Mitte sisemiselt, hoidku selle eest, sisemine ilu on mul ikka kogu aeg nagu oleks just salongist värskete lokkidega välja astunud. Väliselt. Ehk siis räägime vahelduseks toredamatest teemadest, st sellest (meela häälega), mis mul parajasti seljas on. Saate te ka teada, kuidas moegurud oktoobris riietuvad.
Esiteks on mul tekkinud vastupandamatu iha värvide järele. See on ilmselt seotud sellega, et väljas on nii hall, igatahes käin ma viimasel ajal kogu aeg ringi nagu mingi värvipall. Täna käisin ekstra poes värvilisi särke ostmas ja muuhulgas jalutasin minema tibukollase pusaga.
Teiseks olen ma kuidagi märkamatult vahetanud suurusnumbrit, kuigi kaalun suht sama palju kui eelmisel suvel. Aru ma ei mõista, kuidas see võimalik on. Järjest rohkem on hakanud juhtuma seda, et mulle istub suurus S, mitte M, kuigi numbrid sellele ei viita. Näiteks just tellisin netist püksid, mõõtsin end enne hoolikalt, tabeli järgi oleks pidanud S mulle ikka sajaga väike olema, aga M oli väljamüüdud, nii et võtsin selle riski. Kui paki kätte sain, käisin suure hirmuga enne proovimist veel vetsus ära, et oleks suurem tõenäosus, et selga lähevad – no ja istuvad nagu valatud (vt alla). Teise sarnase tabeli järgi tellitud M suuruses püksid istuvad täpselt nii lohvakalt, et otseselt ei kurda, aga vabalt oleks võinud ka S olla (vt üles). Kuidas see võimalik on, et mõõdulint mulle niimoodi häbematult näkku valetab?
Ronimispükste järele tekkis nimelt vajadus, sest kivi peal boulderdades võib küll retuusides lasta, aga kui juba kaljudel pikemaid radu ronid, tahad natuke paksemaid materjale. Näitaksin teile kõiki oma sinikaid ja kriimustusi, aga siis te arvaksite, et mees peksab.
P.S. Lõputu draama elab internetis muudkui oma elu edasi, nüüdseks on asi juba blogigigantide omavahelise tülini jõudnud. Mina söön plaksumaisi ja naeran, sest minu vähetähtsalt isikult on fookus ammu mujale liikunud, aga muuhulgas sain täna internetist teada, et olen a) ühe teise blogijaga varem hästi läbi saanud (ei ole, oleme lihtsalt ühes tutvusringkonnas liikunud), b) seejärel konflikti sattunud (minu teada küll mitte, ta lihtsalt ei suhtle enam selle sõbrannaga, kelle kaudu me vahel kohtusime, miks, seda mina küll ei tea) ja c) nüüd mustan teda pidevalt internetis (üritasin varasemaid “nõiajahte” meenutada, mitte ei saanud hakkama). Kohe varsti kaevab keegi kunagisest vendade Koledate blogist üles väite, et ma olen riidepuu abil kodus aborti teinud. Lõbus asi ikka see blogindus, kui kodus kallimaga elu liiga tüüne on, siis netis ikka saab rusikatega vehkida.
P.P.S. Samuti sain internetist teada, et isa Orenti on homoseksuaalsusest laheda artikli kirjutanud. Täiega äge arutelu, ma olen alati arvanud, et ta on üks ütlemata muhe tüüp. 😀
Pärdikute päevaraamat 