Sain täitsa kogemata oma jõuluheateo tehtud

christmas-rock-cli_1211122i

Tulime meie Hingesugulasega parajasti teaduslikult kristallide uurimise ja tampoonide testimise* õhtult, kui nägime, et trammipeatuses on mees. Lebab teel. Las tema siis lebab, eks ole, helistan 112 ja küll nemad siis uurivad, kas niisama pikutab või on kolm päeva surnud olnud või vajab arstiabi (selleks, et üldse mitte helistada, oli natuke liiga külm). See konkreetne härrasmees oli aga väga aktiivne, üritas end muudkui püsti ajada ning selle käigus muudkui kukkus taas kopsti ja kopsti, ühe korra peaaegu trammiteele, ühe korra peaaegu peaga vastu maad (viimasel hetkel sain sinna jala vahele ja EI, ma ei löönud purjus inimesele jalaga vastu pead, vaid lihtsalt panin ette selle, sest vastu minu jalga kukkuda on pehmem kui vastu asfalti). Nii et üritasin temaga veidi juttu teha.

Selle käigus sai selgeks, et härrasmehe nimi on Sergei ja et õpetaja Kurn on omal ajal ikka üllatavalt head tööd teinud, sest me saime Serjoožaga kõik jutud aetud. St temal vastamine eriti hästi välja ei tulnud, aga ta sai mu küsimustest aru, suutis oma nime öelda jne. Kui ma küsisin, kas tal telefon on, hakkas juba taskust otsima, aga siis kuulis, et ma ütlesin, et helistaks õige naisele, ja käsi tuli kohe väga kähku jälle tühjalt taskust välja, nii et esmane alalhoiuinstinkt ilmselgelt veel töötas. Parem surm trammitee ääres kui vihase venelanna käe läbi, nii et see oli muidugi minu viga. Igatahes muutis meie vestlus teda ärksamaks, nii et Sergei kargas püsti ja komberdas puu juurde põit tühjendama.

Ma olin veel täiega uhke tema üle, sest ise nii purjus, aga ei lasknudki end täis. Igatahes kuna selge oli see, et puu juurest eemaldumine saab raske olema, ütlesin Parimale Inimesele**, et ma ei taha talle eestpoolt läheneda, sest ma olen korralik naisterahvas, ma ei taha võõra venelase püksist piiluvat peenist jõllitada. Ta küsis vastu, kas tema peaks siis tahtma v. No ja sel ajal, kui meie vaidlesime, jõudis Serjooža juba pikali lennata ja seekord päriselt pea veriseks kukkuda. Teadvust õnneks ei kaotanud ja peast suutis ka ise kinni hoida, aga mina pidin uuesti 112 helistama, et neile öelda, et “vaadake, see mees, kelle kohta ma ütlesin, et tal ei ole vigastusi, noh, ta veetis minuga kaks minutit aega ja nüüd tal on vigastused, aga mina ei teinud, päriselt”. Seda, kuidas selles samas telefonikõnes viisakalt mainida, et “ahjaa, keegi peaks ta varustuse püksi tagasi panema, aga vannun, et seda KA ei võtnud mina välja”, ei suutnud ma otsustada, nii et jätsin selle üldse ütlemata, mõtlesin, et olgu neile ka avastamisrõõmu jne.

No ja siis tulid juba kiirabid ja kanderaamid jne. Kerge alastusfaktori peale ei teinud keegi teist nägugi, ilmselt näevad nad igapäevaselt koledamaidki asju. Aga tagasi nad seda ka ei pannud, ju mõtlesid, et kolleegidele haiglas peab ka töörõõmu jääma. Mina läksin selle koha peal koju ära, sest kõht oli tühi. Aga sellest, mida mina seal sõin, räägime juba mõnes teises põnevas postituses.

Rahulikke jõule teilegi!

* Mõtlesin, et peaksin seda blogi kaasajastama, nii et nüüdsest kajastan siin tunduvalt rohkem kristalle, ilmselgelt liiga intiimseid detaile ja iga pano, keda on näha olnud rohkem kui kaks kuud, kutsun Hingesugulaseks, Mu Elu Valguseks, Parimaks Inimeseks vms. Loodetavasti ei hakka ma neid liiga tihti vahetama, raske on originaalsete hüüdnimedega, mis ühtviisi deb sügavad oleksid. Loosima hakkan ka muidugi kõike, verivorstist veganhambapastani, sest ega kingitud hobusele ei saa liigselt erinevatesse õnarustesse vahtida.

