Kalymnose eripärad

Turismihooaeg on ilmselgelt läbi – eelmisel nädalal oli kõikides populaarsemates cragides tunglemine, inimesed olid järjekorras, tänavatel olid hommikul suured ronijatekambad jne, nüüd aga olime esmaspäeval terve päeva sektoris täiesti üksi, tänavatel on mõned üksikud ronijad, poode pannakse talveks kinni, joogaga on selleks aastaks ühel pool jne. Õnneks on eestlaste jaoks jätkuvalt soe, 19 ja 20 kraadi, kui liiga tuuline pole, kannatab olla küll, kuigi varjus läheb jahedaks.

Olen veidi mõelnud, mis mulle siin kõige kummastavam tundub. Esikohal on kindlasti restoranikultuur. Söömas käies TULEB tellida mingi eelroog, sest muidu hakkab neil sinust kahju ja nad toovad sulle tasuta küüslauguleibu vms – aga minu põhjendus eelroa vahele jätmiseks pole mitte niivõrd kokkuhoiuga seotud, vaid mulle lihtsalt ei meeldi toitu raisata. Ma saaksin nende eelroast põhimõtteliselt juba kõhu täis ja pearoad on HIIGLASLIKUD. Eile näiteks tellisin frititud tomateid eelroaks ja bf võttis hummust sinna kõrvale, sest me eeldasime, et see on pisike hummusetörts, hind oli ka vastav. Tegelikult tuli hummus pitaga ja minu frititud tomatid tähendasid hiiglaslikke pallikesi, kus oli muuhulgas ka tomatit. Nii et minul oli pearoa ajaks kõht üsna täis, suutsin pool oma pastast ära süüa – ja siis nad viivad mu pooliku pastataldriku ära ja toovad meile maja kulul magustoiduks kodutehtud jäätist mingite taignapallidega. Jäätise jaoks teen ma muidugi kõhus alati ruumi ja see oli imeline, aga minus tekitab see külalislahkus pigem kerget ebamugavust, sest kui ma loodan näiteks tunnikesega söömas ära käia, läheb tegelikult alati kaks (kontrollifriik minus on ammu käed üles tõstnud ja alla andnud, sest isegi ametlikud toidupoed jms avatakse siin näiteks “umbes kell kaheksa, no hiljemalt kell 9” ja suletakse sama loogikaga siis, kui omanik leiab, et oleks aeg), ja teiseks ei jaksa ma lihtsalt nii palju süüa ja kogu see raiskuminev toit tekitab minus ebamugavust. Paksu keret mööda seina 30 m vedada jaksaks aga veel vähem, nii et tuleb valikuid teha.

#kittie was caught red-handed

A post shared by Rents (@rrrents) on

Teine asi, mis minu eestlaslikku peakesse ei mahu, on nende suhtumine kassidesse. Nad on IGAL POOL. Üldiselt on nad vähemalt pooleldi metsikud, st nad tulevad restoranis vaatama, kas sinu taldrikust annab midagi varastada, aga katsuda end ei lase. Ja kogu maailm suhtub neisse lihtsalt leebe ükskõiksusega. See tähendab, et ükski kelner ei aja neid näiteks restoranist minema (ka siis, kui kassil nina taldrikus käib, nagu pildil, kuigi siin polnud nagunii tegu klientide toiduga), vaadatakse lihtsalt, et talle peale ei astutaks ja ilmselt mingil hetkel neile restoranide köökidest ikka midagi pudeneb, muidu nad seal aega ei veedaks, aga no näiteks pikemas perspektiivis tänavakasside arvukuse piiramine või mõnele neist kodu otsimine vms on nende jaoks pigem naljakas mõte. Ma olen kindel, et mõni sisserännanud eurooplane tegeleb sellega, aga kreeklastel endil on ka selle koha pealt selline leebe minnalaskmise suhtumine, et küllap üks iseseisev kass teab ise, mida tema teha ja kus tema elada tahab. Samas ei tundu kasse siin ka NII palju olevat, nii et tundub, et miski nende arvukust siiski piirab – guugeldades sain teada, et valitsus probleemiga ei tegele, paljudes kohtades pole üldse varjupaiku, steriliseerimist ja kastreerimist peetakse ebaloomulikuks, küll aga on ette tulnud seda, et neid mürgitatakse nii, nagu me Eestis rotte mürgitame (näiteks olevat seda tehtud enne Ateena olümpiamänge). Eesti on selles mõttes ikkagi juba üsna arenenud maa, nii et see vaatepilt on üsna kole, sest pidevalt näeb ju ka kaklustes retsitud või mingi haigusega kasse.

This #cat is trying very hard to adopt us

A post shared by Rents (@rrrents) on

Eile näiteks läksime peiksiga ronima. Uskuge või mitte, aga tegelikult meil kaljusein kohe ukse all ei ole, sinnajõudmiseks tuleb enne tunnike ikka matkata (st approachida). Eile oli selline “45 minutit mööda maanteed ja siis 20 minutit kaljude vahel” approach ja selle tee ääres jalutamise osa lõpus määris end meile kaasa üks üliarmas kassipoeg, kes ei tahtnud meist enam sammukestki maha jääda ja lõuates meiega koos kivide vahel kargas. Ühel hetkel jäi ta siiski kuskile maha, nii et mõtlesime, et ju ta läks minema – aga ei, kuue tunni pärast tagasi tulles kuulsime haledat kisa, nii et tõime ta ikka kivide vahelt alla ja ta hakkas innukalt meiega koos linna tulema. Ega me ka midagi muud teha ei oska siis ju, linnas on tal suuremad ellujäämisvõimalused kui inimtühjal parkimisplatsil, seda enam, et meie kõrval on kohe üks neist kassisõbralikest restodest. Nii et söötsime tal kõhu tuunikala täis, andsime talle kvaliteetset magevett (huvitav fakt – kassid suudavad probleemideta ka merevett juua) ja jätsime ta ukse taha. Tundub tema enda seisukohast ka parim lahendus, sest paar nädalat on ta veel pisike ja armas ning nii inimlembene sell korjatakse ehk üles. Peiks on mul väga kassilembene ja selle koha pealt pehme loomuga, guugeldas juba õhtu otsa, kas ja kuidas kassi Eestisse saada. Mina pole sugugi kindel, kas Eesti korterielu (me elame sellises kohas, kus kassi väljalaskmine oleks väga vastutustundetu) oleks ikka ilmtingimata mõnusam kui Kreeka tänavaelu, arvestades seda, et siin alla 10 kraadi nagunii eriti ei lähe ja varjualuse leidmisega probleeme pole. Täna hommikuks oli ta igatahes kadunud, nii et loodetavasti leidis ta järgmised abivalmis inimesed, loodetavasti kohalikud. 😦

Advertisements
  • Kategooriad