Vinguma tulin ma siia. Täitsa lõpp, ma vaatan vahepeal teisi koeraomanikke ja mõtlen, et nad ei ole normaalsed inimesed. Nimekirja võib jätkata sõnadega “teisi eestlasi, inimesi, valgenahalisi, tõlkijaid”, st tegu on ühega neist postitustest, kus ma ütlen, et küll kõik teised on alles lollid. Mitte kõik koeraomanikud muidugi, ainult need, kes minuga ei nõustu.
Postimehes nimelt on uudis mehest, kes tahtis naabrit kohtusse kaevata, kui see lasi ta koerad maha, sest NEED MURDSID PARAJASTI AKTIIVSELT TEMA (lambaid omava ja koeri mitte omava naabri siis) LAMBAID. Koeraomanik oli korduvalt seadust rikkunud (tunnistas ka ise, et koerad saidki vahepeal välja, mis inimeste keeles tähendab, et ega keegi eriti selle pärast ei muretsenud), aga no temast võib selles mõttes veel aru saada, et tema on nende koerte omanik, eks oma lojus on ikka südamele lähedal jne. Aga kuidas Heiki Valner saab võtta seisukoha, et kahe koera elu on rohkem väärt kui kasvõi saja lamba oma, ma lihtsalt EI SAA aru – tulistamise hetkel oli juba kolm lammast surnud ja neli vigastatud. See “mu ema kartis, et koer tuleb talle kallale,” oli ilmselt ülepakutud, aga seda meie ei tea, äkki tõesti tahtsidki juba hoos olevad koerad pensionärile ka kallale minna.
Kui me siin nii räiged loomakaitsjad oleme, mille alusel me siis ütleme, et üks loom on rohkem väärt kui teine loom? Et koera elu on rohkem väärt kui lamba elu. Või kust siin see vahekord tuleb ja mis see olla võiks? Et üks koer on väärt kolm lammast? Või neli? Ja kui mitu looma ma peaksin laskma viisakalt naeratades naabri koertel maha murda, enne kui ise tegutsema hakkan? Sest mulle tundub siin küll väga lihtne matemaatika olevat. Nii minu tegevuse kui tegevusetuse korral keegi sureb – tegevuse korral on see võõras loom (täpsemalt kaks), tegevusetuse korral surevad minu enda omad (tunduvalt rohkem kui kaks).
Ja kes siis süüdi on? Koeraomanik muidugi. Kui sinu hooletuse tõttu koer aiast välja pääseb, oled sina süüdi, kui ta jääb auto alla või hundid ta maha murravad või keegi ta oma vara kaitseks maha laseb. Kui keegi teda lõbu pärast tulistama kukuks, siis jah võiks rääkida ka tulistaja moraalse palge puhtusest, aga sinu süüd oma lemmiku kehval kaitsmisel see ei vähenda.
P.S. Muuhulgas olgu ära öeldud, et ma võtsin kogu selle puhkusega ainult 400 grammi juurde, mida võib näha ka normaalse kõikumisena, nii et jee.
Pärdikute päevaraamat 
Mind ehmatas lapsena maa-naabri koer. Megasuur njuufa. Ketikoer. Naabrid ja mu oma pere rahustasid, et ta ju vaid tahab mängida ja mis sa rumaluke kardad. Paar aastat hiljem lasti see elukas aga maha, sest ta läks kellelegi päriselt kallale. Mu suhtumine koertesse on õnneks endiselt sihuke…keskmiselt okei, koerapidajaid aga kahtlustan kõikides maailma inetustes.
Valnerit ei maksa tõsiselt võtta.
Mis koeraomanikesse puutub, siis enamus on õnneks normaalsed (st. mõtlevad sarnaselt nagu sina ja mina =) Nõmedikud lihtsalt saavad rohkem tähelepanu. See on nagu autoga asfaltteel sõitmine. Enamuse ajast mõnus kulgeda, aga sa ei korruta ju kogu aeg, et ah mis kena sile asfalt. Samas, kui august läbi põrutad, siis tuleb küll sõna suust, enamjaolt ropp, eks ole. Nii ka koerapidamisega. Vastutustundlikud ei hakka silma, nõmedikud küll.