… kui inimene kurdab hommikul, et ta on juurde võtnud – ja siis võtab õhtul mitte ühe, vaid suisa kaks tükki kooki, sest no martsipaniga ju. Mitte et seda kaalu nüüd mühinal juurde tuleks, aga kui igal esmaspäeval on sada grammi juures, siis pole see ühel hetkel enam normaalne kõikumine, vaid kaalutõus. Ja ma väga ei taha, et mu talvevorm kera oleks. Aga samas, martsipanikook! See oli ca 20 kg ka, eilegi veel sõime seda tööl. Nii et kui teile tundub, et mõnel videol olen ma ümmargune nagu pall, siis … tegelege oma asjadega.
Kätelseisuväljakutsega läheb iseenesest kenasti, aga ma tahaks näha seda täiskasvanud inimest, kel on kuus päeva nädalas iga päev tund aega aega sellise asja peale panna. Ma olen üritanud küll neid nii ära jagada, et osa õhtusse ja osa hommikuvõimlemise osaks (need kõhulihaseharjutused just hommikusse siis), aga kui päeva peale 30 minutit kokku tuleb, on ka hea. Ma ei taha pooleli ka jätta, sest see on selles mõttes haruldane, et korraldaja ilmselgelt õpetabki inimestele, kuidas päriselt kätelseisuni jõuda, mitte ei reklaami ennast – ei loosita siin auhindu, ei nõuta, et kogu aeg sadat tuttavat ja nende kuldkalu täägitaks, ei nõuta tegelikult isegi enda piltide postitamist, lihtsalt eeldatakse, et kätelseis ise on piisav eesmärk, et selle nimel vaeva näha. Ja samal ajal tunnistatakse ausalt, et seda vaeva ON palju, mitte nii, et teed korra nädalas kolm kõhulihaseharjutust ja küll tema tuleb (nagu nad igasugu väljakutsetes tavaliselt teevad, et ikka rohkem osalejaid ja jagajaid oleks). Nii et ma tahaks näidata, et see on äge ja tehku ometi veel.
Ma ei oska öelda, kui palju ma paremaks olen saanud (ma tegin enne-video, nii et kui 30 päeva täis saab, teen enne-pärast võrdluse), aga julgem olen ma küll juba – näiteks keset tuba tavalist kätelseisu olen ma alati julgenud teha, sest kukkudes lähed lihtsalt hundirattasse, aga seda “põlved kõhu all” varianti täiega kartsin. Sellest hirmust ülesaamiseks läks põhimõtteliselt ainult üks tund:
Ahjaa, lisaksin sellele Notsu imetabasele postitusele, et ma avastasin alles sel nädalavahetusel ka, et ma ei oska eesti keelt. Ärge saage valesti aru, ma tean väga hästi, mis on efemeerne ja diskursus jne. Aga pidin mina käima poes välismaalasest sõbraga, kes on suur küpsetamissõber. Vestlus oli umbes selline (tõlgin kõik selguse huvides eesti keelde, tegelikult käis see jauramine muidugi inglise keeles):
“Kuule, mida “nisupüül” tähendab?”
– “Ee, see tähendab “nisujahu”.”
“Ahsoo, mille poolest see tavalisest nisujahust erineb?”
– (Mõtleb paaniliselt, meelde tuleb ainult “püksid sõeluvad püüli”, nii et tuletan sellest, et küllap siis ikka sõelutakse korralikult) “Ee, see on väiksemate teradega, eriti peeneks jahvatatud.”
“Ahsoo … Aga mis asi on rukkikroovjahu?”
Selle koha peal andsin ma alla ja tunnistasin, et ma ei räägi eesti keelt. Kontrollisin hiljem õhtul sõnastikust üle, püüliga panin täppi vähemalt, aga kes veel ei teadnud, siis kroovimine on viljateradelt kestade ja idude eemaldamine (ESTERMis rõhutatakse, et see tegevus peab toimuma veskis, kui seda kodus teed, siis on ilmselt tegu mingi muu protseduuriga).
Pärdikute päevaraamat 
Hmmm…. las ma arvutan… “igal esmaspäeval on sada grammi juures”…. nii, mis see teeks, umbes neli kilo ? Mazel tov ? 🙂
Hm. Aga sa seda ikka tead, mida tähendab “talb”?
(ma küsin seda nüüd kõigilt)
Või “tupruma”?
Papa Želnin kirjutas kunagi mägrast. Et olla talvakujuline loom.
Mõnevõrra on jah.
täielik ahaa-elamus, nüüd, kus see niiviisi kirjas on, tundub, et muidugi.
Pidin mõlemat vaatama ÕSist.
Pigem nagu Lemmik vorst. 🙂
aga aitäh püülist rääkimast: seepeale hakkasin ma mõtlema, et prantslane ütleks selle kohta vist “fleur de la farine” ehk “jahu õis” – ja inglased võtsid endale pr. keelest jahu tähistama just selle õie-osise. Ja guugeldasin natuke ja sain wordreference’ist teada, et kanadaprantsuse keeles on püül “fleur” ja suvaline jahu “farine”.
Nii et kui “Uinuvas kaunitaris” on haldjas nimega Fleur de la Farine, siis täpne tõlge oleks “haldjas Püülijahu”, aga see ei kõla paraku sama edevalt.