Miks meil TEGELIKULT on vaja sooneutraalset kasvatust

6d5cba8d4250d16122dc35b30234afc5

Päriselt. Ma olen viimastel päevadel sellele nende ahistamisjuttude laviini valguses palju mõelnud. Neid on hetkel internetis LÕPUTULT, kõik naised jagavad. Võiksin minagi jagada, sest pea igal naisel on neid ju juhtunud, kui mitte muud, siis kasvõi seda, et keegi bussis end sinu vastu nühib või tänaval liputab või sind jõllitades end näpib vms. Küll aga on mul neid kordi olnud päris paljude tuttavatega võrreldes üsna vähe – ja mis eriti oluline, mul ei ole mitte mingit probleemi sellises olukorras inimesele väga kõvasti väga halvasti öelda või vastu kõrvu anda. Ma ei võta sellist asja eriti südamesse, kui vaja annan lihtsalt laksu kirja ja on selge signaal teele saadetud, et nii ei lähe. Kirsti Timmer ilmselgelt mõtleb suht sama moodi. AGA. Kui ma kuulan oma sõbrannade-tuttavate kirjeldusi või loen internetist võhivõõraste omi, on selge, et me oleme vähemuses.

Miks? Ma olen oma varasema elu jooksul huviga täheldanud ja nüüd viimase nädala jooksul hirmuga juba sadu kordi lugenud, kuidas naised kirjutavad sellest, kuidas nad konfliktisituatsioonis EI JULGE midagi öelda. Mitte ainult suvalised naised, vaid ka mitmekordne maailmameister Anja Pärson kirjeldas just Instagrammis seda, kuidas võõrad mehed koos pilti teha tahtsid ja selle käigus pidevalt ta rindu ja tagumikku käppisid – ning kuidas ta NAERATAS VIISAKALT, ET MITTE STSEENI TEKITADA. Tal oli häbi, ta ei tahtnud karjuda, ta ei tahtnud konflikti sattuda. Ja see ei ole üks Anja Pärson, see on miljon või miljard naist ebamugavas situatsioonis, nad käituvadki niimoodi. MINA olen käitunud niimoodi, kui New Yorgis mingi tüüp minu ette maha istus ja end rahumeeli näppima hakkas – ma tõusin püsti ja läksin vaikselt minema, sest MINUL oli häbi. Ma suudan sellest üle olla, kui keegi päriselt mind katsuma tuleb või minu isiklikku ruumi trügib, aga vahel pean ma endale teadlikult meelde tuletama, et oot-oot, see on nüüd see koht, kus tuleb väga kõva häälega inimene väga valusasti paika panna, sest see, mis praegu toimub, ei ole normaalne. Teine asi on see, et mul tekkis see julgus, kui ma olin juba pea 20, aga paljud neist pervodest ründavadki just noori, kes on alles 13-14-aastased ja EI julge reageerida ega õieti hingatagi, kui keegi end bussis vastu neid nühkima kukub vms. Ega perverdid ka lollid ei ole, nad valivad teadlikult sellise ohvri, kellest kõige väiksema tõenäosusega jama tuleb, mis seletab ka kohe, miks minul ja Kirstil eriti probleeme ei ole (aga selle teadmise valguses võiks empaatiavõimet siiski olla).

9de9e543ca2358c89970086aba70d04d

Miks minul ja mitmel teisel naisel neid probleeme ei ole ja miks me julgeme vajadusel kõva häälega võõraid inimesi pikalt saada, kui kõrvalt näen, et peol ei julge paljud teised naised isegi vabalt nalja teha? Olen seda teemat oma “munadega” sõbrannadega arutanud ja meie kõigi ühiseks jooneks on see, et meist kasvatati kodus inimesi, mitte naist. Meie majas polnud tegu isegi mitte sooneutraalsusega, vaid ma kasvasin isaga, kes ei sallinud “naiste mänge”, st mingit käekottidega ringijalutamist jms, need mängud olid talle eos vastumeelsed ja paljude traditsiooniliselt naiselikeks peetavate käitumismaneeride kohta tehti pidevalt halvustavaid märkusi, nii et ma kasvasin eelkõige üles poistega poiste mänge mängides. Heades raamatutes (“Röövlitütar Ronja”, “Pipi Piksukk”, “Kolm musketäri”) oli nagunii palju madinat ja vähem õhkamist, nii et see andis ka panuse. Ütleme nii, et tänapäeva üleharitud feministid ütleksid selle kohta “internaliseeritud misogüünia”, sest selle tulemusel olin ka mina üks neist “ma ei saa teiste naistega eriti hästi läbi” (loe: “issand jumal, olen mina alles eriline ja kindlasti teistest parem”) piffidest, sest kui minu klassis ka oli mõni tüdruk, kes ei mõelnud ainult patsikummidele ja poistele, ei näidanud nad seda avalikult. Õnneks sain ma vanemaks, kohtusin teiste karmide eitedega ja kasvasin sellest välja ning leian nüüd, et naised peaksid teisi naisi toetama. Teie ei tea, mis oludest nad tulevad. Näiteks üks tuttav kirjutas, kuidas teda ahistati peol ja ta ei julgenud karjuda – ta on terve elu kodus tappa saanud, muidugi ta ei julge ohusituatsioonis karjuda, selle peale oleks ju rohkem haiget saanud Kogu tema senine elukogemus ütleb, et targem on vaikselt kannatada, mis sellest, et mõistus ütleb, et “sõbrad on ümberringi, lõuga, keegi tuleb appi”. Su mõistus ei tööta sel hetkel, ohusituatsioonis teed sa seda, milleks sind kasvatusega aastate vältel järjekindlalt programmeeritud on.

mti3mjexmji3ntkxmdaymtiy

Olen kirjutanud ka sellest, kuidas üks kõige olulisem õppetund minu elus oli see, kui ma tulin esimeses või teises klassis väga halvas tujus koju ja olin nii üleväsinud, et hakkasin ilma mingi olulise põhjuseta nutma – mille peale mu isa ütles mulle, et on oluline aru saada, et mitte keegi ei saa mind mitte millekski sundida ja kui miski või keegi, ükskõik kas õpetaja või õpilane, ikka väga si*ta keema ajab, võib alati kõik mu**i saata ja koju ära tulla. Just sellises sõnastuses, ilma tärnideta. Ma ei ole küll kindel, aga mulle on jäänud mulje, et teisi pisikesi tüdrukuid ei kasvatata nii. Olen kirjutanud, kuidas nägin kõrvalt, kuidas linnas jalutava lasteaiarühma poisid jooksid ringi, aga väike tüdruk sai sõimu, sest astus rivist ühe sammu kõrvale. Olen kirjutanud, kuidas koolis olid tüdrukutele ja poistele hoopis erinevad reeglid ja mina olen pidanud nurgas seisma (mul oli sinna küll harva asja, sest ma lugesin tavaliselt omaette raamatut) asjade pärast, mille eest ühegi poisi pihta poleks häältki tõstetud. Tüdrukute puhul on iga pisike konflikt skandaal, sest tüdrukud PEAVAD hästi läbi saama, asju jagama, teisi mõistma jne. Poiss lööb teisel poisil kulmu rulli? Öeldakse, et “ära enam nii tee” ja kehitatakse õlgu, sest poistel ikka juhtub. Kui mina ühe klassivennaga algklassis kaklema läksin, nii et ninast veri väljas (olgu öeldud, et see OLI täiega minu laud, Marko oli täiega minu koha peal ja see on institutsiooniline tagakiusamine, et selle kakluse tulemusel tema ikkagi seal edasi istuda sai), rivistati terve klass üles, et rääkida sellest, kui kohutav asi just juhtus ja kuidas eriti tütarlapsed võiksid järeleandlikumad olla (“ära aja oma õigust taga, vaid anna järele ja tee seda, mida mees tahab, sest tublid tüdrukud ju väldivad konflikte”). SEDA tegi see naine seal külmiku taga, kui tal ühtki sõna suust välja ei tulnud ja ta ei suutnud mehele rusikaga näkku lüüa, nagu õigem oleks olnud, sest just nii on esmalt tema vanemad ja seejärel kogu kooliharidus kõigi nende aastate vältel dresseerinud.

