Vahekokkuvõte

Ma olen õhtuti nii rampväsinud olnud (kuidas “ramp” sellises konstruktsioonis üldse loogiline on???), et pole olnud jaksu kirjutadagi. Aga kirjutada tahaks, sest see koht on nii ilus ja äge. Ilm on olnud täiesti imeline, iga päev ca 20 kraadi, ma olen muidugi roosa juba selle peale. Teoreetiliselt oleks miinus see, et tihti on tuuline, aga kuna siin on ronimine üldiselt vanades jõesängides, on päeva üldpilt selline, et no siin kahe seina vahel ei puhu miskit:

received_10100761345631017

Ronimine on siin muidu sihuke, et ainus võrdlus, mis mulle pähe tuleb, on see, et hispaanlased on nagu purjus soomlased. Soomlastel on nimelt ka muust Euroopast raskemad greidid (muidu ma flashin ikka tavaliselt väljas 6b ja 6c tahab ragistamist, siin on mõni 6a ka selline, et murran pooleks end ja 6c peale pole mõtet varustust kaotama minnagi), aga nad poldivad normaalselt (KUI nad poldivad, nad ju üldiselt tradiinimesed) ja järgivad innukalt kõiki reegleid. Siinsetel on esimene polt pidevalt 3 meetri kõrgusel või kõrgemal (ilma naljata), aga lisaks joovad nad ronimise kõrvale õlut ja tõmbavad kanepit. Kanjonis see lõhn püsib hästi ka, nii et kogu aeg on kerge lebra üleval. Ahjaa, kuna lapsesaamine on siin selline tavaline asi ja lapsed on elu osa, mitte eriline põhjus kodus istuda või midagi muutma hakata, näeb seal ka näiteks mehi/naisi, kellel rinnalaps selga või kõhule seotud. Ronimise ajaks pannakse kellegi teise silma alla tekile või võrkkiike ja läheb. See, et me üldse näeme siin peresid, on kultuuriline eripära, hispaanlased päriselt ronivad. Turiste on muidugi palju, aga kui nt Kreekaga võrrelda, siis siin ronivad ikka põhiosas kohalikud, Kalymnosel oli ronimine miski, mida turistidele müüakse. Siin möödume iga päev ronimiskoolist, mille üks õpetaja elab meie majas ja rääkis, et lasterühmas on juba umbes viiesed. Pole ime, et kahekümneselt võib siis õllepurgi kõrvale 7b radu ronida.

Blue skies

A post shared by Rents (@rrrents) on

Rajad ise on muidu megaägedad, nii et kui egole antud hoobist üle saad ja oled valmis ka 6a-d projektima, on ülilahe. Õpetab end usaldama ka, sest iga asjaliku välimusega serv on tegelikult libe nagu seep, aga kui vaeva näha, siis ikka hoiab. Lisaks ei ole nad leave no trace’i koha pealt nii anaalsed kui meie, magneesiumijälgi on iga kivi nii täis, et ise väga mõtlema ei pea.

We are making new friends

A post shared by Rents (@rrrents) on

Ronimisest hulga hirmsam ekstreemsport on minu jaoks jätkuvalt autosõit. Kiirteed on head (lubatud on 120, pooled kohalikud sõidavad mingil seletamatul põhjusel 90-ga), aga muud teed on megakitsad ja käänulised ning kohati sellised, et kui kaks autot kohtuvad, siis üks peabki tagurdama sellisesse kohta, kus teineteisest mööduma mahub. Ja seal nad raisad kihutavad! Tegelt ilmselt 40-ga vms, aga no minul on hirmus. Täna oli vist kõige napikam olukord, kus õnnestus ühe sellisega täpselt käänaku peal ootamatult kohtuda – õnneks oli minu auto kõrgem, nii et minu küljepeegel läks ÜLE tema oma, aga külgede vahel oli ehk 10 cm. Nii et ma olen sammuke tõelise usu leidmisest veel eemal, pool ajast pobisen nina alla, et “Jeesus Maria, hoiame kinni nüüd”, lootuses, et kui vaja, siis Jesús ikka rabab selle rooli.