** Kurat, ma ei suuda valida. Mõlemad nimed on nii head.

Advertisements

Tegin iseendale jõulukingituse

Tegelikult muidugi hulgim, ma teen vähe kingitusi ja neistki on pooled endale, sest ma tean ju täpselt, mida mul vaja on. Nii et võiksin täiega näidata teile, kuidas ma kasutan oma uut elektrilist hambaharja, aga midagi peab kujutlusvõime hooleks ka jääma. Et te teaksite, siis hea on. Igale poole ulatab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Rääkida tahtsin ma sellest, et tegin mina endale siin hiljuti kalasabapatsi. Tavaliselt ma väldin seda, sest see on valus. Mitte pats siis ei ole valus, aga selle tegemine on valus, sest mu ülakeha on nii paindumatu ja kinnine, et käte patsitegemiseks pea taga hoidmine teeb füüsiliselt õlgadele haiget. Ja see suhtumine ise on muidugi maailma kõige elutervem – mingi maailma kõige tavalisem liigutus teeb mulle haiget, mis on selge märk sellest, et mul ei ole mingis kehaosas normaalset mobiilsust, seega ignoreerime seda jõuliselt, selle asemel, et midagi teha. Nii et kuna ma seda liikuvuse vähenemise probleemi märkasin juba ammu (sest see, kes teeb palju ülakehatrenni, aga seejärel ülakeha ei venita, peab paratamatult sellega rinda pistma), kinkis bf mulle juba mõne aja eest joogaratta. Alguses oli minu seljapainduvus selline, nagu ülemisel pildil (ja võtke arvesse seda, et selles asendis olemine oli VALUS) – need olid oktoobri viimased päevad, aga siis tuli kohe ette puhkusereis ja kvartali lõpp jne, nii et korralikult sellega trenni tegema hakkasin alles novembri lõpus / detsembri alguses. No ja tänaseks on tulemus selline (selles konkreetses asendis valuta, aga kui ma üritan seda sama asendit hoida nii, et panen käed pea taha, peopesad küünarnukkidel, on hetkega tunne, et sinna me sureme ka):

Päris märgatav erinevus, kas pole? Lisaks sellele teen ekstra ülaseljaharjutusi, nagu see (hommikul ei saa ma esimese hooga teist peopesa mahagi, nii et nüüd teen seda harjutust igal hommikul, enne päikesetervitusi, teised selle challenge’i hashtagiga asjad on ka ülaseljale head) ja pärast seda kuulsat 2017. aasta detsembri kalasabapatsi intsidenti venitan teadlikult õlgu ka sellises “käed pea taga” asendis, enamasti hantliga. Ja JUBA on märgatav erinevus. Kontorilaua taga istudes pole enam valus ja kui veel alles mõne päeva eest kurtsin treenerile, et ma ei oska enam ronida, siis eile ronisin trennis KOLM V4 JÄRJEST. Mis on suht karm, sest tavaliselt pean ma selliseid numbreid ikka projektima (ja jätkuvalt on mulle projektitav ainult mõni V5, kuigi areng on tuntav). Aga no valuta elamine ise on juba midagi väärt, kes oleks osanud arvata, et riiete selgapanek ja äravõtmine ei pea ilmtingimata ebamugav olema.

Ja vaadake, ma avastasin täna (okei, Roju avastas täna), et meie kontoris elab päriselt laekass!!!

P.S. Peiks küsis minu käest eile, kas ma olen ta kabinetis laua all oleva kasti kallal käinud, et jõulukingitusi uurida. Nagu kelleks ta peab mind? Also, see selgitab, miks ma kuskilt mujalt midagi ei leidnud, ma juba arvasin siin, et ta oli tõsine, kui ütles, et “X ongi selle aasta kingitus, midagi muud siin küll oodata ei ole”. Lisaks on ta selle kasti nüüd ära pannud sealt laua alt, päriselt pean homseni kannatama v? SEDA tähendas see mõne päeva tagune ilmutus lähisuhtevägivallast, kui see pole emotsionaalne vägivald, siis ma ei tea, mis see on.

P.P.S. Ikka igasugu huvitavaid asju juhtub. Ma VÄGA tahaks teada, kui karvased olid need mehed, kes selle kuriteo korda saatsid.

Lähen täna politseisse avaldust kirjutama

Eestlaste pagulasviha on nii üüratu, et ajab suisa üle ääre, aga kuskile võiks ikka piiri tõmmata. Üks asi on öelda, “kui on must, siis näita ust”, teine asi on üleskutse tumedanahaliste laste tükeldamisele. Täiesti arusaamatu, miks peaks üks küpsisetootja üldse midagi sellist tegema. Ja kui te veel ei teadnud, siis vägivallale õhutamine on seadusega keelatud. Nii et pankrot terendab teil!