Ära löö vastu, ära karju, ära kasuta inetuid sõnu, targem annab järele. Sa ju tahad teistele meeldida? Kellelegi ei meeldi liiga robustsed naised.

Kusjuures ma olen täheldanud, et kui värdjatele adekvaatselt reageerida, on nende esmane reaktsioon enamasti mitte viha, vaid SOLVUMINE. Kui baaris mingi suvaline töll vajub kutsumata nelja tütarlapse lauda, viisaka “me tegelikult tahame omavahel aega veeta” lause peale ära ei lähe ja tahab kellelegi veel kätt ümber panna, siis selle peale, kui sa ta otsesõnu pikalt saadad, on ta üdini solvunud. Või markantne näide – üks tüüp üritas baari vetsu eesruumis mu sõbranna kätt vägisi endale püksi toppida. Sõbranna ütles talle, et ta võib oma peenise iseendale istmikusse toppida (mööngem, mitte päris nende sõnadega), sest tema sellest igatahes huvitatud ei ole. Põhimõtteliselt seksuaalne ahistamine, minu sõbranna oli piisavalt tore, et teda mitte lüüa, nii kena temast, eks? Ei, mees rääkis täiesti tõsimeeli kõigile, kes kuulata viitsisid, et on alles mõrd, oleks ju võinud VIISAKALT keelduda (olukorras, kus teda VÄGISI kellegi peenisega otsekontakti viia taheti). Sest seksuaalne vägivald on baaris mingil määral normaliseeritud, aga halvasti ütlev naine on alati midagi kohutavat. Ja kõik näited, kus mina või mõni mu sõbranna on üle piiri läinud mehe teravalt paika pannud (ükskõik, kas füüsiliselt või sõnadega), on lõppenud sellega, et mehed on täiesti šokeeritud, sest me oleme nii vastikud ja halvad ning naiselikult käituda ka ei oska. Sest noh, viisakas naine laseks end vist vaikselt vägistada või midagi. Mitte et mind nende solvumine häiriks või midagi, mul ei olegi vaja värdjatele meeldida – aga mind häirib see, et nad seavad üldise fooni ja need on need eeldused, mille najal me kasvatame väikeseid tüdrukuid.

Ma ei ütle, et pange poistele vägisi seelikud selga või lubage tüdrukutel ainult tunkesid kanda, miskipärast arvan ma, et igal lasteaiakasvatajal on sellest ka sügavalt savi. Ma ütlen just, et me ei peaks lapsi vägisi dresseerima nagu koeri, et nende sisemisi instinkte maha suruda. Keegi ei pea tegema asju, mis talle sügavalt vastu hakkavad, et hea tüdruk (või poiss) olla. Minu lähedased näiteks olid ühel hetkel pisut solvunud, sest pisike sugulane ei tahtnud neid kallistada – ja leidsid, et laps peab ju harjuma oma sotsiaalse rolliga ja muidu jääbki elu lõpuni häbelikuks vms bullshit. Mina leian, et igal lapsel peab olema füüsiline enesemääramisõigus ja õigus otsustada, kes tema keha mingil ajahetkel katsub. Nagunii tuleb seda mingil määral lõhkuda sellega, et enne väljaminekut pannakse vägisi sokid jalga ja tehakse muid koledusi, otsustagu vähemalt ise, keda ta kallistab ja keda mitte. Just sellest saab alguse see, et väikesel inimesel pole õigust oma keha üle otsustada. See ei loe, et see puudutus pole seksuaalne, me õpetaksime lapsele, et kui asi puudutab tema katsumist, on tema soovid vähem tähtsad kui teiste omad (ja see vana hea “kannata ära”). Selle konkreetse lapse vanemad ütlesid, et R teab ise, keda ta kallistada tahab ja keda mitte (aplaus), aga mõelge, kui palju on neid, kes seda ei tee. Teda treenitaksegi 10 aastat järele andma, mis sellest, et vanatädi haiseb ehk alati sibula või Marlboro suitsu järele ning süda läheb natuke pahaks. Ja poistel lastakse samal ajal end lahti rabeleda ja minema joosta, sest noh, poiss ju, need mürgeldavadki. Teda ei õpetatagi kunagi teistega arvestama. Ning siis veel 10 aastat hiljem on see tüdruk uudistes, sest teda kasutati ära ja ta ei hakanud vastu ja ta ei karjunud – ning see poiss kommenteerib ja küsib, miks ta siis ometi ei teinud midagi, äkki talle ikka meeldis. Ja ta siiralt ei saagi sellest inimesest aru saada, sest nad elavad täiesti erinevates maailmades. Mina ei taha seal esimeses maailmas elada, see võiks 18. sajandi armastusromaanide pärusmaaks jääda.

Lühikokkuvõte: kasvatagem oma pojad ja tütred vajadusel inimesi perse saatma, aga õpetagem neile siiski, mis on empaatiavõime  ja millega seda süüakse. Nii on maailm kõigile parem paik.

P.S. Ja Tilda Swintoni pilte kasutasin ma lihtsalt selle pärast, et ta on maailma kõige ägedama androgüünse välimusega inimene.

85 kommentaari

  1. See niinimetatud solvumine sõimamise-pikalt saatmise peale on üldlevinud võte inimestevahelises(ehk siis ka meestevahelises 🙂 ) suhtlemises(ei pea praegu silmas seksuaalsuhteid). Nt kui juhtisasele mingi asja eest vastu lõugu anda, siis mängib ta samamoodi solvunut ja tema satelliidid kiidavad takka, et oi kui teenimatu see kõik oli.

  2. Sinu feminismi teemalised postitused on peamine põhjus miks Sa üks mu lemmikblogijatest oled. Liiga harva satun ma selliseid argumenteeritud ja haaravaid tekste eesti keeles lugema.

    • Word! “Feminismi” asemel võiks ka üldisemalt “ühiskonna” öelda, aga mõte on sama.

  3. “SEDA tegi see naine seal külmiku taga, kui tal ühtki sõna suust välja ei tulnud ja ta ei suutnud talle rusikaga näkku lüüa, nagu õigem oleks olnud”- oh pagan, oleks sinikaga poliitikut näinud!
    Aga jah, ma sain teises klassis endast peajagu suuremale poisile näkku virutamise eest nädala jagu kodus puhata ja diagnoosi “lihtsalt halb iseloom.” Mis mind selleni viis, ei huvitanud kedagi.

  4. Kas ei või nii olla, et kaunid ja lahked tüdrukud elavad teises dimensioonis ja nad ei jõua kõiki ära rahuldada. Kui bussides on niipalju pervosid kui te kõik ettekujutate, siis nad nühivad seal ju üksteist. 🙂

    • Kas nii ei või olla, et sa oled törts loll?

      • 🙂 😀

    • See, et paljusid naisi ahistatakse, EI tähenda automaatselt, et ahistajaid on palju. Kui üks papi end igal hommikul ja õhtul tipptunni ajal kellegi vastu nühib, on ahistajaid ju üks, aga ahistatud nädala jooksul kümmet inimest. Ma olen muide neid lugusid kuulnud ka poistelt, sest ega igat pervot ei huvita, mis soost inimese vastu ta end hôõrub – ja mõnele meeldivadki poisid jne.