This is my little #yoga corner for the upcoming week 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

Täna oli meil puhkepäev, nii et tegin selles imelises võimlemisnurgakeses joogat ning seejärel käisime pisikeses linnakeses kohalikke vaatamas ja söömas. Söök on selline hea ja lihtne, näiteks tortillat tellides saab enamasti midagi meie võileiva laadset ja kui ütled cappuccino või latte, parandatakse ühtviisi, et café con leche. Ma ei ole seletama hakanud, et tglt on latte, cappuccino ja piimakohv ikka erinevad asjad, sest no see viimane on ka hea ju. Eile nägin, kuidas üks britt üritas tõsimeeli pisikesest kolkakohvikust flat white’i tellida. Edu oli tal muidugi täpselt sama palju, nagu tal selle katsega Põlvas oleks – harjaga välja ei aetud, aga jõi ikka lõpuks café con leche’t, nagu me kõik siin.

Keeleõpe on üldse tõsine olnud. Muidu ma loen, aga ei räägi, aga no kui sul kõht tühi on, siis räägid varsti kõike, mida vaja. Bf õppis mul esimese asjana ära selle, et Leffe õlu hääldub tegelikult Lef, sest ega keegi Eestis teda iial parandanud ei ole, aga siin ei saa keegi aru lihtsalt, kui ta Leffe ütleb. Lisaks on ta olnud väga rabatud sellest, et ma suudan teenindajatega vestelda teemal “kas pudeli- või vaadiõlu” (olgem ausad, seda teadsin ma ainult seetõttu, et prantsuse keeles öeldakse ka vaadiõlle kohta, et “surve all”) ja “kas siin või kaasa”. Selline tõsine kõrgklassi keel ühesõnaga. Aga mul on ikkagi hea meel, sest kui ma Eestis pean rääkima, siis ma kokutan kaks sekundit ja teine osapool läheb haletsusest inglise keelele üle – tore oli avastada, et kui teine osapool inglise keelt ei oska, tulevad viie sekundiga kõik sõnad ikka meelde. Esmaspäeval näiteks leidsime õige teeraja ainult tänu sellele, et ma sain kohalike ehitajatega jutu peale, kui me 15 minutit sihitult ringi vantsinud olime.

I'm on top of the world 😍

A post shared by Rents (@rrrents) on

P.S. Teate, mis minu jaoks kõige huvitavam on? Kui te vaatate neid viimaseid pilte, märkate, et mööda mäekülge lähevad torud. See torustikusüsteem on üle kogu saare ja lisaks on igal pool reservuaarid, kuhu vett kogutakse. Ma eeldan, et see on siis süsteem, mille abil seda saarekest kõrbeks muutumast hoitakse ja põllumaad kastetakse.

P.P.S. Tänaste sündmuste kohta. Mind ei üllata, et umbusaldamine läbi kukkus, aga mind üllatas positiivses mõttes see, et Reinsalu vaevus PÄRISELT vabandama. Saan aru, et see oli viimase hetke pingutus, to save face jne, aga see pingutus OLI OLEMAS, mida on juba rohkem, kui saab öelda lumehelmeste, Ligi või ühegi teise seltsimehe kohta. Nii et ma ütleks, et juba see, et vaevuti konfliktis viisakat nägu tegema, on märgilise tähendusega.

Advertisements

Maailm on tagurpidi käima hakanud

Sest ma lugesin just ajalehest Helme kommentaari ja nõustun sellega! Nimelt ütles ta, et:

Ja see [naistevastane vägivald] on oluline teema ja me leiame, et sotsid peaksid edaspidi kogu sellel teemal lihtsalt häbenema ja vait olema,» selgitas Helme.

No nii on, ma olen siiani sotse valinud, aga nüüd on nemad ka end avalikult nii sügavale perse kringliks keeranud (mida on ilmselt lihtne teha, kui oled täiesti selgrootu), et ei teagi kohe, mis edaspidi saab. Hakka või Keskerakonda valima, saab ehk kiiremini Venemaa kaitsvasse rüppe tagasi. 😀 Pole enam mingit probleemi ka, mis arvamust omada, küll ülevalt öeldakse. Kuigi selleks pole muidugi vaja Putjat ära oodata, piisab ka sotside hulka astumisest, küll siis öeldakse, millal on aeg istuda ja millal aeg astuda.

