Kes mäletab, see mäletab, et mul on vahel kombeks vasaku käe päevi teha. Eelmisest oli juba pea aasta möödas, nii et täna olen ma vasaku käega ebaõnnestunud järgmistes asjades:
- hambapesu
- dušiotsiku hoidmine
- kuivatamine
- sokkide otsimine
- kõik sellele järgnev, sest selle aja peale unustasin ma ära, et pidi vasaku käe päev olema. Äkki mul on vaimne puue?
Aga tegelikult tahtsin ma hoopis eesti keelest rääkida. Tegin täna hommikul lausa uskumatu avastuse, kui õpetasin siin ühele, kuidas süüa tellida. Minu eesti keeles viitab sõna “võtma” puhul kasutatav kääne sellele, kas me räägime olevikut või tulevikust. Näiteks:
- Ma võtan ühe pannkoogi. – Ma ei võta seda kooki JUST praegu, vaid ma kas tellin seda parajasti ja seda antakse mulle või ma hakkan minema kuskile, et seda pannkooki võtta.
- Ma võtan pannkooki. – Ma JUST praegu parajasti olen ametis selle võtmisega.
Näiteks mina ei ütleks toitu tellides “ma võtan suppi”, ma ütleksin ikka alati “ma võtan supi”. Kui kasutan partitiivi, viitab see sellele, et ma just praegu parajasti tegelen ise selle võtmisega. Saan aru, et tehniliselt võiksin ma teenindajale ka öelda, et “ma võtan suppi”, aga see TUNDUB vale (samas kui “Ma tahaksin suppi” on igati ok). Kas see on ainult minu isikliku keele eripära või on teil ka nii?
Pärdikute päevaraamat 