Kes mäletab, see mäletab, et mul on vahel kombeks vasaku käe päevi teha. Eelmisest oli juba pea aasta möödas, nii et täna olen ma vasaku käega ebaõnnestunud järgmistes asjades:
- hambapesu
- dušiotsiku hoidmine
- kuivatamine
- sokkide otsimine
- kõik sellele järgnev, sest selle aja peale unustasin ma ära, et pidi vasaku käe päev olema. Äkki mul on vaimne puue?
Aga tegelikult tahtsin ma hoopis eesti keelest rääkida. Tegin täna hommikul lausa uskumatu avastuse, kui õpetasin siin ühele, kuidas süüa tellida. Minu eesti keeles viitab sõna “võtma” puhul kasutatav kääne sellele, kas me räägime olevikut või tulevikust. Näiteks:
- Ma võtan ühe pannkoogi. – Ma ei võta seda kooki JUST praegu, vaid ma kas tellin seda parajasti ja seda antakse mulle või ma hakkan minema kuskile, et seda pannkooki võtta.
- Ma võtan pannkooki. – Ma JUST praegu parajasti olen ametis selle võtmisega.
Näiteks mina ei ütleks toitu tellides “ma võtan suppi”, ma ütleksin ikka alati “ma võtan supi”. Kui kasutan partitiivi, viitab see sellele, et ma just praegu parajasti tegelen ise selle võtmisega. Saan aru, et tehniliselt võiksin ma teenindajale ka öelda, et “ma võtan suppi”, aga see TUNDUB vale (samas kui “Ma tahaksin suppi” on igati ok). Kas see on ainult minu isikliku keele eripära või on teil ka nii?
Pärdikute päevaraamat 
Mul on ka nii, ei ole ainult sinu keele eripära:)
Mul ei ole seda seost. Võib öelda nii ja naa.
Same
Vist on sama, aga samas tundub mulle üldse väljend “ma võtan pannkooki/suppi/…” kuidagi võõras.
Toitu tellides sa ju ise ei tõsta omale suppi? Mulle tundub, et “ma võtan suppi” tähendaks justkui seda, et sa kohe päris ise võtad kulbiga pajast. Keeletunnetus on ikka üks veider loom, toimetab täitsa omapead ja reeglitest suurt ei hooli.
Vasaku käe päev on hea mõte. Ma olen mõnda tegevust püüdnud harjutada aeg-ajalt ka vasaku käega teha, näiteks kruusa kühveldada nii, et labidas teistpidi käes. Täpsus kaob kohe, natuke oleks nagu raskem ka, aga harjub päris ruttu, kokkuvõttes väsivad käed vähem, kui kätt saab vajadusel vahetada. Üldse on oskus sümmeetriliselt ennast liigutada väga hea. Kas sa oskad näiteks hundiratast visata? Muidugi oskad. Üle kumma käe? Aga kuidas üle teise käe läheb? Püstoli- ja vibulaskmises olen vasaku käega paremast õige natuke kehvem. Aga tõesti ainult õige natuke. See on hea tunne.
ma ütleks, et esiteks ei käi see nii ainult tegusõnaga “võtma”. ja teiseks on see pigem aspekti kui aja küsimus (sest sama hästi võiks ka öelda, et “ma võtsin supi”). Aspekt on see nähtus, mille jaoks vene keeles on näiteks soveršennõi ja njesoveršennõi vid. Perfektsuse ja imperfektsuse, lõpetatuse ja lõpetamatuse küsimus. See seostub sul olevikuga lihtsalt sellepärast, et olevikulisest tegevusest saabki juttu olla siis, kui see on pooleli, lõpetamata.
lihtsamalt: meil väljendatakse seda, kas miski tehakse / on tehtud lõpuni valmis või miski lõpuni ära söödud/tehtud/hävitatud, sageli sihitisekäändega. Osastav kääne väljendab, nagu tema nimigi (osa-stav) ütleb, et asi tehakse / on tehtud osaliselt, poolenisti, lõpetamata.
mingil määral käib see vahetegemine ka alusekäändega, “vihma sajab”, aga “vihm lakkas”.
natuke kasutatakse lõpetatuse väljendamiseks ka abisõnu jm määrusi, nt “ära” ja “lõpuni” ja “otsa”, aga isegi nendega koos on vaja õiget käänet kasutada.
nagu ma ütlesin, on venelastel selle jaoks ekstra verbikategooria; prantslased kasutavad enamvähem samaks tarbeks osaartiklit ja minevikuvormides ka eri verbiaegu. Meil artikleid ja verbide aspektikategooriat ei ole, aga see-eest on meil harjumus käändsõnadele mitmesuguseid lõppe külge pookida, niisiis on see meie jaoks kõige käepärasem vahend.
aint et lisaks on meie osastaval käändel lisaks verbiaspektile kraes ka muud tööd: nt kui ma ütleks sööklas teenindajale “ma võtan suppi”, siis oleks tegemist olukorraga, kus on mingi suur supipada ja mina saan sellest endale osa. (je prends de la soupe.) “ma võtan supi” ütleks ma olukorras, kus on kas valmisportsjonid, mida ma saangi tervikuna võtta; või on vähemalt idee poolest mingid standardsed supiühikud olemas (je prends une soupe).
Ei, meie seda nii ei võta
See on lihtsalt täis- ja osasihitise teema. Kui kasutada omastavat käänet (genitiivi), siis on tegemist täissihitisega – tegevus on kas lõpetatud või saab lähiajal lõpetatud. Ma võtan supi = Ma ei ole veel seda suppi kätte saanud, aga eeldatavasti saan selle.
Kui kasutada osastavat käänet (partitiiv), siis on tegemist osasihitisega – tegevus parasjagu toimub ja on lõpetamata. Ma võtan suppi = Ma parasjagu tegelen supi võtmisega.
See ongi üks eest keele sisemisi loogikaid, mis näiteks isegi soome keeles on erinev…
… ehk (grammatilise) aspekti teema.
ja mitte ainult täis- ja osasihitise, vaid ka täis- ja osaaluse teema.
mis õigupoolest näitab, et eesti keeles ei ole aluse ja sihitise erinevus eriti oluline – nähtavasti on olulisem näidata seda, kas terve või osa. sest käänete tasemel käib vahetegemine ainult osa ja terviku vahel, mitte aluse ja sihitise vahel.
Ma võtan viis pankoogi siis ja pakkige mulle kaasa 🙂
Mitmus vs ainsus?
Minu keeleloogika töötab samamoodi.
vt ka
