Eile oli viimane ronimispäev ja kokkuvõtteks võib öelda, et hetkel on mu väljas liidimise tase selline, et keskmise 6b suudan ära flashida, aga 6c flash on käeulatusest natuke väljas. Ülaltjulgestuses võib veel tulla või projektides, aga esimese katsega ei saa. Eile mõtlesin, et saan ühegi korralikult kätte, aga ebaõnnestusin 28meetrise raja eeleelviimases poldis ja lõugasin seal vihast, nagu oleksin suremas. Noh, eks see jääb siis jãrgmiseks korraks. Aga naljakas, kui erinev sportronimine minu jaoks boulderdamisest on – boulderdamises olen ma peiksist (kes on hulga vähem alaga tegelenud) nii plastikul kui ka päris kivil veits ees, aga väljas liidides (mida me oleme sama palju teinud) ronib ta vahel ära lihtsamad rajad, kus mina midagi ei ulata, ja erinevus paistab pigem tehnilisemate kohtade peal (kasvõi see, et 6c peal ma tavaliselt projektides jõuan ikka lõppu, temal juhtub seda hetkel veel harvem). Nii et väljas köies ronides on asi hulga võrdsem, sees, kui on vaja end konkreetsesse asendisse väänata (valikuvõimalusi vähem), olen ma veel osavam. Pakun, et asi on selles ka, et tal on köies rohkem julgust kukkuda (sees ei karda mina sugugi näoli matti maanduda), mul võtab viimasest ekspressist kõrgemal keerulist liigutust tehes ikka jala veel veits värisema. Nii et selles mõttes ei saa ma üldse aru ühest tuttavast, kes küsis, miks ma ometi 7a ära ei roni, kui Ronimisministeeriumis nii toredasti läheb – boulderdamine ja sportronimine on küll mõlemad väga ägedad, aga ikkagi täiesti erinevad. Viimased kaks nädalat olid raudselt mu mitme viimase aasta parim puhkus, aga kuradi hea meel on ka kohe varsti juba jälle plastikut patsutada. 😀
Ja ma saan aru, et teid ei pruugi see üldse huvitada, aga minul on hea vaadata siit, kui juhtun aasta või kahe pärast uuesti minema, kuidas eelmine kord seis oli. Hetkel oleme hoopis Maltas ja pool reisi on veel ees, sest keeruliste olude sunnil tuleme koju rämeda ringiga. Mul on täiega hea meel sinna saada igatahes, ootan innukalt oma jooganädalat, sest sõrmeotsad ja varbad lihtsalt valutavad juba kogu aeg, ka niisama istudes. KURNAAAATUUUD.
Pärdikute päevaraamat 