Võtsin targemate (st Marimelli Meelise) nõu kuulda ja käisin ühes kätelseisu eratrennis. Üks tore vene poiss tegelikult kutsus ka niisama nende seltskonnaga harjutama, aga mõtlesin, et võtan enne ühe tasulise ainult mulle mõeldud tunni. Kui oled millegi eest maksnud, pole nii häbi tuima näoga sada küsimust järjest esitada ja vahepeal kurta, et no krt, teen ju midagi vähemalt kord nädalas, aga tulemusi nii vähe – ja parem on see, kui ei seisa kõrval kümmet inimest, kes kõik sinust osavamad on, ma lähen siis lukku veits. Lisaks siis see, et vene poisid on (megaosavad) praktikud, aga teate küll, kuidas mulle akadeemikud meeldivad – Jass tugineb eelkõige teaduslikele uuringutele, mitte ei lähtu ainult sellest, mida ise kogenud on või kuidas kunagi Nõukogude Liidus trenni tehti. Olin varem TrenniNinja blogi lugenud, nii et teadsin ette, et ei lähe päris Orgu juurde, vaid suhtlen sellise treeneriga, kes oskab lugeda ja sellest järeldusi teha. St kui teile sobivad ka teistsugused meetodid, siis on tore, aga mina eelistan olukorda, kus personaalne lähenemine on tõesti PERSONAALNE lähenemine (mitte “siin on sinu personaalne toitumiskava, mille ma olen saatnud veel ainult 100 teisele inimesele”) ja ma võin kindel olla, et inimene, kellega ma suhtlen, ei tõmba päris persest fakte välja, vaid ta päriselt räägibki läbiviidud teadusuuringutest. Nii et minusugusele igati sobiv trenn.
Mis ma seal siis teada sain? Esiteks selgus, et mul oligi väike vormiviga. Või pigem ütleme nii, et ma ülekompenseerisin, et oleks alguses lihtsam üles minna, aga ei olnud sugugi mõelnud selle peale, et sel juhul pean ma hakkama ju üleval enda asendit uuesti muutma, et nüüd õigel joonel olla. Jass filmis mind, näitas, milline ma välja näen (ma hoidsin end tagasi ja ei karjunud talle näkku, et “õu mai gaad, ma pole ometi SELLISE kõhuga”, vaid noogutasin mõtlikult seda kõverat asendit vaadates), ja suunas paremasse asendisse. Muuhulgas näitas ka ühe hea harjutuse, mida keset tuba teha saab, nii et ei pea seina ääres harjutama. Ahjaa, ma tundsin end tõelise lambana, sest ma sain alles siis, kui ta seda ütles, aru, et ma ei pea tegelikult ENNE kätele tõusma ja SIIS lihaseid pingutama hakkama, vaid ma võin ka juba enne enda üles lükkamist ju kõik lihased juba pingesse tõmmata (muide, see “naba vastu selgroogu” lihaste pingutamine, mida joogas ja pilateses õpetatakse, on venitamiseks väga hea, aga ei sobi asjadeks, kus on vaja seda pingutatavate kerelihaste jõudu päriselt KASUTADA, nii et see oli mulle uus info). Ma saan aru, et see tundub kõigile teistele ilmselge, ma pidin ise ka häbi pärast maa alla vajuma, kui ta seda ütles, aga olge teie siis targemad ja tõmmake ikka kõik kenasti pingule juba ENNE enda üles lükkamist. Muuhulgas olen mina keskendunud põhiliselt staatilisele asendisseminekule, temaga tegime natuke dünaamilisemat varianti ka, päris huvitav oli.
Lisaks näitas ta mulle päris hea sõrmi tugevdava harjutuse, mille ma kohe innukalt oma hommikuvõimlemisse integreerisin, ja kahte õlavenitust, millega ma olen üsna laisk olnud. Tegu on nimelt selliste venitustega, mille jaoks on abivahendeid vaja, nii et kui ma vastu seina veel õlgu venitan ja muid imesid teen, siis see kipub kogu aeg meelest minema. Okei, ühe harjutuse jaoks ei ole midagi vaja, aga ma unustan selle kogu aeg ära. 😦 Nüüd ehk enam ei unusta, sest panin selle ju kirja ja puha.
Kolmandaks üllatas ta mind küsimusega selle kohta, milliste seeriatega ma harjutan. Mis on selles mõttes absurdne, et sõrmetrenni teen ma seeriatega ja lõuatõmbeid teen seeriatega ja üldse olen teadlik sellest, et trenn võiks mõtestatud ja mõõdetav olla, aga kätelseisu olin ma siiani suhtunud pigem põhimõttega “ma ju vahepeal natuke teen”. Nii et probleemi minu suhtumises näitas ta ka kohe kätte.
