Tulime meie Hingesugulasega parajasti teaduslikult kristallide uurimise ja tampoonide testimise* õhtult, kui nägime, et trammipeatuses on mees. Lebab teel. Las tema siis lebab, eks ole, helistan 112 ja küll nemad siis uurivad, kas niisama pikutab või on kolm päeva surnud olnud või vajab arstiabi (selleks, et üldse mitte helistada, oli natuke liiga külm). See konkreetne härrasmees oli aga väga aktiivne, üritas end muudkui püsti ajada ning selle käigus muudkui kukkus taas kopsti ja kopsti, ühe korra peaaegu trammiteele, ühe korra peaaegu peaga vastu maad (viimasel hetkel sain sinna jala vahele ja EI, ma ei löönud purjus inimesele jalaga vastu pead, vaid lihtsalt panin ette selle, sest vastu minu jalga kukkuda on pehmem kui vastu asfalti). Nii et üritasin temaga veidi juttu teha.
Selle käigus sai selgeks, et härrasmehe nimi on Sergei ja et õpetaja Kurn on omal ajal ikka üllatavalt head tööd teinud, sest me saime Serjoožaga kõik jutud aetud. St temal vastamine eriti hästi välja ei tulnud, aga ta sai mu küsimustest aru, suutis oma nime öelda jne. Kui ma küsisin, kas tal telefon on, hakkas juba taskust otsima, aga siis kuulis, et ma ütlesin, et helistaks õige naisele, ja käsi tuli kohe väga kähku jälle tühjalt taskust välja, nii et esmane alalhoiuinstinkt ilmselgelt veel töötas. Parem surm trammitee ääres kui vihase venelanna käe läbi, nii et see oli muidugi minu viga. Igatahes muutis meie vestlus teda ärksamaks, nii et Sergei kargas püsti ja komberdas puu juurde põit tühjendama.
Ma olin veel täiega uhke tema üle, sest ise nii purjus, aga ei lasknudki end täis. Igatahes kuna selge oli see, et puu juurest eemaldumine saab raske olema, ütlesin Parimale Inimesele**, et ma ei taha talle eestpoolt läheneda, sest ma olen korralik naisterahvas, ma ei taha võõra venelase püksist piiluvat peenist jõllitada. Ta küsis vastu, kas tema peaks siis tahtma v. No ja sel ajal, kui meie vaidlesime, jõudis Serjooža juba pikali lennata ja seekord päriselt pea veriseks kukkuda. Teadvust õnneks ei kaotanud ja peast suutis ka ise kinni hoida, aga mina pidin uuesti 112 helistama, et neile öelda, et “vaadake, see mees, kelle kohta ma ütlesin, et tal ei ole vigastusi, noh, ta veetis minuga kaks minutit aega ja nüüd tal on vigastused, aga mina ei teinud, päriselt”. Seda, kuidas selles samas telefonikõnes viisakalt mainida, et “ahjaa, keegi peaks ta varustuse püksi tagasi panema, aga vannun, et seda KA ei võtnud mina välja”, ei suutnud ma otsustada, nii et jätsin selle üldse ütlemata, mõtlesin, et olgu neile ka avastamisrõõmu jne.
No ja siis tulid juba kiirabid ja kanderaamid jne. Kerge alastusfaktori peale ei teinud keegi teist nägugi, ilmselt näevad nad igapäevaselt koledamaidki asju. Aga tagasi nad seda ka ei pannud, ju mõtlesid, et kolleegidele haiglas peab ka töörõõmu jääma. Mina läksin selle koha peal koju ära, sest kõht oli tühi. Aga sellest, mida mina seal sõin, räägime juba mõnes teises põnevas postituses.
Rahulikke jõule teilegi!
* Mõtlesin, et peaksin seda blogi kaasajastama, nii et nüüdsest kajastan siin tunduvalt rohkem kristalle, ilmselgelt liiga intiimseid detaile ja iga pano, keda on näha olnud rohkem kui kaks kuud, kutsun Hingesugulaseks, Mu Elu Valguseks, Parimaks Inimeseks vms. Loodetavasti ei hakka ma neid liiga tihti vahetama, raske on originaalsete hüüdnimedega, mis ühtviisi deb sügavad oleksid. Loosima hakkan ka muidugi kõike, verivorstist veganhambapastani, sest ega kingitud hobusele ei saa liigselt erinevatesse õnarustesse vahtida.
** Kurat, ma ei suuda valida. Mõlemad nimed on nii head.
Pärdikute päevaraamat 