Ülioluline keeleküsimus. Üks briti töökaaslane väidab, et mina ja veel üks tartlane hääldame sõna “jah” samal ajal sisse hingates. Teised seda ei tegevat. Ja ma ei saa seda testida, sest kuna ma end nüüd pidevalt jälgin, siis ma ju ei tee seda enam. Minu isiklik teooria on, et sissehingamine võib väljendada teatavat kõhklust või küsimust (sest no kui ta tuleb esmaspäeva hommikul tööle ja ütleb mulle, et “I’m completely knackered!“, vastan ma ka sisse hingates “Yeah?“, et märku anda, et seleta siis nüüd, miks).
Nii et minge ja esitage oma Lõuna-Eesti sõpradele ja sugulastele jah/ei küsimusi ja vaadake, kas nad hingavad “jah” öeldes sisse või ei. 😀 Teaduse nimel.
P.S. Muidu tahtsin ka vaesuse kohta sõna võtta, aga Ebapärlikarp (ja eriti kommentaarides Tasakaalukunstnik) ütlesid juba kõik ära. Nii ongi. Kedagi ei häiri, kui sa oled otsustanud oma elu näiteks autotuna elada. Kui sa aga siis pidevalt helistad, et küüti nuruda, hakkab natuke tunduma, et ma olen osa sinu äriplaanist, ilma et seda minuga oleks arutatud. Ja kui sinu eluviis mõjutab kellegi teise elu nii, et tal endal üldse sõnaõigust ei ole (lapsed, loomad), tuleks topelt mõelda, kui vähegi võimalik on. Taas, ma TEAN, et kui mul poleks koera operatsiooniks raha olnud juunis, oleks sugulased mu välja aidanud, aga ma ei taha elada elu, kus ma pean selliste asjade peale lootma. Usun, et sugulased ka ei tahaks elada teadmisega, et ma pidevalt nende peale loodan. Korterit ostes pidin näiteks sissemakseks väikevennalt juurde laenama ning isegi selle pärast oli mul halb tunne ja nägin vaeva, et see lubatust kiiremini tagasi saaks makstud. Minu jaoks on selline asi stressiallikas, nii et oskan ainult taevast tänada, et õnneks on mu vanemad samasugused olnud. Aga eks sellega ole taas nii, et nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi, kuni otseselt minu tsirkus ja minu ahvid pole, mina ka kedagi dresseerida ei ürita.
Pärdikute päevaraamat 
Naah. Mul ema, kes on hoopis Läänemaalt, on teinud seda jah-i ajal sissehingamist aga seda juhul, kui ta on mingi asja peal juba jah jah vastanud ja seda juhul, kui ta ei pea seda “asja” kuidagi praktiliselt käsitlema – minu meelest see sissehingamisega “jah” on võrdne nõustuva mõminaga juhul, kui nõustumine su enda elu ei muuda sugugi.
“Mul ema”! See “mul…” keegi on üks veidratest parasiitväljenditest, mille päritolus ma oma lõunaeestis elatus aeda süüdistan.
“Mees mul ütles” vms. Lükake või tõugake ümber.
*elatud aega
siuke ungaripärane konstruktsioon. neil ei olegi omastavat käänet ja kui tahavad omamissuhet eriliselt rõhutada, nii et possessiivsufiksist üksi ei piisa, kasutavad samamoodi daativi, stiilis “mul ema-mu”.
Äkki see “mul keegi” on omal ajal folkloristide hulgast laiemalt käibele kõndinud?
Ma ei suuda ka rahulikult elada, kui mul ei ole “sokisahtlis” mingit rahavaru. Mul peab olema mingi turvatunne juhuks, kui mul järsku ühel päeval nii pesumasin, külmkapp, auto katki läheksid või ma ootamatult töö kaotan/pikaks ajaks haiguslehele pean jääma.
Mulle tundub, et see on juskui üks täiskasvanu olemise eeldus.
Ma ei ole vaimselt üldse täiskasvanu ja rahaga ei oska ka absoluutselt ümber käia, kuid seda varu kogun endale ka ja vahel on väga marjaks olnud. Ainult et ma kogun seda tavaliselt nii, et leechin abikaasa ja kõigi teiste õnnetute lähedaste turjal, et jumala eest OMA raha kasutama ei peaks, vaid seda vaikselt sukasäärde koguneks.
Ei, mul tõesti ei ole palju sõpru. Mis mind reetis?
Fred Karlssoni kirjutab üldkeeleteaduseõpikus, et eesti keeles võidakse ingressiivset õhuvoolu tarvitada sõna “jah” vestluspartiklina kasutades. Olen sellist “jah” ütlemist rohkem tähele pannud oma perekonna- ja sugulaste ringis, nemad on Harjumaa ja Raplamaa päritoluga. Võib-olla ma lihtsalt ei ole teiste kõnelemist nii palju jälginud. Aga, mida see “jah” väljendama peaks? Eks see sõltub ütlejast, kas tahetakse näidata, et kuulan ja mõtlen kaasa või et nõustun või kahtlen vm. Ma ise vähemasti arvaks nii.
mulle just eelmisel nädalal üks ameeriklane väitis, et osad eestlased teevad seda sissehingamisega “jahi”, ja ma ei saanud üldse aru, millest ta räägib. ja nüüd siis selgub, et… it’s a thing 🙂 ma ütlen talle siis, et regionaalne eripära? ma olen ka Tartust ja ma vist teen ka, aga ma ausalt polnud elus enne märganud.
Mina ütlen sissehingates “Jah”, kui näitan kaastundlikku v mõistvat nõusolekut. Umbes siis, kui keegi ütleb: “Ilm on täna ikka väga nõme,” ja mina nõustun. Aga see “Jah” nagu paneks vestluse kinni. Selles mõttes, et mingit edasist arutelu ma sealt ei eelda. Umbes nagu “jep” messengeri vestluses (kui midagi muud öelda ei oska). Pärit olen Raplamaalt.
Sissehingatav jah oleks nagu ohe+nõustumine üheskoos. Kui tahaks nõustuda ja tahaks ka ohata, siis hingad jah-i sisse 😀 Sisse hingame ka oh-i, näiteks “ooh (aah), ma unustasin”. 😀
Ooojaaa, mind vaga huvitas see sissehingamisega Jah-i koht. Austraallasest abikaasa ikka vahel annab teada, kui ma seda teen. Enne polnud siuksest asjast kuulnudki. Aga kui tahelepanu sellele tommatakse, siis olen järeldusele jõudnud, et tegu on tugeva noustumisega. Ja tõesti, dialoogi sellele ei järgne.
Olen nüüd mitu aastat sõpru ja sugulasi kuulanud ja on tõesti palju kasutusel see sissehinhav jah.
Parit olen Pärnumaalt.
Muide, mongolitel on väga palju sisse hingates öeldud häälikuid. Igavese lurinaga käisid osad. Ei kutsunud keelt õppima, jõle raske tundus.