Ma ei vihka sind, ma lihtsalt olen mõrd

Olen viimase paari päeva jooksul lugenud paari arvamust selle kohta, kuidas kõik mu kriitilised postitused on tingitud isiklikust vaenust. Eks minagi olen kuulnud näiteks jutte sellest, et mõne inimese oma Facebookist kustutamise taga on kindlasti isiklik antipaatia, mitte lihtsalt fakt, et nad ei huvita mind. Ma ei oska muud öelda, kui et don’t flatter yourself. 😀

Kahjuks pean teid kõiki nüüd kurvastama ja ütlema, et tõde on väga igav – ma ei vihka siin ilmas pea mitte kedagi ja päris kindlasti ei vihka ma inimesi, kes minuga internetis ei nõustu. On lihtsalt paar teemat, mis mind hetkega kettasse ajavad ja mille ma tahan südamelt ära kirjutada (et siis viie minuti pärast unustada). Ma olen üsna lihtsakoeline inimene, nii et peast öeldes ütleks, et need on näiteks:

  • laste ja/või loomade potentsiaalsed kannatused (ja kindel veendumus, et nii, nagu igas peres ei peaks olema koera, ei peaks igas peres olema ka last – ja kindlasti empatiseerin ma hulga rohkem nende potentsiaalsete kannatajatega kui nende vanemate suure armastusega, mida näiteks vahel harva ettetulevad rusikahoobid sugugi ei sega)
  • sooline ebavõrdsus
  • kristallidebiilsus (siia alla läheb ka kõik muu sellega seonduv, muuhulgas lisaksin siia ka selle eksi, kes mulle ühel hetkel ootamatult täiesti siiralt pihtis, et ta pole veel päriselt otsustanud, kas ta soovib ikka jätkata tööd õpitud erialal või hakkab hoopis maagiks, ütleme nii, et see oli meie suhtes üsna murdeline hetk*)
  • ebalojaalsus (jep, ma olengi naiivitar, minu jaoks on suhetes näiteks usaldus(-väärsus) ülioluline, seda nii romantilistes kui ka sõbrasuhetes)

Näiteks. Mind ei sega see, kui keegi kirjutab ajalehes avalikult, et elab rõõmsalt edasi oma alkohoolikust ja/või vägivaldse mehega, sest armastus. No kui igaõhtune poksitrenn kuulub sinu hobide hulka, siis jumal sinuga. Kui sa oled mu sõber, siis ma ütlen sulle, et eks sa võta ühendust, kui ei viitsi enam hommikuti sinikaid üle meikida ja detsembris päikeseprille kanda, minu uks jääb avatuks, aga ise ma selles tsirkuses kaasa ei tee ja rõõmsalt õhtusöökidel naeratamas ei käi. Mind aga väga segab see, kui see inimene kirjutab avalikult, et ta tahaks kindlasti oma kaaslasega ka kolme last, sest see on esiteks vägivalla / sita olukorra normaliseerimine ja teiseks teadlikult uute ilmakodanike nende tingimuste keskele toomine. St sellist käitumist ei peaks reklaamima ega normaliseerima teiste sinusuguste jaoks, kes egoistlikult mõtlevad, et “nagunii saan iga päev tappa, tahaks vähemalt kedagi armsat, kes mind tingimusteta armastaks”.

Sellel kõigel ei ole ÜLDSE pistmist sellega, mida ma arvan nende mõtete autorist. Näiteks arvan ma, et VVN on väga äge naine, hea autor, üldse lahe (see on nüüd see koht, kus ära öelda, et tätoveeringu peale facepalmisin ikka korralikult, sest muidu saab kiitust liiga palju) – lihtsalt tema teatud ideedega ma ei nõustu ja nende vastu ma ka vaidlen. Või keegi kuskil on korra öelnud, et Merje on minu arch enemy. Nagu bitch, please, mul on päris elu ja päris probleemid, blogindus võtab ehk 5% mu ajast. Ma ei ärka hommikul üles, et hambaid pestes mõttes Eesti blogijatest sellist nimekirja lugeda:

