Ülioluline keeleküsimus. Üks briti töökaaslane väidab, et mina ja veel üks tartlane hääldame sõna “jah” samal ajal sisse hingates. Teised seda ei tegevat. Ja ma ei saa seda testida, sest kuna ma end nüüd pidevalt jälgin, siis ma ju ei tee seda enam. Minu isiklik teooria on, et sissehingamine võib väljendada teatavat kõhklust või küsimust (sest no kui ta tuleb esmaspäeva hommikul tööle ja ütleb mulle, et “I’m completely knackered!“, vastan ma ka sisse hingates “Yeah?“, et märku anda, et seleta siis nüüd, miks).
Nii et minge ja esitage oma Lõuna-Eesti sõpradele ja sugulastele jah/ei küsimusi ja vaadake, kas nad hingavad “jah” öeldes sisse või ei. 😀 Teaduse nimel.
P.S. Muidu tahtsin ka vaesuse kohta sõna võtta, aga Ebapärlikarp (ja eriti kommentaarides Tasakaalukunstnik) ütlesid juba kõik ära. Nii ongi. Kedagi ei häiri, kui sa oled otsustanud oma elu näiteks autotuna elada. Kui sa aga siis pidevalt helistad, et küüti nuruda, hakkab natuke tunduma, et ma olen osa sinu äriplaanist, ilma et seda minuga oleks arutatud. Ja kui sinu eluviis mõjutab kellegi teise elu nii, et tal endal üldse sõnaõigust ei ole (lapsed, loomad), tuleks topelt mõelda, kui vähegi võimalik on. Taas, ma TEAN, et kui mul poleks koera operatsiooniks raha olnud juunis, oleks sugulased mu välja aidanud, aga ma ei taha elada elu, kus ma pean selliste asjade peale lootma. Usun, et sugulased ka ei tahaks elada teadmisega, et ma pidevalt nende peale loodan. Korterit ostes pidin näiteks sissemakseks väikevennalt juurde laenama ning isegi selle pärast oli mul halb tunne ja nägin vaeva, et see lubatust kiiremini tagasi saaks makstud. Minu jaoks on selline asi stressiallikas, nii et oskan ainult taevast tänada, et õnneks on mu vanemad samasugused olnud. Aga eks sellega ole taas nii, et nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, kuni otseselt minu tsirkus ja minu ahvid pole, mina ka kedagi dresseerida ei ürita.
Pärdikute päevaraamat 