Ojasoolt on tuli igatahes kenasti ära tõmmatud

Ma ei plaaninud tegelikult üldse Ojasoo asjast kirjutada, seda enam, et antud hetkel on Reinsalu minu meelest hulga hullem tropp, Ojasoo on vähemalt piisavalt mõistlik, et suu kinni hoida, aga sain Pärnitsa artiklist inspireeritud (Allah alasta, noor mees, aga vannub rohkem kui mina) ja panen ikka oma 2 senti.
Nimelt oleme me minu meelest suhtumises vägivalda kuidagi silmaklappidega. Pooled inimesed naeruvääristavad Trumpi tema suhtumise pärast naistesse (ja muidugi väidetavate tegude pärast, mis on veel sada korda tülgastavamad), aga samas on Lennart Meri poolte eestlaste lemmikpresident, seda, et ta väidetavalt oma naistele tappa andis, kui kohv liiga kuum oli, ei mainita ka. Vahitakse lihtsalt pingsalt mujale suu mun vett täis ja tehakse nägu, et pole olnud, sest no selline suurmees ju.
Poliitikas võib ehk väita, et silm pigistatakse kinni ainult kõige-kõigemate suhtes, aga kunstiinimene on üldse vabandus omaette, kunstiinimene võib isegi vahel suvalistele alluvatele äiata, nagu Klas või Ojasoo (kelle meediasse jõudnud lugu pole ju ainus kord, kui ta on kätele vaba voli andnud, ta ongi närvihaige ja ka teatri meestöötajad hoiavad igaks juhuks kaugemale, kui bossil paha tuju), ja ükski koer ei haugu.
Kui sul veel natuke haridust ka on, oled eriti või sees, sest saad naisepeksust karjääri teha. Nimelt võid sa hakata artikleid kirjutama sellest, kuidas sa lokkava feminismi tõttu olid sunnitud oma naise ninaluu puruks lööma, ja veel aastaid hiljem kutsutakse sind telesaadetesse arvamust avaldama, et “kõik seisukohad esindatud oleksid”.
Sellega on nimelt selline huvitav asi, et tundub, et keegi ei taha märgata, et naisepeks on ainus kuriteoliik, mille puhul apologeetidele innukalt sõna antakse. Ei näe me Viiolit rääkimas, et vahel on ok kasiinos rihm lõdvaks lasta, ei kutsuta Tõnn Sarve saatesse rahvale selgitama, et tegelikult on see normaalne, kui lapsevanem aitab oma lapse seksuaalsust avastada ja arendada, ning isegi koerapeksjaid ei kutsuta ütlema, et kuulaku siis paremini sõna ja et siin riigis ei saagi teisiti, kui tuleb lojusele vahel üle küüru anda.
Miks? Väga lihtne, kõik teised kuriteoliigid, loomadevastasest vägivallast pedofiiliani, on ühiskondlikult hukka mõistetud. Avalikkus ei taha nende kurjategijate haledat eneseõigustust kuulda.
Hirmus, kui nii mõelda, kas pole? Me elame riigis, kus kõik nõustuvad, et oma koera peksmine on halb, aga kui sa peksad oma naist, on meie ümber nii palju inimesi, kes arvavad, et see on õigustatud, et iga saatejuht leiab otsekohe, et demokraatlikus riigis antakse kõigi seisukohtade esindajatele sõna. Mina leian, et see on vägivalla normaliseerimine ja väärastunud mõttemallide taastootmine ning iga “ajakirjanik”, kes pedofiilile ei paku lahkelt võimalust oma põhimõtteid selgitada, aga Kunnusele pakub, on osa probleemist, mitte vaba ajakirjanduse eestvedaja. Selline naisajakirjanik, kes telesaates teeb igapäevaselt külalisele semulikult “hihihi, naised on ikka täitsa lolliks läinud, eks?” ei kuulu vabasse ühiskonda, ta pole lihtsalt valmis seal elama. Talle on vaja kubjast ja omanikku, sest ta pole indiviid, ta on ori. Selliste mõttemallidega inimeste pärast tõmbasid rootslased vanasti iga kord kohvi kurku, kui eestlased innukalt valetasid, et me oleme ka Skandinaavia riik (enam seda ei juhtu, sest iu, Skandinaavias on ju need pagulased ehk neegrid (valget pagulast pole olemas, see on lihtsalt tavaline mees välismaal tööl), nii et enne paneks end kasvõi Venemaaga ühte patta, seal pannakse geid, vabandust, peded ikka, korralikult vangi ja pole mingit naljategemist).
Nii et ei, mind ei häiri see, et Ojasoo midagi korraldab. Kui me hakkame otsima seda ühte Eesti teatriinimest, kes naist ei peksa ega peta, alkohoolik ei ole ja kokaiini ei tee, siis jäävad meile ainult paar vanameest, kel on maks juba liiga haige ja teise probleemiga Viagra ka enam ei aita, ei tõuse ei käsi ega miski muu. Tema palkamine või mittepalkamine on pinnavirvendus, me elame riigis, kus naistevastane vägivald on norm, Reinsalu väljaütlemisele järgneb mittevabandus (kui te ei teadnud, siis “ma vabandan, kui keegi end puudutatuna tundis”, ei ole vabanduse palumine, see eeldaks oma süü tunnistamist ning seda, kuidas korralikult vabandust paluda, õpetatakse lasteaias), mitte tagasiastumine (hahahahaha), ja ei paista ka, et midagi muutumas oleks, enne kui need vanamehed eest ära surevad, nagu Pärnits tabavalt ütles. Nii kaua saavad nad veel viimsete hingetõmmeteni (ja loomulikult ühtki naist kaasamata, need on ratsionaalse arutelu jaoks liiga emotsionaalsed, sest emakas something something) omavahel arutada, miks eestlannad küll välismaalastele mehele lähevad ja kas saaks seda ehk kuidagi ära keelata.
Nii et las Ojasoo rabeleb rahulikult edasi. Raha kulub talle nagunii ära, kui tal lisaks naisele armukesi ka on vaja toetada, ega mitmenaisepidamine pole sellise palgalõhega riigis odav lõbu. President, kes on oma kõnes vägivalla üldisel tasandil kategooriliselt hukka mõistnud ja öelnud, et vägivallatsejatele pole meie ühiskonnas kohtagi, on ju ometi ka järsku hulga leebem ja andestavam, kui üldisest mullist konkreetse näideteni liigutakse, mis lihtinimesel siin enam kobiseda. Rahvas on valitsejate nägu või kuidas see oligi. Eks me kõik ole kõvad gängsterid, kuni päriselt on vaja päästikule vajutada, aga antud hetkel on selge see, et suurem osa meie ühiskonnast ei saa isegi aru, miks need feministid ometi selle relva jälle välja on rebinud. Itchy trigger finger or what, bitches. Olgu siis nii.