      • Sa vist pole sõitnud pilgeni täis ühistranspordis, siis kujuta ette, et sul pole kusagilt kinni hoida ja su käsi satub kellegi kubemesse puhtalt sellest, et inimesed trügivad juurde ja sul on vaja see käsi selt kättesaada, siis oledki paratamatult pervo.
        Ega ma olen ise ka mõnelt ainult kuulnud seda tõelist tõelist pervojuttu, aga olen ka tähele pannud, et osa inimesi räägib seda mida pole olnud, ehk kellegi teise juttusi nagu endaomi, ma ei tea tahavad nad ennast huvitavaks teha või eeldavad, et see kuidagi neid väärtustab. Iga naine tahab ju, et tema vastu huvi tuntaks isegi paadunud feminist tahab.
        Nii kui palutakse kõigil kirjutada oma lugu, siis kõik kirjutavad keegi ei taha ju olla selline keda üldse ei tahetaks. 🙂

        • Mari, kuule, kedagi tahta ei tähenda sama mis kedagi ahistada. Mulle paistab, et pealetükkimatu lähenemine on võimalik ja tunduvalt, eee, toimivam. Kahtlemata arvab ka väga suur osa naisi nii, loodetavasti valdav enamus.

        • No tead! Kas sind käpitakse sihilikult või on tegemist tavatrügimisega, selle erinevusest saab väga hästi aru

        • Oi, Marikene, tibulinnukene, mul oli ikka õigus. Sa oled törts loll. Isegi mitte törts, vaid palju.
          Mul üksi on neid trolli-bussi-lugusid mitu. KÕIGIL mu naissoost sõpradel on. See on nii tavaline, et kõik ainult noogutavad.
          Kuidas me teame, et ei olnud “niisama kitsas”? Well..
          1. Pool sõidukit tühi. Vanamees seisab sinu kõrvale, hakkab “nagu möödaminnes” oma kubet vastu su õlga hõõruma.
          2. Sõiduk täis, tunned, et keegi nagu katsuks perset. Vaatad taha – järgmine vanamees. Nihkud eemale. Vahe jääb sisse. Raibe nihkub lähemale. Jälle üritab perset katsuda.
          3. Buss keskmiselt täis. Satud hajameelselt ringi vaatama. Mingi lähedalseisev onkel naeratab. Vaatad mujale. Vaatad sinnapoole – onkel on lähemale nihkunud. Siis üritab sul käest kinni võtta.
          4. Ei hakka rääkima neist kordadest, kus kõrvalistujal on lausa nii kitsas olnud, et peab vaikselt hakkama püksist midagi välja koorima ja seal sellega pusserdama.

          Kuna need jutud on VÄGA SARNASED, sest no kurat mida imelist sa ikka seal trollis ära teed, palja tilliga hundiratast nagu ei mahu viskama, siis vb sinusugusele jääbki mulje, et “osa inimesi räägib kellegi teise juttusi (sic!) nagu endaomi (sic!)”
          Ja kui nüüd arvestada siia juurde, et väga valdavas enamuses ahistatakse alaealisi tüdrukuid, siis tõesti – miks saaks olla selles vanuses ägedam mingi sulle võõra vana mehe tähelepanust, luuletaks ikka juurde, et “mis sinu ahistaja polnud midagi, minu omal oli till päris väljas ja suurem ka kui sinu omal.” (Selgituseks, kõik ülaltoodu ja veel muud pudinat juhtus minuga vanuses 10-15 Tallinna ühistranspordis. Oh, noorus, sa ilus aeg, ära tule tagasi).

        • Oh Abf ab ma ei taha jaurata teemal kellel on suurem mõistus, aga kuna see trollibussi teema läheb sulle väga hinge ja mulle paistab et sa oled ikka siis tõsise ahistamis trauma saanud,aga ma küll ei oska seda haava sul siduda, las su oma mees silitab seda. Pealetükkiv lähenemine, no ma ei tea kui uni mind ahistama hakkab lähen temaga ikka magama. 🙂

        • Sa oled lihtsalt empaatiavõimetu tropp. Aga toredam ilmselt muidugi teha nägu, et eided reageerivad jälle üle.

        • minu üks bussikogemus (11-12-aastaselt, täpselt ei mäleta) oli lausa nii eksplitsiitne, et poistekamp pobises omavahel midagi ja litsusid end kordamööda vastu mind. Ma ei saanud tollal tatikana arugi, et selles võiks midagi seksuaalset olla, ma võtsin seda nagu tavalist keissi – “poisid kiusavad”. sest sellega, et poisid mingil moel kiusavad, olin ma harjunud, ebatavaline oli ainult see, et võhivõõrad poisid.

          see, kui pooltühjas poes tuleb mees, kes enne tundis justkui hoopis teiste kaupade vastu huvi, just sealt riiulist konservipurki valima, mille ees olen mina, ja tal on kangesti vaja seda minu ümbert valida, teine käsi teisel pool mind, kah väga palju neutraalseid tõlgendusvõimalusi ei jäta, eriti meie kultuuris, kus üldiselt ei taha inimesed sellesse riiulivahessegi minna, kus keegi teine inimene juba on.

        • Trauma saanud? Nalja teed? See ühistranspordis käperdamine on nii tavaline, et vaevu registreerub lõpuks. Ohkad ja hakkad onusid vältima. Nad ekstra otsivad alaealisi ilmselt, sellised ei julge midagi teha.

          Ma tegin siinkohal suure vea. Hakkasin idioodile rahulikult seletama, kuidas asjad on, unustades, et idioot ju ei saa aru niiehknaa. Nii et ma enam ei ürita. Veidi nagu huvitab, mis trauma sul endal on, pillati maha kunagi või mis juhtus, aga samas… las ta jääb. Võõras tropp internetis on isegi liiga palju tähelepanu saanud.

        • Mis teha, Teie Supernaised munete absoluutse tõe kuldmune, 🙂 Muidugi on inimesi kõige lihtsam idiootideks, troppideks, empaatiavõimetuteks jne.sildistada, aga sellega ju näitate ainult kui piiratud te olete ja nagu pärdikud taote omale rusikatega vastu rindu minu tõde on parem. 🙂

  5. mulle meeldivad “robustsed”, kõva iseloomu ja teravate rusikatega naised, alati on meeldinud. “liiga robustsed” muidugi ei meeldi.
    ei, jutt ei ole sinust, see on sajaga üleüldistus ja kummardus ja heakskiit.

    paljugi võiks öelda veel, aga ega ma vist täiendavat kvaliteeti kütta suudaks.

  6. Kunagi olin isegi natuke kurb, et mulle pidudel või klubides külge ei löödud. Koledaks end kohe kindlasti ei pea, kuid alles mõni aeg tagasi jõudis sotsiaalmeedia kanaleid pidi minuni mõiste ”resting bitch face”. Vaatasin end piltidelt – mul ongi see! Ehk et kurb, et külge ei löödud, olin ma seepärast, et ei teadnud, et ahistada võidakse ka samal ajal. Õnnelik laps, õnnelik lapsepõlv.

  7. Aaahhhhh….Tilda Swinton!!!
    Mul on muide raudkindel teooria, et on maavälise rassi esindaja.
    Ja et David Bowie oli Tilda vend.

  8. Mind ka kasvatas isa just eelkõige inimeseks ja andis kuidagi põhjapaneva tunde, et ma ei ole kunagi kellestki halvem, eriti mitte nende asjade tõttu, mida ise muuta ei saa (sugu näiteks). Ma olen küll klassikalises mõttes üsna naiselik ja mitte raju naisterahvas, kuigi tegime nö meeste kui naiste asju temaga koos. Aitähh, Rents sulle selle mõistuse hääle eest, see tuleb sul alati hästi välja!

