooli foorumis peamine argument, miks on ok võtta kõige labasemal kombel blogijate eraelude kallal – nad ise riputasid. Veelkord, ma ei arutle hetkel nende blogijate käitumise üle, saad ehk aru kui kümme korda öeldud – aga kui sina viskad oma riided lihtsalt põrandale ja mina nende peale sülitan, siis minupoolset käitumist ei tee vähem labaseks asjaolu, et sina käitusid ka veitsa nõmedalt, asju ju ei loobita. Seda perekooli ja tuntud blogijate näite puhul.
Tegelikult ikkagi kritiseeris Rents käitumist, mitte T inimesena. Mina sain vähemalt küll täiesti ühemõtteliselt sellest aru. Neid kahte asja ei tasu segamini ajada.
Ma mäletan nagu, et sa oma blogis ka kunagi väga teravalt kritiseerisid blogilugejaid, kes avaldavad arvamust avalike blogide pidajate kohta. Sinu arvates ei tohi ühegi blogija käitumist avalikult kommenteerida. Seega ei tule see kommentaar siin sult ootamatult
Sellegipoolest jään eriarvamusele, et Rents ei ole kiuslik, vaid kommenteeris armuvalust pimestatud käitumist, mis VÕIB avaldada väga ettearvamatut mõju blogija lastele.
Ma ei saa vahepeal Madikenist üldse aru. Inimeste kohta halvasti öelda on inetu, aga näiteks öelda avalikult halvasti (eelnevalt seda korraldajate, haldajate või üldse asjaosalistega arutamata) ühika kohta (ja sellega seoses kõigi selle töötajate, juhtkonna ja oma ürituse korraldajate kohta) on okei. Minu pea ei võta, kuidas on inetu öelda, et sa pole nõus kellegi isiklike valikutega ja lastest on kahju, aga igati okei on tõelise kubemeeksperdina (ja ilma olukorra PARANDAMISEKS kellegagi ühendust võtmata) avalikult kubemekarvade arvukust kritiseerida on igati normaalne.
Ma ei saa jälle sellest kommentaarist aru. Jah, see lugu oli üsna emotsionaalne, aga jah, üldiselt peetakse avalike asutuste arvustamist täitsa kohaseks ja teiste inimeste isikliku elu avalikult kommenteerimist kohatuks.
Minu punktid lähevad igatahes Rentsile!
Tulin vabandama oma liiga emotsionaalse ja familiaarse kommentaari pärast. Kirjutasin olukorras, kus olin häiritud sellest, et nägin hiljuti, mil moel perekoolis teiste inimeste kallal võetakse, siis kohe otsa selle teievahelise antipaatia avalikkuse ees väljendamine (tunnete üksteist ja laste pärast muretsedes oleksid ju vabalt võinud talle privaatselt kirjutada, mitte kutsuda inimesi avalikult üles perekooli kaagutama veel ühe tavalise heade-vigadega inimese kallal, kes senini õnneks oli pk hambust pääsenud – paar tundi pärast sinu nn üleskutset võetigi teema pk-s ette) ning lahvataski minust välja arvamus, et selline käitumine on madal. Seisan oma arvamuse taga, kuid vabandan nõmeda sõnastuse pärast. Ma ju tõesti ei loe sinu blogi tegelikult, olen lugenud kokku ehk viite sissekannet, ning täiesti võimalik, et need on olnud juhuslikult kõik teisi inimesi materdavad, sest just selliste teemade viiteid kiputakse edasi saatma. Jah, kõik panevad vahel üle või mööda, vt kubemekarvad, aga nende varasemalt ja nüüd loetud sissekannete põhjal on tõesti sinust kiuslik mulje jäänud. Provotseerid, aga mitte selles nutikas ja intelligentses, vaid kollases mõttes (vt blogijate lahterdamine, anonüümsed T kõnetamised, perekoolitsema kutsumine, minu mmsi teemal avalikku häbiposti seadmine selmet enne uurida, kuulge mis värk oli jne). Alavääristad –
väljendad mitte ainult oma arvamust, vaid teed seda viisil, mis ei jäta võimalustki, et teiste arvamused võiks ka kohta universumis väärida. Nende väheste sissekannete põhjal, mida olen lugenud, jäi selline mulje.
Palun vabandust, et sõnadega lahmisin. Kustutan oma kommentaarid, kui süsteem seda lubab – ma pole varem proovinud?
Minu poolest ei pea midagi kustutama, igaühel on õigus oma arvamusele. Ja noh, mis iganes põhjusel tundub see inimene ise ka siiralt uskuvat, et ma teda vihkan (ilmselt on lihtsam endale öelda, et inimene lihtsalt ei salli sind, selle asemel, et päriselt oma valikutele mõtlema hakata, nüüd kindlasti juba trots ka). WordPressi kohta ei tea, äkki lubab, ma kommenteerijana pole midagi kustutanud, ainult blogi omanikuna.
Ma tahtsin ka klatši lugeda aga ei teadnud, kellest teema on, nii et guugeldasin veits. Appi, tädi päriselt paneb sellist juttu ja pilte netti üles?
Vaesed lapsed. Kui mina paari märksõnaga suvalise inimese isikliku elu netti laotatud kirjelduse üles leidsin, siis tänapäeva noored pole sugugi viletsamad otsingumootorite kasutamises ja mina oleksin vist kohapeal maha surnud, kui mõni mu koolikiusajatest mulle ükspäev “haha, su ema seksib suvaliste soomlastega, ma internetist lugesin” teatanud oleks. Aga samas on võimalik, et selle naise lapsed on taolise eluga harjunud. Kas see just positiivne on, on iseasi.
Trennipostitused on tore ja kõik ja nii. Aga. Mu lemmik postitused on need, kus Rents kellegi eraeluliste üleni Internetti riputatud valikute kallal võtab. Need on hoopis vahvam lugeda. Iga kord plaksutan käsi, kui mingi teema jälle üles tuleb.
+1
Vahel on tõesti vahva köögist popcorni tuua. Mul veel praegugi kauss ees.
Olge normaalsed. Kui lapsed juba tehtud on, siis ei ole enam mõistlik peikamänge mängida nagu vallalised endale lubada saavad. Pidev suhetega susserdamine rikub kõigi asjaosaliste närvid ja usu inimkonna headusesse ja armastuse võimalikkusse, jääbki ainult seks-seks-seks-seks.
Kellest jutt, ei tea, ei huvita ka. Päris kindlasti on mul rohkem asja kohta arvamust avaldada kui nii mõnelgi eespool plõksinud kodanikul, sest selja taga on pikad aastad laste INIMESEKS kasvatamise tööd. Ja mu elu ainsaks sisuks ei ole mehel olemine ja moekas voodipesu, vaid, noh, palju täiskasvanute keerukaid töid, ameteid ja hobisid.
Ei, hooramine ei ole okei, kui sul on lapsed.