TÄIENDUS päev hiljem: Kirjutasin selle postituse eile lõuna ajal lennukis igavledes, internetita. Täna hommikul jõudsin ka selle uudiseni, mis mul kohe südame alt soojaks tegi. Kui nii paljud inimesed leiavad, et Reinsalu sõnavõtt on lubamatu ja et vabandus stiilis “no juhul kui keegi end puudutatuna tundis” pole vabandus, siis ehk on meil rahvana siiski lootust. Kõige rohkem tahaksin ma muidugi näha seda, kuidas õigusriigis sellise sõnavõtu teinud justiitsminister tagasi astub. Kahjuks ma ei usu, et minu silmakesed seda näevad, aga edukas umbusalduskampaania oleks siiski juba oluline märk sellest, et siin riigis ei saa enam naistevastase vägivalla kohta rääkida, mida sülg suhu toob, ja hiljem effing ISEENDA ARTIKLI kohta öelda, et midagi on kontekstist välja rebitud, kui ilmselgelt ongi originaalis ka tegu VÄGA vastiku sõnavalikuga. Nii et ma ootan huviga esmaspäeva.

Kohaaaaal

Näitan teile midagi ilusat. See on multipitch, mida me Tenerifel täiega ronida plaanisime, kuni avastasime, et see on suuresti poltimata. Trad nii väga ei tõmba, sest Tenerifelt oleks kallis laipa koju tuua, aga vaade oleks kindlasti imeline.

Nagu te ilmselt taipate, oleme me nüüd eluga kohal, kuigi lend väljus Oslost kolm tundi hiljem, sest lumi (mu vanaemale oli see info, aga no äkki kedagi teist ka huvitab). Ma olin suht närviline, sest mina olen siin roolis, nii et pidin võõra autoga pimedas käänulisi teid avastama. Kartsin seda rohkem kui raputavat maandumist. 😀 Aga kohale ma sain ja soe on, keskööl 19 kraadi on ikka mõnus vaheldus.

Ahjaa, üllatusena selgus, et meil pole mitte tavaline majutus, vaid oleme kogemata end joogahipide juurde bronninud. 😀 Selline kommuuniasi, rääkisid oma peenardest ja kompostist ja sellest, et “väljas on ka dušš, seal on hommikuk nii mõnus pesemas käia” (nojah, ega mul ilmselt pole neile midagi näidata, mida nad varem näinud pole). Taimetoitlased muidugi jms. Näitaksin pilte ka jne (kohast, mitte taimetoitlastest), aga pime on, nii et näitan esimese hooga, kus staarblogija tudub. Aga igatahes väga lahe, saame lisaks ronimispuhkusele kultuurilise elamuse ka.