Muidu läheb mul suisa nii kenasti, et üks mu parimatest sõbrannadest sünnitas eile üliarmsa poja. Ma ei ole tegelikult näinud teda veel, aga kui ema on üliarms, siis ilmselt on ikka titt ka. Ja see, et keegi poja saab, on minu tutvusringkonnas üldse täiesti haruldane, sõbrannad-kolleegid on viimased kümme aastat ainult tütreid saanud ning minu enda suguvõsas oli minu enda väikevend viimane poisslaps (ta on minust neli aastat noorem, nii et no ütleme 15 aasta jooksul), pärast seda on ainult lademes tüdrukuid tulnud.

P.S. Tegelikult peaks vist psühholoogiaja panema või midagi, sest täna juhtus tööl selline piinlik lugu, et tahtsin kaebama minna juba tehnikule, et läpaka parool taas ei tööta (mu Mac kogu aeg jamab, vanasti ei ühendanud normaalselt netti ära, pidi pidevalt restartima wifiühendust, nüüd on nii, et kui välja lülitad, siis uuesti sisse lülitades peab esmalt adminniparooliga sisse logima ja siis saab alles enda isikliku sisestada, täiesti lambist ja KELL LÄKS KA VALEKS), aga sain viimasel hetkel aru, et ma ise olen üritanud kaks korda järjest parooliks sisestada sõna “L2hisuhtev2givald”. Konks on aga selles, et a) see pole kunagi mu parool olnud ja b) see ei sarnane MITTE MINGIL MOEL mu päris parooliga ning c) ma vannun, et ma ei peksa oma kaaslast, no käsi südamel. Ja tegelikult ma ei istu kodus ja ei mõtle fihase veministina koduvägivallast. Nii et see, kuidas mu aju automaatpiloodil töötab, on natuke hirmutav.

P.P.S. Kui keegi mu päris sõpradest 25. detsembril niisama Tallinnas kodus passib ja viitsiks seda koos karvase kaaslasega teha, siis öelge mulle, sest hetkel tundub, et kõik on kuskil ära ning mul pole koera kuskile jätta, st ma saan vanaema jõululõunale minna just nii, et kaks ja pool tundi sõitu Tartusse, kaks tundi söömist ja perekonnaga kohtumist ning kohe teisipidi tagasi, et koer liiga kaua üksi kodus olema ei peaks. Ma tuleksin muidugi ikka samal õhtul tagasi, lihtsalt kui tal seltskonda oleks, saaksin mina vanaema oma natuke kauem nautida.

Rohkem usku, seltsimehed

View this post on Instagram

Day 18 of #iwillhandstandin1month 😁 #handstand

A post shared by Rents (@rrrents) on

Oli meil siin üks päev väike arutelu. Mina tahtsin üht, peiks teist. Lõpuks …

Tema: “Kui ma järele ei anna, kas sa tuletad seda siis mulle järgmise tüli ajal meelde?”

Mina: “Kallis, aga miks sa arvad, et me ÜLDSE KUNAGI tülitseme? Äkki me saame edaspidi ainult hästi läbi.”

Lakkamatu naer saalis, mis lõppes sellega, et peiks tõmbas kohvi kurku ja ütles mulle, et minu iseloomu arvesse võttes oleks lämbumine ka ainus variant minuga mitte kunagi enam tülitseda. Nagu … Seda te minust arvategi v? Nii et nüüd ma loomulikult ei räägi temaga, sest kuidas ta julgeb vihjata, et ma olen konfliktne inimene.

giphy-facebook_s

Muidu. Teate, mis mind täiega närvi ajab? Among other things, sest me saame kõik aru, et neid asju on PALJU. Ja see on teatud rahvustest (sh Eesti) meeste puhul tunduvalt silmatorkavam kui teiste rahvuste puhul. On nagu normaalne inimene, on normaalne inimene, on normaalne inimene – ja siis 40. sünnipäeva hommikul ärkab üles ja on järsku maailma targim. Ja ma olen nii mitut sellist kohanud. Mõni üritab mind välja kutsuda (pange tähele, nad on kõik minust VÄHEMALT kümme aastat vanemad olnud) ja eitava vastuse peale küsivad üllatunult, kas ma ikka saan aru, et NEMAD kutsusid just praegu MINUSUGUST välja ning kas ma ikka saan aru, millest ma ilma jään. Või mõni alpinist, kes on oma 20 ronimisaasta jooksul minuga umbes samale tasemele jõudnud, aga üritab mulle selgitada, kuidas ronimine käib (kuigi minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ta seda eriti hästi ei oska, õpetagu siis parem alpinismiasju). Ja nad võivad täiesti siiralt naerma hakata, kui sa mõne nende seisukohaga ei nõustu, sest no see ON naljakas ju, kui sa üritad siin põhimõtteliselt harimatule pärismaalasele selgeks teha, kuidas maailm töötab, ja see hakkab hoopis vaidlema. Kusjuures see ei ole siin nüüd ainult selliste “Maa on kerakujuline planeet” teemadega nii, vaid ka täiesti subjektiivsete asjadega, nad lihtsalt TEAVAD paremini, aga nii kena, et sul ka (vale küll, aga siiski) arvamus on ju.