Oli mul sellest kõigest kasu ka? Tol hetkel tundsin küll, et oli ja esimese paari päevaga märkasin ka kohe tulemusi, aga pean häbiga tunnistama, et nüüd pole ca nädal aega üldse harjutanud. Jass saab küll hobuse seina äärde viia, aga ei saa tema sundida seda hobust kabjakesi taeva poole ajama, kui suksu ikka ise kaasa ei aita. Kuigi tegelikult pole asi olnud laiskuses ega selles, et ma kuidagi ei leiaks igapäevaselt seda 15 minutit, vaid kuna ma olen eesseisvaks ronitripiks (peaaegu ukse all, omg, omg) väga tõsiselt valmistunud, on ülakehalihased tihti nii valusad, et mitte ei taha sinna trenni peale teha, hea kui mõne kätekõverdusegi ronimisele vastukaaluks välja venitab. Hommegi olen Soomes, sest lubab kuiva ilma ja saab seega ehk välja mängima. Või noh, pileteid ostes mõtlesime sisehalli peale, aga natuke päikest kuluks ära küll, ma olen topeltkoguses D-vitamiini õgimisest hoolimata täielikus sügiskurnatuses ja ainult magaks hea meelega. Aga jah, ma ise tunnen, et sellest eratunnist oli megalt kasu ja ma tean nüüd, millele rohkem tähelepanu pöörata, aga karta on, et tõsisemalt hakkan ma selle teemaga tegelema alles puhkuse ajal või ehk isegi pärast seda. Nii et aastavahetuseks juba kätel seistes end lootoseasendisse vedada vms suurejoonelist ei õnnestu.
P.S. Seoses Nautica avamisega on ühes nende prillipoes 50% soodukas nii raamidele kui ka klaasidele, nii et ma sain mingi üle 10 aasta uued prillid. Kusjuures tavalisi prille lihtsalt EI MÜÜDA enam, nii et olin sunnitud ka hipsteriks hakkama. Unustasin kahjuks poes pardilõustapilti teha, nii et pilti näitan siis, kui järgmisel nädalal kätte saan.
Pärdikute päevaraamat 
Kuidagi avastasin su blogi ja siiras rõõm, lust ja nauding on lugeda. Kohe tõesti. Oleks ometi rohkem ajudega tsikke ühiskonda lahkamas! Eks ma siin kommenteerin vale teema all üldse, aga mõtlesin ikkagi tagasisidekesekese jätta, ehk teeb meelehead.
Aitäh, aga ma ise tunnen küll kaasa kõigile neile inimestele, kes innukalt end jälgima on pannud ning kohe varsti avastavad, et 75% ajast kirjutan ma trennist ja sellest, mida ma parajasti telekast vaatan vms. 😀
Äkki saad kirjeldada seda sõrmede tugevdamise harjutust ja õlavenituse oma ka? Loen huviga su sissekandeid, füüsilises mõttes jändan hoopis madalamal tasemel aga tundub et probleemid on sarnased.
Sõrmede harjutus on pm see, aga tegelikult sõrmeotstele tõusma ei peagi, piisab sellest, kui peopesad maast täiesti üles tõstad ja sõrmed maha jäävad.
Õlavenituse osa on natuke raskem selgitada. Kõigi tema venituste point oli selles, et vaheldumisi tuleb survet avaldada ja lõdvaks lasta. Aga neid ei oska ma niimoodi kirjeldada, et päriselt aru oleks saada.
Kõikide vastuste lõppvastus on, et vanaema ingel ütles, et kaitseb. Lihtsalt sõnatu! Eesti naiste kõrgharidus põhineb sellel, et kui keegi milleski kahtleb, siis on ta järelikult vaenlane.
Täiesti normaalne kõrgharitud inimene praegu kasutas argumendina, et ma ei mõista, sest tema saab otsest informatsiooni oma perekonna kohta teispoolsusest.
Palun vabandust Rents!
Ma olin üles köetud. Lugesin raamatut “Deemonitest vaevatud maailm” ja läksin leili. (Sest jõin ka natuke veini).
Veelkord – palun vabandust!
Sa Rents oled ainuke, kelle najal nutta.
Ühtegi teist blogi, kus saaks maailma asjadest rääkida, paraku ei ole.