Mul pole Merje vastu absoluutselt mitte midagi, pigem olen ma teda vaadanud kergelt heatahtliku muljega, sest osad tema mõtted on minus täpselt selliseid “aww, ma olin ka sinu vanuselt sama loll” tundeid tekitanud (nüüdseks on needki emotsioonid juba pigem hägused aastatetagused mälestused). Tema seisukohast võib see kindlasti ärritavalt patroneeriv tunduda, aga ma olen juba vana inimene, sellised suhtumised tulevad vahepeal – ja ma täiesti siiralt leian, et tema blogi on hea kajastus sellest, kuidas üks inimene aastate jooksul areneb ja kuidas keevaverelise mustvalge maailmapildiga inimese mõned nurgad aja jooksul maha lihvitakse. Minu blogi ilmselt ka, ma olen aastatega ikka korralikult maha rahunenud. Ma lihtsalt vaatan seda teatava äratundmisrõõmuga ja kui ma olen kirjutanud näiteks ironiseerivalt kristallidebiilikutest või sõrmuse keerutamise kasutusest (nagu kasuteguri puudumisest, mitte nagu parimatest kasutusviisidest stiilis Sõõrumaa), ei tähenda see, et ma nüüd kedagi inimesena vihkaksin (see vist on eelmise aasta lumi, millest ma räägin). Või see oli vist Mallukas, kes mingis hullumeelsusehoos kirjutas, et temal on rasedate alkoholitarbimise suhtes nulltolerants, st et mis sellest, et arstid on öelnud, et pool klaasi veini vahel harva ei tee midagi halba, tema ikkagi TUNNEB, et see on kahjulik (kurat, see ei kõla ÜLDSE nagu Mallukas, aga samas oli ta vahepeal ka nädal aega taimetoitlane, nii et võib vabalt olla). Ehk siis vahet pole, kes seda kelbast ajas, minu jaoks läheb see täpselt ühte auku jutuga teemal “ma tean, et teadlased ütlevad, et kristallid ei kaitse meid / vaktsiinid ei tekita autismi, aga no MINA TUNNEN, et …” ja minu sõrmed tulevad ise automaatselt klaviatuurile ja kirjutavad, et “no anna andeks, sorry, not sorry, MINA tunnen, et sa oled tainapea”. Malluga olen ma sellest hoolimata sõber edasi, mis sellest, et meil on erimeelsused umbes sajas tuhandes erinevas valdkonnas ja ma siiralt usun, et rahvatervist silmas pidades ei peaks tema vaktsineerimata lapsed lasteaedagi saama. See ei muuda seda, et ta on äge, oskab nalja teha, on niisama chill ja pole tegelikult sugugi nii loll kui inimesed arvavad (KUIGI ma ei saa iial üle sellest, et ta arvas, et hobustel pole looduses kapju). Selle pärast ma üldiselt ka ei lingi konkreetset blogi, et ma ründan ideaalis siiski ideed mitte inimest – kui tegu pole just inimestega, kes omalt poolt ründavad aktiivselt ja oma nime alt ideid, mille eest mina seisan.

Muide, inimesed ei usu seda, aga mul on ka omad piirid ja eetilised tõekspidamised. Näiteks on olnud paar teemat, kus ma oleksin väga tahtnud sõna võtta, aga kuna autorid on oma blogis kommentaarid kinni keeranud ja seega andnud selge signaali, et nad avalikust arutelust huvitatud pole, olen minagi kas vait olnud või neile meilinud. Või näiteks see hiljutine vägivallateema – teate küll, kuidas blogimaailm töötab, loomulikult saatsid abivalmis inimesed (või “abivalmis inimesed”) mulle meilile mõlema asjaosalise terve eluloo, nende lapsepõlve lemmikloomade nimed jms detailid. Minu jaoks oli sama loomulik see, et mitte ühtegi neist detailidest ma siin blogis ei kajasta, kui inimesed pole neist ise avalikult kirjutanud. Eesti on väga väike, aga draamat on siin rohkem kui rubla eest, ma tean teiste blogijate vabadest suhetest, alkoholi- ja narkoprobleemidest, vägivaldsetest suhetest, mineviku vigadest jne. See, et ma neist asjadest ei kirjuta, ükskõik, mida ma inimestest arvan või kas ma midagi heaks kiidan, on minu jaoks elementaarne, sest see pole minu asi arutada ja minu meelest otsustab iga blogija ise, kui palju ta on valmis maailmaga jagama. Kui ma teaksin, et mõni neist täis peaga / segi kamminuna last peksab või teda üksi koju jätab, helistaksin muidugi lastekaitsesse, aga blogida sellest tunduks mulle ikkagi vale. Kui mõni neist sellest avalikult blogiks, siis ma tunneksin, et on okei nii vastavate institutsioonidega kontakti võtta kui ise blogida. Või hiljuti oli üks anonüümne elustiilipostitus, kus minu meelest jättis autor (kes muidugi polnud oma inimeste jaoks anonüümne) paar olulist asja puudutamata, jättes seega kogu sellest ettevõtmisest tegelikkusest parema mulje. Ma rääkisin sellest temaga otse, mitte ei kirjutanud sellest kuskile.

Ja selle viimase lõigu mõte polnud “vaadake mind, ma tegelikult olen täiega hea inimene”, vaid tahtsin lihtsalt tähelepanu juhtida sellele, et tegelikult on pea kõigil meist mingid põhimõtted. Me ei pruugi nendega nõustuda, nende piirid ei pruugi asuda samades kohtades, aga mingid põhimõtted on meil kõigil olemas. Mina arvan, et kui ükskõik milline eelmainitud blogijatest oleks näljas, annaks ma talle söögiraha, aga sellest hoolimata peaks meil kõigil alati olemas õigus üksteise ideid kui tahes raevukalt kritiseerida. Kui sina arvad, et ma olen selle pärast bully, siis see on sinu õigus. Seda kõva häälega välja öelda on ka sinu õigus, saad südamelt ära ja kohe on parem olla.

* Ühel sõbrannal läks veel kehvemini, tema kunagine peiks hakkas üleöö usklikuks, kohe selleni välja, et lõpuks sai temast preester.

Advertisements
  • Rubriigid