Ärkasin täna hommikul sellise tundega, nagu mul oleks räige pohmakas ja nagu oleks eilne õhtu lõppenud peksasaamisega. Tegelikult jõin õhtusöögi kõrvale ühe klaasi veini ning läksin kell 10 magama ja lasin kümme tundi järjest jutti, aga ilmselgelt on kuue- kuni kaheksatunnised trennipäevad oma jälje jätnud. Tavaliselt ma ei tee kunagi selliseid päevi üle kahe järjest, täna oleks aga juba kolmas olnud, isegi ühe koha peal istuda oli juba valus. Vedasin end ikkagi teistega hommikust sööma ja mõtlesin, et lähen ikka kaasa nendega (homseks lubab nagunii vihma), kehvemal juhul julgestan bf-i ja paremal juhul saan paar rada kirja – aga selgus, et tänaseks on valitud sektor, kuhu juba approach on tund aega. Nagu no way, José. Ronimisega saan ma ka väsinuna hakkama, aga need ülesmäge matkad veereval kruusal on minu jaoks täiesti kohutavad, reied nutavad mul lihtsalt. Nüüd olen veits harjunud juba, aga läbi võtavad need mu ikka.
Nii et sõin oma tuhandekalorilise hommikusöögi ära (mm, vahvlid šokolaadijäätisega) ja vedasin end selle toel tagasi voodisse. Te ei kujuta ette ka, kui mõnus on üdini valutavate lihaste ja päikesest põlenud näoga tagasi voodisse pugeda, teades, et sa võid sinna rahumeeli kasvõi lõunani jääda. Meil nimelt teised lähevad kohe koju ära, me peiksiga jääme natuke kauemaks, nii et selles mõttes saan endale rohkem puhkepäevi lubada ja loota, et saan ikka korralikult ronimispäevi ka veel kirja. Piltide on aga hoopis restoranikassid, sest siin on kõik kohad poolmetsikuid kasse täis. Need on kõik ühest restoranist, süüa nuruvad, aga pai teha ei lase.
No ja siis kasutasin ma ära ilusat ilma ja käisin rannas joogat tegemas. Oli tunda küll, et natuke pikk vahe oli sisse jäänud. Näiteks kätelseisus tasakaalu isegi nagu natuke on, aga see mitme päeva vältel retsitud ülakeha oli nii pinges ja kinnine, et mitte ei õnnestunud end õlgadest korralikult sirgu ajada, kogu aeg jäi banaan sisse.
No ja siis ma sõin ja ujusin ja magasin ja vaatasin Stranger Thingsi. Väga tore oli. Homseks lubab äikest, nii et äkki söön ja magan veel. Elu on seiklus!
Pärdikute päevaraamat 
Normull! Mul siin Bremenis külmub juba teist päeva kann küljest sest nii rõske on. Keerasin kütte põhja kui sõber tööle läks, rullisin end teki sisse ja jõin kakaod aga ikka pole hea. No ja nüüd tuleb 50 tundi rändamist mööda busse, lennukeid ja lennujaamu üle elada. Oleks teand et Kreekas veel ilus ilm on novembris, oleks lähema sihtmärgi valind
Siin läheb õhtuti megajärsku külmaks. Ja ruumid on ehitatud sooja jaoks, nii et nãiteks põrandad on kogu aeg nii külmad, et palja jalaga sinna astuda ei taha.
Ma olen praegu lennujaamahotellis teki all ja soojendus põhja keeratud, äkki mul on lihtsalt midagi viga