  9. a mis löögivalmidusse puutub: vahel võib olla ka asi selles, et ei saa täpselt aru, mis värk on. mul on küll nii, et vaikimisi kipun eeldama, et inimesed käituvad normaalselt ja kui keegi siis käitumisnormidest jõhkralt üle sõidab, valitseb kõigepealt tükk aega segadus, et mis nüüd siis õieti juhtus, ja alles siis, kui ma olen asja ära kontseptualiseerinud, saab reageerima hakata.

    see ei käi üldse ainult ahistamise, vaid ka nt lihtsalt väga ebaviisaka käitumise kohta. kõigepealt on juhe koos ja kui ma olen lõpuks juhtunule oma peas nime pannud, on reageerimiseks sageli juba hilja.

    ainult hääletades on teisiti olnud – ilmselt arvestan ma siis vaikselt juba ise, et võib seisuks minna, ja reaktsioonid tulevad eeskujulikult ja mõjuvad ka.

    aga peale selle on mul oma paiksemast elust kogemus, kus reageerimine ei aidanud. Tegin nagu kõik õigesti – niipea, kui tüüp hakkas kätt seeliku alla ajama, ütlesin, et jätku järele, ja panin ta käed sealt välja tagasi. Kui ikka aru ei saanud, lõin teda. Ja kui ta ka sellest aru ei saanud, ei osanudki enam midagi teha, vaid läksin sealt ürituselt minema, et tast lahti saada.

    teoreetiliselt jäi see samm küll astumata, et tal nina lömmi ja hambad välja lüüa, ma andsin kõigest sellise väikese kasvatusliku obaduse. aga kõvasti löömisel tuleb mul nagunii mingi tõrge ette, isegi kui ma olen enda kaitsmiseks valmis. isegi kui oleks tahtnud seda teha, ei oleks võib-olla suutnud, mis siis, kui ma löön ta surnuks? mul ei ole ju löömiskogemusi, kui kõvasti on täpselt parasjagu.

    see asi muidugi ka, et oleks ma ta nina veriseks löönud, oleks ilmselt kõik vaadanud, et milline kuri inimene, kõik on vaikne, rahulik ja kena ja järsku mingi eit peksab mehe läbi.

    • nodzu, ma hea meelega oleks samal peol. noh, lihtsalt taustajõuna. et kui keegi hakkab ülbama, siis lööks sinu poolel kaasa. ja ma ei saa kahjuks öelda, et olen mingi arvestatav jõud, aga ma oleks sinu poolel. nagu täiega, jei.

      aga umbes mitukümmend korda rohkem loodan ma, et ei sul ega kellelgi teisel ei teki seda tarvidust. jeerait.

      • eks ma katsu siis samadele pidudele sattuda 😀

        aga tookord tüüp isegi ei ülvanud. võimalik, et ei rääkinud sõnagi. lihtsalt toppis oma käsi luba küsimata külge, nagu … maiteagi, kasvatamatu koer, kes ninaga võõraid inimesi müksib.

        tema justkui mõistuse-eelne olek võis mul ka löögijõudu maha keerata, ka sellisele koerale oleks imelik täie jõuga virutada.

        • ma tean lugusid, kus nende koerte ramm on sellest kasvanud. ja ma olen nüüd juba vana ja ohutu, aga mul on veel selgelt meeles see emotsioon, see kahetsus, et miks ma ei sattunud sel hetkel nurga tagant väljuma. minu berserk oleks õigustatud ja toona oli minus füüsist, mis suutnuks seda küllalt paljudele ka nö rohujuure tasandil koju kätte tuua.

          ja, ei, füüsiline vägivald ei ole lahendus, aga mõnikord tundub see nii kuradi õigustatud. (sest kui lööma hakkaks mingi kolmas onks, siis tema ei oleks ülereageeriv naine ja võiks pärast kõigile öelda miks see naine (kes tegelikult ei reageerinud üle, vaid lihtsalt reageeris) reageeris. ja seda ülereageerivat onksi (keda ma oleks meelsasti kehastanud) kuulataks, ja siis ei oleks teda enam vaja.

          nii lihtne maailm, eh.

          tervitan!

        • Ma vist olen rääkinud ka, et kui mu sõbrannale ükskord ammu üks pikajäsemeline nilbik hakkas kõrtsis käppi külge ajama, siis ma võtsin tal lihtsalt sõrmedest kinni ja väänasin neid jõuga taha, käeselja poole, kuniks ta minu olemasolu märkas ja mind vihaselt põrnitsedes ära läks; minu arust on see kuidagi mugavam viis, kui löömine, mis nõuaks nagu teatud distantsi ja täpsust, mida pole ehk alati võimalik tekitada.

    • Infoks lihtsalt: kui sa pole harjunud kõvasti lööma, siis suure tõenäosusega sa kedagi ühe löögiga surnuks ei löö. Kui sa just kirvega või tellisega ei viruta.

      • Mina olen seitse aastat karatetrennis käinud, aga kui on vaja korralikult virutada, tuleb ikka kõhklusemoment, sest eetika astub vahele. Isegi, kui teine osapool on ehe tropp, on hetk mõtet “aga ei ole ilus talle haiget teha”.

        • mhmh, eriti kui ta näeb välja selline, et on tegelikult nõrgem. lihtsalt nii loll või purjus, et käperdamistung käib enesealalhoiust üle

  10. Minu tütre lastehoius käis väike poiss, kes armastas väga kõiki musitada. Ja hoidja ja poisi ema rääkisid sellest kogu aeg selles võtmes, et vahi, kui armas poiss. Kuni siis ühel päeval hoidu minnes sain ma teada, et minu tütar olla seda poissi näpust hammustanud. Jutt käib 2-aastastest. Minult oodati siis vist mingit hukkamõistu. Aga no kurat, keegi ei saa sind näpust hammustada, kui sa oma näppu võõrasse suhu toppima ei lähe. Või lihtsast ei-st aru ei saa.
    Eks me ikka rääkisime sellest pärast, et pole ilus haiget teha teisele. Aga kust see piir läheb? Millal ma oma tütrele õpetan, et kui keegi tuleb vägisi musitama, ei pea ootama, kuni kops üle maksa hakkab minema, vaid tuleb kohe näpust hammustada? That is yet to be decided.

  11. Hea lugemine. Ma siiski kritiseerin pealkirjas pakutud lahenduse liigset üldisust. Ma arvan, et tüdrukule peab õpetama enda eest seismist, aga juskui naistele hääleõiguse andmine ei ole sooneutraalne elukorraldus, pole neile väärikuse andmine sooneutraalne kasvatus. Autoril on vedanud, ta on olnud poisim kui keskmine tüdruk ja saanud oma meetodid sealt, aga on ometi tüdrukuid, kes tahavad olla naiselikud. Nemadki peaks saama võimaluse end naiselikkuse raames kaitsta. Selleks, et õigusi omada, ei peaks olema vajalik oma sugu moondada (sorri kui solvab – kõlas nii, et ei suutnud vastu panna).
    Või teistpidi: üteldes „ma pole pelgalt naine” eeldab ütleja, et naine olemine on midagi pelka. Kui ongi, siis lahendus ei peaks olema mitte päästa inimesi naine olemast, vaid laiendada naiseks olemise tähendust täisväärtuslikkuseni. Seega mitte sooneutraalsus vaid soo tuunimine.

    • Me leian, et ükski inimene pole pelgalt mees ega pelgalt naine, vaid me oleme kõik inimesena oma sugutunnustest kõrgemal. Ei, mitte päris nii, ütleme nii, et meis kõigis on potentsiaali olla oma sugutunnustest kõrgemal.

