Kas te kujutate ette olukorda, kus meesüliõpilane läheb naisõppejõuga mingeid muresid arutama, õppejõud katsub teda vestluse käigus ebasündsalt ja kui õpilane kaebama läheb, on ainus tulemus see, et ta saadetakse teise rühma? Või et näiteks Tartu Ülikool peaks tööl naisõppejõude, kes ülikooli õhtustel üritustel suvalisi meestudengeid silitama hakkaksid või mõnega suudleksid, kuid juhtkond vaataks lihtsalt mujale? Mina hästi ei kujuta, küll aga tean peast ainuüksi oma tutvusringkonna kogemustest (st mitte ainult oma koolist) nimetada kolme sellist meesprofessorit. Juhtkond on teadlik, probleem ei huvita kedagi, veel enam, keegi ei nimeta seda probleemikski, las ta siis katsub natuke, ega ta ju ei tee midagi. Ega naine voodrilaud ei ole, et ära kulub.
Noh, nüüd on internetis sama teema üleval ühe psühhiaatriga seoses, kes on oma ebaeetilise käitumise pärast juba ühest kliinikust lahti lastud (ehk siis ühes kohas oli normaalne juhtkond, kes reageeris probleemile adekvaatselt, aga sellest polnud midagi kasu, sest see valdkond pole reguleeritud, nad saavad lihtsalt teise praksisesse edasi minna). Tuletan meelde, et see pole mitte ainult arstieetika rikkumine, vaid psühhiaatri juurde jõuavad tihti inimesed, kes on juba vaimselt katkised või mingite tõsiste probleemidega ja ei taha juba selle pärast kaebama minna, et teavad, et nende kaebust ei pruugita tõsiselt võtta – nii et sellises olukorras ohvrid on veel eriti haavatavas seisus. Igatahes võeti arst otsekohe uude kohta tööle, kus ta jätkas juba levinud praktikat, esitas teemaväliseid küsimusi patsiendi seksuaalelu kohta jne.
Ja kirss koogil. Kui järjekordne ohver arsti ebasobiva käitumise peale kaebama läks, saadi vastuseks, et administraatoritele on antud juhised noori naisi mitte selle konkreetse arsti juurde saata. Ehk siis juhtkond on arsti käitumisest teadlik (negatiivseid kommentaare on tulnud AASTAID, raske oleks mitte teadlik olla), aga vastutus on sujuvalt lükatud hoopis administraatorite õlule, keegi ei arvagi, et mees ise end kuidagi kontrollida võiks. Lahti ka ei lasta, sest “paari kuu pärast läheb nagunii pensionile”.
Kui hea peab üks arst olema, et aastaid niimoodi silm kinni pigistataks? Ja mis te arvate, kas Eestis oleks võimalik ka variant, kus perverdist naisarsti koha pealt niimoodi silm kinni pigistataks, kui tal on kombeks patsiente käperdada? Sest see on probleem. Täpselt nii, nagu koolivägivalla puhul pole probleem mitte ainult üks vägivaldur, vaid ka kõik need 30 inimest, kes käed taskus kõrval seismisega vägivalla võimalikuks teevad, on ka seksuaalse ahistamisega. See olukord on võimalik (ja süveneb), sest see vanamees TEAB, et ta võibki teha ja öelda, mida iganes ta tahab, sest teda ei lasta lahti ja juhtkonnas on ju omad joped ning reedel läheme kõik koos baari. Juhtkond, mis sellist tegutsemist võimaldab, on vähemalt pool probleemist. Vägistamiskultuur ja vägivaldsuskultuur on just selle pärast KULTUURID, et need ei seisa ühel halval inimesel, kes teeb halbu asju, need seisavad kõigi nende õlul, kes silma kinni pigistavad ja sellega toimuvale kaasa aitavad.
Pärdikute päevaraamat 
/lõriseb kaasa
Kui mehed moodustavad gruppi kuuludes ühise rinde (omad joped käivad koos baaris ja golfi mängimas), siis naised on individualistid – igaüks enda eest.
Radikaalsel abitsioonikal noorel naisel ei ole teiste naiste toetust, sest enamusel naistest on lapsed ja nad lähevad ära koju.
Naised vanuses 15-29 aastat on Eesti rahvastikust kõigest 10%.
Võtame sealt maha need noored naised kellel on juba nii noorelt lapsed – jääb võibolla 5% naisi, kellel on jõudu, ambitsiooni ja pole koduorjust. Aga nende allesjäänute hulgas on veel suur hulk neid, kes eelistavad elada “õngitsedes” ehk hea sissetulekuga mees garanteerib neile hakkamasaamise elus.
Kui palju on iseseisva elu sooviga naisi kogu ühiskonnast?
