Virutasin teisipäeval rusikaga vastu seina. Ei üritanud vihaselt patriarhaadi piiravaid müüre purustada, vaid lihtlabaselt end trennis hooga vasaku käega ühest nukist teise lennutada, aga ebaõnnestusin. Kuna hoog oli suur, oli pauk nii vali, et sain maas kägaras veel roppusi jagada, kuni valu järele andis. Midagi ära ei murdnud, sest samas trennis sain sõrmi veel normaalselt edasi kasutada, mitme erineva haardega nukkide peal, aga öösel ärkasin üles selle peale, et valutasid. Nüüd tehti eile õlavarde gripivaktsiin ka (öeldi, et vaktsiin hakkab tööle 10-14 päeva jooksul, autism võib avalduda varem). Nii et terve käsi valutab. 😀 Õnneks on jätkuvalt funktsionaalne, testisin täna hommikul, et saab normalselt lõuatõmbeid teha, st nii sõrmed haaravad kui ka lihased toimivad, nii et surema vist ei hakka. Muidu nutaks küll vist vihast, kui nädal enne ronimisreisi end nii lolli õnnetusega ise julgestusorja staatusesse lööks.
Keegi just ütles, et ta sada aastat juba ei loe mu blogi, sest ma kirjutan ainult spordist. Nojah, eks see elu on selline. Vana laulukirjutamise reegel, kirjuta sellest, mis sulle oluline on ja mida sa aknast näed. Bf oli mul väga üllatunud, kui ta teada sai, et ma tegelikult kuri feminist olen ja mind vahel suisa ajaleheski avaldatakse. Küsis veel minu käest tõsiselt, kas ma poleks pidanud enne ajalehte minekut küsima, kas ta ikka sellega nõus on. Ja kui ma ütlen “tõsiselt”, siis ma mõtlen, et ta suutis peaaegu lause lõpetamiseni tõsist nägu teha, enne kui naerma pahvatas. Aga me oleme natuke arutanud siin feministlikke teemasid ka. Näiteks nii otsest kui varjatud palgalõhet, näiteks seda, et maapiirkondades ollakse tihti meesõpetajatele valmis rohkem hüvesid pakkuma, et nad üldse sinna tööle tuleksid – mis ühelt poolt on naiste diskrimineerimine, aga samas on meesõpetaja nagu ükssarvik, keda püütakse mis tahes vahenditega, et lastel oleks ka mõni positiivne meeseeskuju ning otsi seal siis neid positiivseid lahendusi. Sest selge see, et see, kelle järele parajasti nõudlus on, saab rohkem valida. Üldse on ta mul selline terava keelega, eile küsis ühe kollegi käest irvitades, kas see ikka saab aru, et hepeat’is mind just – ma isegi ei teadnud, et ta sellist sõnavara teab. Mul on tunne, et ta loeb salaja feministlikke lehti või midagi.
Nii et selle valguses üllatab mind täiega, et meie meedias on muidu hulk meessoost arvamusliidreid, kes võtavad sõna kliimasoojenemise, Venemaa, Trumpi, homoseksuaalsuse ja kõige muu teemal, aga kellel on nüüd suu täiesti vett täis. Facebookis olen näinud küll mõnda toredat meest sel teemal postitamas. Mõned mehed on mulle pärast mu blogipostitust eraldi kirjutanud, et see oli vajalik teema ja tore, et ma sellele tähelepanu juhin – aga mina tahaksin küll Postimehe arvamusküljelt lugeda, kuidas mõni mees kirjeldab, mida tema oma elus teeb. No näiteks, kuidas Mihkel Raud oma tütart kasvatab või keegi teine oma poegi vms. Või kuidas nemad naisi austavad või miks ei austa jne. Kuidas nad käituvad, kui sõber seltskonnas täis peaga üle piiri läheb. Kas nad vabandavad järgmisel päeval, kui nad ise üle piiri lähevad, või loodavad, et ehk ei jõua ajakirjandusse (või loobuvad üldse alkoholi tarbimisest, nagu Mihkel Raud). Me moodustame poole sellest ühiskonnast ja teine pool teeb praegu avalikult nägu (oota, siin on see koht, kus #notallmen öelda), et üht meie põletavaimat probleemi pole olemas. Tahan lugeda Kivirähku või Juurt sel teemal teravalt sõna võtmas. Tehtagu! 😀
P.S. Mulle meeldis see, et saates “Suud puhtaks” ütles Andres Kasesalu neutraalselt välja, et ahistamine pole ööklubides mitte ainult tavaline, vaid ka mõlemasuunaline ja et ka teda on ahistatud. St nii mehed kui naised võiksid enne kätel käia laskmist ikka hetkeks mõelda, kas see katsutavale ka meeldib. Üldse oli minu meelest seekord VÄGA hea saade, eriti hea oli see, et seal oli päriselt üks julge naine, keda oli süstemaatiliselt ahistatud ja kes sellest ausalt rääkis – et inimesed, kes küsivad küsimusi seelikupikkuse kohta, näeksid, milline üks lugu olla võib. Samuti meeldis mulle see, et rõhutati seda, et tavaliselt räägitakse sellest, et kuidas küll see ahistaja nüüd edasi elab, aga mitte sellest, kuidas see ohver nüüd küll hakkama saab. Ainus asi, millest ma seal saates üldse aru ei saanud, oli see, miks keegi pidi ikka islami sisse tooma, kui viimased päevad on näidanud, et eestlannad on oma ahistamisjuhtumid ka toredate valgete poiste abiga kenasti kätte saanud.
P.P.S. Kas see on ahistamine, kui ma ütlen, et Katri Lamesoo nägi kuidagi eriti hea välja? Vannun, et seksuaalset huvi siin taga pole, lihtsalt märkasin.
Pärdikute päevaraamat 