      Ja minu jaoks ei tähenda sooneutraalsus seda, et me kaotame sood ära, vaid seda, et inimesele ei suruta väljastpoolt peale, milline ÕIGE mehelik või naiselik käitumine on. Ma olen ikkagi enda arvates väga naine ja tahan, et mu mees kohtleks mind nagu naist, nii emotsionaalses kui ka füüsilises aspektis (ja tahan endale kaaslaseks just meest, mitte naist, kuigi see võib olla tingitud ka sellest, et ma lihtsalt leian, et peenised annavad seksuaalelule palju juurde ja üks võiks ikka suhte peale olla 😀 ) – asi on lihtsalt selles, et minu naiseksolemine ei tähenda allaheitlikkust vms, mida traditsiooniliselt naiselikkusega seostatakse. Naine ei pea olema nõrk ja abitu ja allaheitlik. Muidugi ma austan oma partnerit ja vaatan talle mõnes asjas alt üles, aga see on võrdne suhe ning ma naudin seda, et ka tema austab mind ja vaatab mulle mõnes aspektis alt üles. Ja ka tal on õigus halval päeval pahurdada ja natuke printsessi mängida, ilma et ma selle peale mõtleksin, et ta ei käitu mehelikult.

  12. Kord paari aasta eest istusime sõbrannadega pukkide peal baariletil ääres Levikas Tallinnas, juba peale keskööd ja mingi tüüp krabas mind möödaminnes tagumikust. Mõtlesin kohe, et nii seda asja kyll jätta ei või, pean enda eest välja astuma, et talle selgeks teha – selline käitumine pole Ok! Ronisin puki otsast alla, läksin ta juurde ja andsin kõrvakiilu. Ise mõtlesin kyll enne löömist – mis siis kui ta vastu virutab, aga noh, selle probleemiga oleks tegelenud siis hiljem. Tüüp vastu ei virutanud. Me kolisime mujale istuma, u 5min pärast tuli tüüp jälle ligi ja hoopis vabandas oma käitumise pärast!

    Teine lugu meenub Indiast, kus 8a tagasi yksi ringi reisisin. Olin jõudnud Gosse ja leidnud seal omale mõned samuti yksi reisivad valged sõbrannad. Yhel päeval arutasime omavahel Indias yksi reisimise kogemusi ja tydrukud rääkisid, kuidas neil on bussid tagumikku katsutud, justkui tegu oleks kõige tavalisema asjaga – minuga aga polnud seda juhtunud! Tea kas põhjuseks on “resting bitch face” või puhas õnn?

  13. Ma lugesin sellest kirjutisest välja, et kõik mehed on värdjad ja pervod ja naised on ohvrid, kas ma sain õigesti aru? Kommentaarid kinnistasid mu arvamust veel tublisti

    • Ei saanud õigesti aru, proovi uuesti.

  14. Kõige selle peale tundub mulle, et küsimus “MIKS mehed tagumikke käpivad” on ise liiga vähe analüütilist tähelepanu saanud. Kui see käitumine on nii üldine, peab tal olema mingi evolutsioonilis-ökoloogiline põhjus. Võib-olla teeme me tagumikukäppimise ärakeelamisega ühiskonnale karuteene? Või kogu liigile tervikuna? Kusagilt tuleb mingi kõrvalmõju sisse, mis on palju hullem – inimkond hakkab rohkem sõdima, või kaotab oskuse kujutavat kunsti teha, või võtavad reptiloidid planeedi meie käest tagasi..? Teadus, tule avita!!!

    • Ma olen nüüd segaduses, oleks nagu Kunnus aga tsitaate on vähevõitu…

    • Te ikka teate, et piparkoogisüdamed ei ole teps mitte südamed vaid hoopis pepud?

      • Pepud ja tissid! Kahest piparkoogisüdamest annab väga ilusa pesukomplekti teha.

      • odot, ma olen hoopis kuulnud, et tissid on metafoorsed pepud. mis viitavad päris pepudele.

    • a miks üldse keegi kedagi kiusab? ja mõtle, mis saaks, kui kiusamine ära keelata?

      sest ausalt öeldes näevad vähemalt pooled ahistamisjuhd minu arust välja pigem tavalise kiusamise kui seksuaalkäitumise moodi. enesehinnang vajab tõstmist või tuju on paha ja siis saab nõrgemale kohta kätte näidates oma tuju tõsta. see, et too nõrgem satub olema naisterahvas, on osalt füüsilisest jõuvahekorrast, osalt kultuurilistest roliidest tingitud: naised on jõmmikultuuris sedasorti kiusamiseks aktsepteeritav sihtmärk.

      eriti grupiahistamised, kus mingi kamp kellegi ette võtab.

      • ja ma tean küll, et Kaur trollib, aga ceterum censeo mõttes ikkagi, et see, et mingi käitumine on evolutsiooni käigus kujunenud või säilinud, ei tähenda veel, et tal oleks mingi teleoloogiline põhjus ja et ta oleks millekski kasuilk. suvalised juhusliku mutatsiooni käigus tekkinud tunnused säilivad, kui nad paljunemist otseselt ei takista. kasulikkust ei ole tingimata vaja.

        • Esileküündival lõuatsil nt pole ühtegi praktilist otstarvet, ometi on see nii tähtis, et stripparmarco pidas vajalikuks lasta endale lõua otsa proteesi paigaldada; neandertallastel ei olnud seda. Neil oli küll suurem aju.

        • Käitumise kohta võiks muidugi arvata, et kuivõrd see on suurel määral õpitav, siis tarbetuks muutunud käitumisviisid kaovad, ent siiski – meemid näivad olevat veel elujõulisemad, kui geenid.

        • sellised nähtavad tunnused nagu strippar-Marco lõug võivad vahel vähemalt händikäp-tunnusena töötada. aga on ka terve hulk parameetreid, mis ei ole silmatorkavad, on kasutud või lausa kahjulikud, sest paljunemise mõttes käib kah – või pole paremat alternatiivi välja tulnud, sest evolutsioon käib etteantud materjali peal, mitte põhimõttel “kõige paremad mõeldavad tunnused tulevad kuskilt”.

    • Ahaa! Great minds think alike =)
      Ma olen ka sellesama peale palju mõelnud. Ja konstrueerinud enda jaoks järgmise teooria (mul neid teooriad jagub, üks vettpidavam kui teine =)
      Anyway. Naiste “tagumike käppimisel” meeste poolt on tõepoolest lihtne ja selge ‘evolutsiooniline-ökoloogiline põhjus’: liigi säilitamine. Tänasel päeval aga ajab nimetet liik juba nö. üle ääre, kipub massiga iseennast hävitama. Loe: inimesi on planeedil rohkem kui tervislik oleks.
      Lahendused rahvaarvu vähendamiseks? Haigused, sõjad näiteks. Aga praegune maailm väldib mõlemaid, vähemalt üritab vältida. Niisiis on vaja midagi muud, mis toimiks. Ja siin tulevadki mängu uued kombed ja seadused. Naised mässavad “tagumikukäppimise” vastu, sooneutraalsus, samasooliste paarissuhete legaliseerimine jne. Mulle igatahes tundub see seletus loogiline. But I’ve been wrong before…

      • sellel, et naiste tagumikud meestele _meeldivad_, on evolutsiooniliselt võttes see põhjus, et nad põlvnevad meestest, kellele meeldisid naiste tagumikud. mitte mingi “liigi säilimise” eesmärk, kui me endale just eesmärgistatult tegutsevat evolutsioonijumalat ei konstrueeri.

        ning jah, oletatavasti on selliseid mehi palju sellepärast, et selline meeldimine soodustas nende esivanemate paljunemist (mis ei ole sama, mis “selle eesmärk oli paljuneda”).

        aga siit ei järeldu kuskilt, et meeldiva tagumikuga naist peaks avalikult alandama ja mõnitama (mida suurem osa ahistamist endast kujutab), vastupidi, see häälestab meeldiva tagumikuga naise suure tõenäosusega ahistajaga paljunemise vastu. see on ikka pigem mingi agressiivsuse mahalaadimine. ja kohati ka selge grupikäitumine, hierarhia kehtestamine – “kui ma kedagi vastu tema tahtmist käpin, siis demonstreeerin seda, et mina olen temast üle.”

        ega seda ei tehta ju ainult naistega. olukordades, kus grupp on stressiseisundis, teevad mehed selliseid ahistamishierarhiad ka omavahel, vanglas näiteks.