Ca 1-2% võibolla. Täiesti loogiline, et nad ei saa vastu. Igal pool looduses võidab suurem mass väiksema. See on demokraatia. Eestis on üle poole miljoni mehe, kes kõik soovivad võidelda ja ennast tähtsaks teha. Kuid ainult võibolla 10 000 – 20 000 naist, kes sooviks reaalselt võtta vastutust ja taluda raskusi, kriitikat ja sõimu, mida toob enda eest seismine ja kõrgemale kohale pürgimine.
Rahvakeeli öeldes – iga idioodist mees soovib kõhklematult saada ülemuseks aga vaid vähesed targad naised soovivad seada ennast juhtpositsioonile tule alla. Loogiline, et kui enamus naisi on kodus aga mehed väljas, siis jäävad naised ühiskondlikel positsioonidel vähemusse ja kaotavad.
Jutt ei käi ju sellest, keda ühiskondlikel positsioonidel rohkem on, jutt käib sellest, kuidas ühele poolele on täiesti arusaamatutel põhjustel lubatud ka täiesti kohutav käitumine.
Lootusetu:))
Mina olen lootusetu, tahtsin öelda:))
Kindlasti pole selline käitumine millest sa räägid lubatud. Me peame sallima ühiskonnas kõike isegi seda mis pole lubatud,Sa pead neid arusaamatuid põhjuseid tõlgendama sallivusena või sa oled sallimatu? 🙂
Hihii, me tegelikult ei saa midagi takistada.
Mina püüan alati Rentsile rääkida, et ta saab päästa heal juhul enda ja veel mõne.
Ja siis me tantsime valssi tähtede vahel, igavesti, üksinda.
“..tean peast ainuüksi oma tutvusringkonna kogemustest (st mitte ainult oma koolist) nimetada kolme sellist meesakadeemikut.”
Küsin igaks juhuks täpsustavalt üle ühe detaili – kas tõesti on tegemist suisa akadeemikutega? Akadeemik on teatavasti teadlane, kes kuulub Teaduste akadeemiasse. Lihtsalt päris mitmel korral on samal teemal hurjutatud akadeemikuid (nt siis kui Feministeerium pakkus Raivo Mändi aasta šovinistiks vms), kuigi tegemist ei ole olnud akadeemikutega. Ja kui esitada juba niivõrd süngeid väiteid, siis on päris halb, kui need saavad suunatud institutsioonile, kes üldse ei ole tegelikult süüdi. (Ma tean isegi päris mitut TÜ professorit, kel kõiksugu nilbed ja siivutud kombed kahjuks küljes on, aga ükski neist ei ole akadeemik.)
Õigust räägid, kasutasin seda sõna valesti, muudan professoriks.
Eestis on psühhiaatritest puudus, nagu mujalgi. Kui kodumaal satud jamasse, siis saab laevaga tööle üle lahe, kus algab raske psühhiaatridefitsiit kohe kui Helsingist varba välja sirutad.
Ma just olin puhkusel pikalt ega ole kohalikke kõlakaid jälginud, aga aiman küll, kellest jutt käib. Kohalik “tsunft” on suhteliselt pisike, ilmselt teati juba palgates, mis sorti tüübiga tegu. Samamoodi kõik need joovate kirurgide keissid ei tulnud kellelegi, kes viidatud isikute “lõhnavälja” sattusid, tegelikult üllatusena kui shit hit the fan vms.
Aga ma ei saa samuti aru, miks juhtkond nendega midagi ette ei võta või kolleegid ei protesteeri, sest kokkuvõttes kannatab kogu ametkonna/praksise/vms maine, kui ainsad lood arstidest, mis kuskile meediasse jõuavad on stiilis joovad-nilbitsevad-kühveldavad Soomes pappi kokku. See klassikalisem päästsin täna elusid kell 8-16 ja tõin siis lapsed lasteaiast koju, ei ületa paraku uudiskünnist.
Ilmselt aimad õigesti, sest tüüp oli selle käitumise poolest kuulus ka 20 ja vist isegi 25 aastat tagasi.
ma muudkui mõistatan, kas ma arvasin ära – kuigi pole isiklikult kokku puutunud ega mu tuttavadki – lihtsalt üks psühhiaater on oma avalike esinemistega just sellise mulje jätnud – avalikes soovitustes (kliinik.ee-s nt) on tal samas stiilis tekst. et kergelt allapoole vööd, agressiivne ja abi küsiva inimese muresid põlastav.
Kusjuures mulle ei anna ka üldse rahu. Ma nagu aiman, kellest jutt VÕIKS olla, aga samas tahaks hirmsasti teada, et kas mul on õigus (lihtsalt meelerahu huvides teada saada, et kas ma pole ainus, kes mõtleb, et ta päris normaalne ei tundu).
Ilmselt varsti ajakirjanduses ka nagunii.