Siin samas kommentaariumis on seda teinud ka tunduvalt nooremad mehed, näiteks üks minu standardite kohaselt paks vormist väljas ja õllekõhuga tüüp, kes ise iial midagi peale jooksmise teinud pole, on üritanud siin enesekindlalt selgitada, mis spordiala peaks spordi alla minema ja mis mitte. Nii et ilmselgelt võib kohati see haigus varem välja lüüa, kuigi ma arvan, et siin aitab kaasa see, kui inimene terve elu jooksul kunagi üheski lähisuhtes pole, sest noh, kui keegi ei ütle sulle kunagi, et “ole vait, tainapea, sa ajad lolli juttu”, siis sa ju ei teagi.

Nagu kust see enesekindlus tuleb neil üldse? Kas keegi ei ütle neile kunagi, et nad lollid on ja et nad tegelikult pole vastupandamatud? Või nad ei usu? Või nad tõesti ise ei pane tähele, kui nad eksivad? Ja kas teiste vali naer kõrvadele ei hakka?

Kui kaunid inimesed

View this post on Instagram

Just chilling 😁

A post shared by Rents (@rrrents) on

Kas te teate seda tunnet, kui ise ka ei saa aru, kas oled haige või mitte? Mul on nädal aega juba see ja täiega närvi ajab. Koju jääda pole nagu põhjust, sest hommikul on igati hea olla, aga lõunaks olen kurnatud ja tahaks ainult magada. Muidu on ainus “sümptom” see, et silmad sügelevad. Väga imelik.

Aga muus elus olen ikka sama kehv blogija kui alati, pole mul vähimatki tahtmist teile suurte staaride kombel kirjutada, mille kõige jaoks menstruatsioonipüksikuid kasutada annab. Soovituse lisaksin küll Marileenule, ära järgmine kord hakka ainult põieka pärast vetsu minema ja kirjuta hiljem, kas pidas selle ka kenasti kinni. Ja suur aitäh, et sa vähemalt pilti ei pannud, mu vana süda poleks seda rabandust ehk üle elanud.

P.S. Mustlasraamatu trükkimiseks on raha koos, kas pole mitte imeline? Inimesed on ikka nii ilusad ja head.

Olge siis ettevaatlikud

hqdefault

Oleksin täna hommikul kohe pärast äärekivilt alla astumist selili käinud, sest kõnnitee oli nii libe. Selline tõsiselt aegluubis kogemus, mille käigus jõudsin ette kujutada, kuidas ma oma selgroo murran selle serva vastu. Õnneks õnnestus ikka püsti jääda.

Põhimõtteliselt töökoha ukse ees nägin naisterahvast, kes oli selili kukkudes pea niimoodi ära löönud, et ei saanud esimese hooga üldse aru, mis toimub. Väga-väga kole.

Postimehes ütleb sama ka teeolude kohta, liikluses on viga saanud juba mitu inimest. Nii et tehke tööluusi ja jooge kodus kakaod, tervislikum.

Mmmm, uni

View this post on Instagram

Day 11 of #iwillhandstandin1month by @puresun_lover

A post shared by Rents (@rrrents) on

Juhul kui te kahtlesite, siis elasingi nädala üle (ja olin väga tubli!). Täna on see päev, kus ma vaatan telekat (Luciferi kolmas hooaeg on NII hea) ja ei tegele ühegi kohustusega peale juustepesu (olgem ausad, see on minu puhul ka üsna suur ettevõtmine). Seekord olen ma selle puhkepäeva küll välja teeninud, mis sellest, et kohustused pressivad muudkui peale, mustlasraamatule vaja sissejuhatus kirjutada (muide, selle avaldamist saab Hooandjas toetada veel 7 päeva ja puudu on umbes täpselt 700 eurot. Võiks ju olla realistlik eesmärk?), programmeerimiskursus on vaja ära lõpetada, paari teist asja tahaks õppida ja tegelikult peaks kahe nädala jooksul ka ära otsustama, mis ma oma maksudega edasi teen, sest raamatupidaja tahab juba 21. detsembriks vastavasisulist avaldust saada. Oleks keegi öelnud, et täiskasvanuelu selline on, ma poleks täiskasvanuks hakanudki.

Siin olen mina töötamas, kui teised lõbutsevad, et ma järgmisel päeval ka ronida saaksin. Iga minutit väärt. Sokke võite ignoda, need on osa elustiilist.

  • Kategooriad