        • Grupikäitumine, võimunäitamine “Ma teen, sest ma võin” – mis muuhulgas seletab ka ära, miks just lapseohtu tüdrukud rohkem selliseid asju kogevad, nende suhtes on nimelt palju rohkematel inimestel tunne, et “ma võin, ma olen tugevam ja targem ja ega ta vastu ei hakka”. Samast loogikast lähtuvad ka need “naerata” ja “kallista tädi” korraldused, muide, ega poisid sellest sugugi täiesti puutumatuks jää.
          Ja vajadus oma võimu näidata või vähemalt selle võimu piire testida võis olla see, mis pani Taavit just PÄRAST pulmi avalikkuse ees niimoodi käituma – mobiiltelefonikaamerate ajastul, kas ta on peast soe või? Ei, lihtsalt tahtis natuke adrenaliini. Luisa on rõngastatud, see positsioon on nüüd varasemast kindlam, testiks nüüd õige, kuhu ma veel võin minna, ilma et sellest pahandusi tuleks. No mitte teadliku kaalutlusena, aga alateadvus võis küll seda mõtet kruttida. ˇ
          Sest olnuks asi ainult soovis kellegi tagumikku katsuda, siis oleks ta selleks tõesti võinud privaatsemad kohad ja inimesed leida.

      • aa no ja kui rääkida “naiste mässamisest” paljunemise kontekstis, siis ega naiste ja meeste paljunemishuvid tingimata ei kattu, sageli on lausa vastuolus. isegi siis, kui maailmas on ruumi laialt ja inimesi vähe, on naise paljunemisedu jaoks vaja järglased elusalt üles kasvatada, tähendab, vaja ise ellu jääda, tähendab, liiga palju sünnitada on kontraproduktiivne (sest eluohtlik). tähendab, isegi oletades, et naiste eesmärk on paljunemisedu, on neil vaja liiga pealetükkivaid ja valel ajal ligitikkuvaid ja ebaatraktiivseid meesisendeid eemale peksta – ebakvaliteetse isasega paljunemine seab ohtu võimaluse paljuneda kvaliteetse isasega.

        rääkimata sellest, et indiviidil endal võivad üldse muud huvid olla kui paljunemine.

      • Evolutsiooni ei huvita, et liigi arvukus oleks optimaalne või kuidas liigi mingi isend elab või mis oludes – peaasi, et elaks, kuni järglased eluvõimelised. Inimesi ka ei huvita, et liigi arvukus oleks optimaalne – seda vist ei pea põhjendama.

        • mhmh, täitsa hämmastav, kuidas siiamaani elab ettekujutus, et evolutsioon töötab liikide kaupa.

        • … ja et “mis evolutsioonijumal teeb, on ikka hea, ta tahtmine on õige”.

  15. Ma küll üldiselt pooldan sooneutraaluse põhimõtteid (äärmustesse laskumata), aga aru ma ei saa, kuidas see Timmer antud kontreksti sobib? Ei ole see tal esimene kord (naissoost) ohvrit süüdistada ja mulle tundub, et siinkohal on unustatud, et üks põhjus, miks naised ei julge abi paluda ega appi hüüda ongi see, et “nagunii sa ise provotseerisid”. Timmer: «Ma küll ei olnud seal peol, ei näinud toimuvat pealt, aga täiskasvanud inimesed… ei usu, et «inglikest» ahistama hakati. Kui naisterahvas tunnistab, et sõnad ei tahtnud suust tulla ( no oli vist ka pidune), siis andke mulle andeks…ei usu, et keset pidu külmkapi taga kedagi vägistama hakati.»

    • Mulle on jäänud mulje (just ka varasemate selliste väljaütlemiste põhjal), et Timmer on liiga empaatiavõimetu (või liiga rumal), et aru saada, et see, et tema hakkaks vastu, ei tähenda, et teised ilmtingimata sama suudaksid teha. Ja et need teised ei ole ise süüdi selles, kui nad ei suuda sama teha.

      • Ma eelkõige vihjasin kunagisele noortesaatele, mida ta juhtis (Rusikas?), kus oli lugu alaealisest tütarlapsest, keda peol vägistati ja kus Timmer leidis, et kui ikka alaealine tütarlaps (“inglike”) läheb peole ja joob alkoholi (“oli pidune”), siis on ta ikka ise süüdi. Ei ole iial kuulnud, et keegi sama mõttekäiku oleks meessoost isikute kohta kasutanud (st et kui peol joob, siis provotseerib vägistamist), sellest ka minu hämmeldus nähes sooneutraalset kasvatust ja järejekortset võimaliku ohvritümitamist koos.

        • See, et Timmerit ennast pole naiselikuks kasvatatud, ei tähenda, et ta peaks oskama empaatiavõimeline olla (vt ka see sama internaliseeritud misogüünia, ta on ilmselgelt sinna faasi igaveseks kinni jäänud ja usubki, et tema on jumala armust eriline) – ainus point oli, et tema oskab vajadusel lärmi teha ja rusikatega vehkida.

  16. Nii hea lugemine!
    Minul on kõik kuidagi vastupidi. Mind kasvatati pitsivahusena ringi hõljuma, aga kui ma sellega (ja veel paljude muude asjadega) hästi hakkama ei saanud, siis ema klobis mind kõvasti. Häält ei tohtinud teha, muidu sain veel. Põhimõtteliselt võiks öelda, et mu ema üritas kasvatada tulevast ohvrit, aga kuidagimoodi see ei läinud nii.
    Olin 15-aastane, kui mind üritati vägistada. Võimalik, et tappagi, sest pussnuga oli ka mängus ja seda jõuti natuke kasutada. Kangestumise ja alistumise asemel lõi mul just mõistuse hästi külmaks ja klaariks, varitsesin õiget hetke, lõin hambad sellele mehele kõrri ja närisin nii et oli näritud. Sain vabaks ja põgenemise asemel lõin talle kannaga näkku ja kõhtu. Ise tegin põrgulärmi, nii et oli päris kaugele kuulda. Säh sulle lehve ja satse, alandlikku meelt ja head kasvatust!
    Ohver? Ei. Võitjana tulin välja.

    Olin kehaliselt kiire arenguga ja see tõmbas koolis poisse ligi nagu kärbseid liimipaberile. Mu tisse ja tagumikku kommenteeriti pidevalt, käsi aeti külge ja nii edasi. Üks koolivend oli eriti pöördes mu korvisuuruse pärast, “mmm, tissid…”. Mainisin talle, et mul on tissid jah. Ta emal on ka. Jube erutav, eks ole? Noormees vajus kuidagi lonti, jäi vist oma ema rindade üle mõtisklema ja rohkem tal minu omadega enam asja polnud. Loodetavasti ei tekitanud ma talle eluaegset traumat, ehk ta sai edaspidi ikka naiste võlusid nautida, ilma et ema oleks silme ette kerkinud.

