Proovisin mina eile multipitchi ära (selle) ja avaldasin hiljem ootuspärast arvamust, et nagu muud alpinistide meelelahutused, jätab ka see mind üsna külmaks. Nimelt meeldib mulle ronida. See tähendab, et ma valin ise raja, julgestaja sätib end mugavalt sisse, sportronimise puhul 10-20 või maksimaalselt 30-40 meetrit ja nali läbi. Multipitch tähendab radade rida, ütleme 6-7, aga miks mitte ka 10 või rohkem rada (on ka sihukesi, mida ronitakse PÄEVI, magadki seal ankrus). See tähendab, et enamasti on julgestajal mugav asend ehk esimese pitchi alguses, edaspidi on julgestaja mingis megarõvedas sundasendis 20 cm kaljueendil ja ei saa end liigutada. Pool ajast sa ei näe oma julgestatavat ja üsna kindlalt ei näe sa järgmist ankrut, nii et sul pole õrna aimu ka, kaua sa seal veel olema pead.
Mul mingil hetkel pisarad voolasid lihtsalt, sest nii valus oli, liigutada ei saanud ja oli selge, et see olukord kestab veel vähemalt 15 minutit – ja meie ronisime LIHTSAT multipitchi. Bf hakkas hiljem mulle seletama, kui vapper ma ikka olin, sest ta ilmselt arvas, et pisarad olid hirmust – tegelikult pole seal (vähemalt meie raskusastmel) karta mitte midagi, sest ankrus oled sa ju enesejulgestuses (enamasti suisa kahe punktiga) ja ronides pole erilist ohtu, et sa päriselt mingi 5c peale jääd. Okei, horisontaali ronides (ehk traaverdades) on alati see jama, et KUI sa kukud, kukud sa pendlisse – aga rajad olid tõesti lihtsad ja me ei kukkunud kumbki kordagi, kuigi mina pidin olude sunnil kahte pitchi kaks korda ronima (ehk siis tegelikult kolm otsa, ühe korra edasi-tagasi ja siis uuesti edasi, sest ühe korra olin ma lihtsalt räiges segaduses ja ei suutnud välja mõelda, mis nüüd, nii et arutasime paremas ankrukohas asja, ja teisel korral avastasin kaks polti enne ankrut, et kuigi olin enda arust varuga ekspresse võtnud, pole neid siiski piisavalt). Ehk siis hirm polnud minu jaoks faktor, räige ebamugavus aga küll.
Lõpuks sõltub kõik prioriteetidest – ma olen valmis RONIMA läbi valu, nii et hiljem on käed-jalad verised ja nahk maas ja mingi lihas vist tegi midagi, mida ta poleks pidanud. See on ok, see on minu jaoks vastuvõetav hind. Ma ei ole valmis poolt sellest valust ka JULGESTADES taluma. Ja see köie idioodi kombel edasi-tagasi kerimine läheb juba pärast esimest pitchi kohutavalt tüütuks (meie köis oli 80 meetrit, pitche ronisime kuus, nii et edu.ee).
Nimelt käib see ronimine nii, et üks ronib ees, paneb paika ekspressid ja läbi selle köie ning pitchi lõppu kohale jõudes ehitab ankru või kinnitab end olemasolevasse ankrusse. Seejärel tõmbab ta sinna järele kogu ülejäänud köie ja julgestab oma otsast sinna teise ronija, kes tee pealt jälle kogu varustuse kaasa korjab. Seega saab seda idioodi kombel köie sikutamist iga pitchi lõpus teha.
Ahjaa, meestel on veel see eelis, et kui neil on põiekas, võivad nad kasvõi vastu kivi lasta ja eks tema siis voolab alla. Mina mõtlesin, et tahaks vetsu ja et ehk ikka varsti kuskil tuleb tiba sobivam koht, ca üheteistkümnest neljani. Ehk siis lõbutsemisest on asi kaugel.
Tuttav alpinist tuli selle peale küsima, kas ma siis ei tahagi end PROOVILE PANNA, mis on minu jaoks täiesti absurdne. Sama hästi võiks mina küsida, kas ta ei taha end joogas või salsas proovile panna, raudselt saaks hakkama, kui pingutaks. Ma eelistan pingutada ronides, mitte köiega lolli mängides. Alpinism on minu jaoks eelkõige selline liiga jõukate inimeste soov ka ohu piiril elada, kui vaesed inimesed oma ellu pinget tahavad, vaatavad nad nädal enne palgapäeva kontojääki.
Mis mulle aga VÄGA meeldis, oli laskumine. Nagu ülevalt näha, sain end ise 80 meetri kõrguselt köiega alla lasta. Vaat see võttis küll hetkeks olemise natuke jahedamaks ja sekundite möödumise pisut aeglasemaks. Ja oli lausa maaliliselt ilus.
Ja üleval saime perepilti teha, sellega tervitan oma vanaema:
Pärdikute päevaraamat 