    Ma lõpetasin koolid, läksin mehele, sain lapsed, aga see liimipaber püüdis ikka veel. Hoolimata sellest, et ma ei osanud ega soovinudki flirtida, ei otsinud tähelepanu, ei olnud saadaval. Keskiga on käes ja kuigi ma pole mingi sire iludus, siis ikka üllatab mind ebameeldivalt mõni heaks sõbraks peetud meesisik, kes üritab oma kätt mu reiele sokutada või kätt ümber piha. Peale lahutust läks asi kuidagi eriti segaseks.
    Tean täpselt, et ei saada ma mingeid signaale välja, ei lubavaid ega ka mitte ohvritele kohaseid.
    Mina ei ole ohver ja hoolimata erinevatest raskematest ja kergematest vahejuhtumitest ma ei tunne kriipsujagugi, et mind üldse oleks kunagi ahistatud. Lugesin täna neid “metoo” lugusid ja mõtlesin, et kuidas saab olla, et ühe jaoks on mõni asi ahistamine ja põhjus end ohvrina tunda, minu jaoks on see olnud elu üks tahk, selline, mis pole mind murdnud ega suuremat puudutanud, aga millest ma olen siiski õppinud ja targemaks saanud.
    Arvestades, kuivõrd vähe ma talun teiste inimeste puudutusi ja kuivõrd suur on minu isikliku privaattsooni raadius, peaksin ma tegelikult ju iga rikkumist võtma sügavalt ja isiklikult. Jah, ma mäletan neid kõiki, aga ma ei tunne, et mu elu oleks saanud rikutud.

    On juhtumeid, kus on loogiline, et see jääbki haiget tegema ja selliselt katkiseid inimesi on meie hulgas palju. Osade puhul aga jääb vägisi mulje, et ohver olla on moes. Või midagi taolist. Ühtekuuluvustunne?

    Ma nüüd vabandan, et see kommentaar venis pikaks ja enesekesksuse poolest sobiks pigem mu isiklikku blogisse, aga kuna mul ei ole blogi, teemapüstitus oli haarav ja und ei tulnud, siis läks nii 🙂

    • aga ahistamise definitsiooni sisse ei peagi ju käima, et see oleks kedagi murdnud või sügavalt haiget tegema. vabalt võib olla lihtsalt tüütu.

      see on lihtsalt üks spetsiifiline teise inimese tülitamise sort. ja ma saan aru, et nende “me too” postitajate point on välja tuua just nimelt selle tülitamisliigi tavalisus. et võtta tuure maha neilt, kes kukuvad jaurama, nagu niiviisi tülitataks ainult neid, kes seda ise kuidagi esile kutsuvad – kui need jaurajad pole just valmis kuulutama “aga kõik naised ise kutsuvadki seda esile!”

    • Mul kusjuures pole ühtki kogemust, mis kuidagi eriti eredalt oleks häirima jäänud vms, kuigi on tulnud end lahti rabeleda jne.

      See, et ma emotsionaalseid ega füüsilisi arme ei kanna, ei tähenda, et ahistamine poleks ahistamine. Pm mida Nodsu ütles.

  17. kogu see jant meenutas mulle üht minu vana luuletust. luuletus tuleb mu kommentaari lõppu, aga enne ütlen, et seos on selline, et üks väga autoriteetne mees rääkis, et kui tema ikkagi kellelegi käe püksi surub, siis järelikult on see keegi teda sõbralikul ilmel vaadanud ja pikkpeetri puudutus on auga välja teenitud ja viriseda ei ole midagi. mina muidugi arvan, et väga autoriteetne mees on limukas ja nõrgameelne, aga jäägu see arvamus minu südametunnistusele. luuletus, ma selle kvaliteedi üle nüüd suisa hõiskama ei kipu, kõlab nii:

    õpetaja väitleb issanda päikesega
    1.
    õpetaja ütles
    mõnigi ei on tegelikult jaa
    näiteks see
    praeguseks portfellita mees
    ütles kehakeeles võrdlemisi selgelt
    et minu ja tema sumadani tee
    on nüüdsest üks

    2.
    õpetaja ütles
    mõni larhv
    kohe kutsub lööma
    ei maksa oma ürgset loomust
    maha suruda
    saad kõrvetised

    3.
    issanda päike ütles
    lähen ruttu looja
    mida lühem see nimekiri saab
    seda parem
    loll nimekiri
    ütles issanda päike

  18. Mehena on mul raske uskuda, et kõiki naisi on (korduvalt) ahistatud, sest ennast keegi trollis näppima ei tule. Aga kui ahistamise definitsioon on selline, et “keegi teeb meile midagi, mis meile ei meeldi”, siis vähemalt minul saab eranditult kogu kooliaja ahistamise alla lahterdada. Kooliajast rääkides, kui tüdrukutele meenub, et poisse ja tüdrukuid diskrimineeriti, siis sellega olen täiesti nõus. Kuigi minu kogemuste põhjal väidaksin, et tüdrukutele olid rohkem lubatud ühed asjad, poistele teised. Kui poistele oli rohkem lubatud enese eest välja astumine, siis tüdrukutele kaebamine ja manipuleerimine. Või äkki see polnud lubatud vaid pigem neile rohkem omane? Igatahes ei pandud meil küll kunagi ühtegi tüdrukut nurka, mida iganes nad ka ei teinud, ent mina isiklikult seisin seal üksvahe suisa vähemalt kord kuus (või koguni iga nädal). Ja kui poiss tegi liiga tüdrukule oli karistus palju karmim, kui poiste omavahelise jagelemise puhul. (Samas, kui tüdruk oleks poisile lõuga andnud, poleks sellele mingit karistust järgnenud, sest ükski poiss poleks olnud nii jobu, et oleks õpetajale kaebama läinud…)
    Igaks juhuks informeerin, et kuigi meil on ühiskonnas tõsine vägivallakultus nii meeste, kui ka naiste hulgas, siis enamik mehi pole kunagi kakelnud. Julgen ka oletada, et enamik mehi pole ka kunagi baaris kellegi tagumikku katsunud.
    Ja mul on kuri kahtlus, et “me too”-kampaania ei tööta selle heaks, et ahistamist vältida, vaid vastupidi – nii mõnigi kapipervo võib julgust juurde saada, kui näeb, et ta pole oma püüdlustes üksi.
    Mis siis aitaks ahistamist vähendada? Ma ei tooks sisse sooneutraalset mulli, sest sooneutraalses robotiühiskonnas ma küll elada ei tahaks. Pigem tuleks koolides/lasteaedades teha mingit laadi revolutsioon, lastele (olenemata soost) õpetada enesekehtestamist, mitte tingimusteta kuuletumist, nagu seni. Aga seda on õpetajatel raske teha, sest selliseid lapsi oleks üliraske ohjes hoida…

    • Tõsi ta on, ma ei mäleta ühtki poissi nutmas, et paremat hinnet saada. 😀 Samas leidsid ka tüdrukud enamuses, et see on häbiväärne käitumine ja neid tüdrukuid vaadati ikka väga halvustavalt.

      Aga mina nägin enda arust pool põhikooli välja nagu poiss (lühikesed juuksed, enamasti teksased jne, inimesed olid vahel ikka segaduses) ja ikka tuli paar korda ette. Lisaks olen praegu selle kampaania käigus ka mehi näinud oma seinal #metoo loosungit jagamas, nii et ei ahistata midagi ainult naisi (ja ei ahista sugugi ainult mehed ja/või heterod, sama nagu vägivallaga, mõnede uuringute kohaselt olla perevägivald näiteks väidetavalt just lesbide hulgas kõige suurem ning Austraalia küsitlusstatistika näitab, et mehed ja naised on seal üsna ühtviisi vägivaldsed, meesohvrid ei lähe tavaliselt lihtsalt politseisse).

      Sellega, et keskmine mees on normaalne inimene, olen ma igati nõus. Ma läheksin isegi nii kaugele, et ma ütleksin, et keskmine Eesti mees on väga tore. Aga samas kipub keskmine Eesti mees vahel olema liiga tagasihoidlik, et vajadusel sõbrale öelda, et “kle, nii ei sobi käituda”, kuigi ta ise ehk nähtu hukka mõistab. Õnneks tundub mulle, et pealekasvav põlvkond on selle koha pealt juba hulga julgem, isegi praegused 25aastased ja 20aastased võtavad juba sõna, kui midagi ülekohtust näevad. Oma noorusest mäletan punkfestivalilt, kuidas punkarid andsid lihtsalt lõuga mingile tüübile, kes üritas maani täis tibi kuskile talutada ja ei osanud viisakalt selgitada, kuhu ja miks ta teda veab. Võeti tibi käest ära ja pandi meie (tüdrukute) lähedale telki end välja magama, et tal turvaline oleks. Nii et ma olen näinud küllalt Eesti mehi, kelle üle ma ka neid tundmata väga uhke olen.

    • Mel, minul on see kogemus olemas, et teises klassis andsin ühele poisile lõuga ja mul kästi 1 nädal kodus istuda ning ema saadeti minuga psühholoogi juurde. Karistus see vist ei ole… puhas puhkus ja hoolitsus. Aga milline poiss saadetaks sellepärast emaga psühholoogi juurde, et ta endast kaks aastat vanemale narrijale korra lõuksi sõitis?
      Olen tüdrukute kaklusi ka näinud, neid ei saadetud psühholoogi juurde. Ahjaa. Muidugi. Nad ei teinud seda õpetajate toa ukse ees… mhmh.

    • mind pandi kooli ajal nurka, kui ma oma klassivenda _vastu_ lõin. tõsi, võib-olla oleks läinud teisiti kui too õpetaja oleks näinud kogu situatsiooni. aga sellegipoolest kõlas argument “ise veel tüdruk…”

    • apropoo “me too” kampaaniast ja kapipervodest – ei näe põhjust, miks peaks see neile hoogu juurde andma. ega see kampaania ei näita ju, kui palju on pervosid, see näitab kõigest seda, kui palju olemasolev kogus pervosid jaksab ära teha ja et selleks, et sind ahistataks, ei pea kuidagi eriline olema. ahistatute stigmatiseerimise vastu. sest see stigmatiseerimine ON olemas.

      • Olen sinuga ühte meelt, nodsu, selle “me too” osas. Ja need su “naiste mässamise/paljunemise” argumendid on ka vettpidavad. Morgie omad samuti – grupikäitumine, võimunäitamine.

        Issake, see on NII mitmekihiline aines. Viimaks peame Harwey’le ja Taavile lausa tänulikud olema? Et teema kapist välja on toodud?

  19. […] siin kirjutas kuidas naisi kasvatatakse alandlik olema ja kõike ära taluma. Ma pean tunnistama, et pmslt on mul […]

  20. […] korra olen lööma ka pidanud, kui see isu ära ei võtnud (ei olnud see lugu). vist olen tõesti hästi kasvatatud, kui midagi ei meeldi, käib kohe laks ära. päris nii hull muidugi ei ole, […]

  21. Tegelikult olen poole jutuga nõus. See kartmine enda eest seista, see pole inimese otsus. Inimesel on suure tõenäosusega lapsepõlve trauma. Enamasti on tõesti kodune kasvatus see. Aga seal pole sooga mingit pistmist, pisikesi poisse käperdatakse samamoodi. Üls päev kuulsin raadiost seda numbrit kui palju poisse ahistatakse ja kui paljud tegelt sellest teada ei anna. Tekkis hirm – mis maailmas me elame? See on see nõukaaegne autoritaarne kasvatusstiil – sa teed mis ma ütlen ja kui vastu hakkad, saad üle küüru! Ma röögin ja tutistan, sest sa muidu ei kuula! Need on pered, kus lapsevanemad on ise lapsepõlve traumaga ja tekitavad seda oma lastele. See tardumine ohuolukorras on inimese enda kaitserefleks, sest see situatsioon on nii ülemõistuse eluohtlik sel hetkel, et ta aju kärssaks läbi ja ta kukuks teadvusetult maha. Selle asemel aju ja keha kaitsevad seda hirmunud inimest. Ta tahaks karjuda, minema joosta, vastu nägu lüüa, aga ta on pm nagu halvatud – hirm halvab ja samal ajal halvad asjad juhtuvad. See ahistatav muutub sel hetkel selleks väikseks poisiks või tüdrukuks kui teda kunagi nüpeldati, alandati ja suruti vanemate, õpetajate või teiste poolt alatult vastu maad. Meie kui vanemad peame mõtlema kuidas oma laste enesehinnangut hoida ja mitte materdada oma lapsi ja neil selgroogu murda.

  22. […] olen Britt’iga muidu omajagu nõus. Pluss kõik see, mis Rents kirjutas. Aga kui mõelda laiemalt, siis kas see nagu tähendaks, et prostituudid on ohvrid? Kindlasti on […]

  23. […] olen Britt’iga muidu omajagu nõus. Pluss kõik see, mis Rents kirjutas. Aga kui mõelda laiemalt, siis kas see nagu tähendaks, et prostituudid on ohvrid? […]

  24. …pidu. Oli kaks meest ja üks naine. Üks mees oli osav jutumees, teine asetas käe elegantselt ja ootamatult piirkonda, kus peamine rahvastiku taastootmine aset leiab. Küsimus! Kes sai keppi?(Vihje: Feminist ei annaks küsimusele õiget vastust.)

    • Keppi sai see mees, kes naisele meeldis.

    • No, wait, siin on ju veel variante 😀 Kõik said keppi – omavahel. Kõik said, aga hiljem täiesti eraldi ja üksteisest sõltumatult. Said mõlemad mehed omavahel. Jne jne. Sisendiks liiga vähe infot, et oletada.

    • Mina ei saa aru, kuidas see, et mõni naine selle peale keppi annab, peaks muutma seda, et mõni teine naine võiks selle peale meest igati õigustatult seksuaalses ahistamises süüdistada?

    • Ma arvan, et see naine oli lombakas ja kepiga, siis kes torkima läks see sai. 🙂

      • Ma arvan, et sa võiksid mitte labastada sellist teemat. Ma ei bloki inimesi kergekäeliselt siin blogis, aga see ei ole selline teema, kus uks hiljem jãlle koputamise peale lahti tehtaks.

        • Teema on vist iseesest väga viisakas, ma ei tea kust sa seda labasuse välja imed, aga kõik on võimalik, kui väga väga tahta, vabandan, et minu kohalolek mõjub nii destruktiivselt.

  25. Panen AbFabile oma lemmikvideo:

  26. “Meist kasvatati kodus inimesi, mitte naist.” Kuldsed sõnad. Ka mind kasvatati samamoodi. Isa ja ema tegid kõiki kodutöid koos, isa vihkas seda mentaliteeti, et naine peab oma soo pärast meest ümmardama. Minuga vesteldi juba varases lapsepõlves nagu võrdne võrdsega kõigil teemadel. Kui olin teismeline ja “targad onud” tulid külla ja rääkisid poliitikast, istusin ka mina nendega koos köögilaua taga ja minu arvamust kuulati. Vanemad soosisid enese eest seismist, julgust ja otsekohesust igas asjas, sh enese vajaduste väljendamises. Kõige selle tulemusena ei ole mul kunagi olnud mingit probleemi meeste paikapanemise või pikaltsaatmisega, kui minu piire on rikutud. Kusjuures välimuselt olen ma väga naiselik: hapra kehaehitusega, pikkade blondide juustega, paljude sõnul ka ilusa näolapiga. Ei põlga ära kontsi, kleite ja meiki. Olen elanud ka välismaal, sh tugeva macho-kultuuriga lõunamaades, ja ometi on mind haruharva catcallitud, ahistatud või muul viisil sooliselt häiritud. Olen tihti mõelnud, miks see nii on, eriti kui ma loen teiste naiste lugematutest halbadest kogemustest Eestis ja välismaal. Küllap siis potentsiaalsed häirijad tajuvad minu hoiaku põhjal, et pole mõtet.

  27. […] Mille kohta Rents juba kirjutaski. […]


Comments RSS TrackBack Identifier URI

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

  • Kategooriad