Sina pead oma hinge eest hoolt kandma

Accurate description of my life

A post shared by Rents (@rrrents) on

Elu on vahel naljakas ja mängib pidevalt sarnaseid teemasid kätte. Ma nimelt plaanisin teile kirjutada, kuidas ma parajasti end armastan, aga enne, kui ma seda teha jõudsin, jõuti mult paluda, et ma just sel teemal veidi pikemalt kirjutaksin, nii et kirjutan teile hoopis, kuidas mul läheb.

Inglise keeles on selline hea väljend nagu self-care, millele meil eesti keeles head vastet polegi, sest enesehool ei kõla sugugi nii hästi. Igatahes olen mina viimasel ajal üritanud enda eest hoolitseda, sest talv ja külm ja pime ja stress jne. Haigusest täielikult ülesaamine võtab nii pikalt aega ning veel esmaspäeval tundsin, et pea käib joogas ikka ringi ja üldse on nõrk olla (mida näitab ka kehv sooritus lõuatõmmetega). Asja teeb hullemaks see, et ma olen laisk, aga samas mitte piisavalt egoistlik. Nii et ma ei söö õhtuti korralikku sooja toitu, sest mu bf on dieedil – ta täna ka pakkus mulle, et võib spagette teha ainult minu jaoks, aga kuidas ma ütlen jah, kui endal ka käed otsas, niigi tegi eile mulle pelmeene. Nii et ütlesin, et küll ma ise teen, ja lõpuks sõin ikka valgubatooni (btw, kas keegi teab, kas just seda maapähklivõi oma Eestist ka kuskilt saab, sest me maksame iga kord Soomes käies hingehinda selle eest, Eestis ma olen ainult mustika- ja šokolaadioma näinud) ja apelsini, see on ka kokku juba 350-400 kalorit, õhtusöök missugune. Aga siiski tundub mulle selle kõige tulemusel, et ma võtan kiiremini alla, kui see dieedipidaja ise, nii et sellele, kes siin hiljuti küsis, milline üks 1.63 cm pikk ja 60 kg kaaluv naine ka välja näeb, vastuseks üks pilt (see on muidugi maailma parima valgustusega kohas tehtud, aga no ei saa öelda, et just lohutu oleks see olukord):

Nii et esimene samm enese eest hoolitsemisel on see, et ma üritan vaeva näha, et ma a) sööksin piisavalt ja b) sööksin võimalikult tervislikku toitu. Teine samm on mitte teha liiga palju trenni, aga see on raske, sest kui mul näiteks on esmaspäeval kogu kere ronimisest valus (pühapäev oli selline tore 8tunnine päev, sest tuleb ju valmistuda), siis no tõmbab joogasse, sest tahaks kõiki neid valusaid lihaseid nüüd venitada ju ometigi. Kolmas on see, et üritan igal ööl vähemalt kaheksa tundi magada. Ei pea ilmselt selgitama, miks see hea on.

Neljas ja minu jaoks kõige olulisem samm on olnud see, et hakkasin uuesti korralikult kaks korda päevas mediteerima. Hetkel olen küll veel sellel tasemel, kus kogu aeg tahaks kella piiluda (aga ei piilu, mis sellest, et mu äpp läheb vahepeal lolliks ja teeb häält hoopis kolm minutit hiljem kui peaks), aga kasu on juba ikkagi, öösiti on parem magada, olen hommikuti hulga puhanum ja hea on olla. Samas toob mediteerimine alati välja mingeid sügavale maetud emotsioone, nii et paari päeva eest olin ma näiteks ise siiralt üllatunud selle üle, kui nostalgiline ma sessiooni lõpus olin. Ma olen praegu õnnelikum kui varem, aga vahel ikka igatsed mingeid hetki “eelmisest elust”. Ja ma ei mõtle seda, et hakkad mõtlema, et küll eelmisel peiksil oli alles suur … süda, vaid mina hakkasin näiteks ühel hommikul mediteerides mõtlema, kui kurb see ikka on, et meil Reedaga ei saa enam kunagi olema neid mõnusaid tunde, mis me veetsime kahekesi autos ühest Eesti otsast teise boulderdama sõites. Tõesti olid head ajad, sain süüa Statoili hommikusöögi-baguette’i* (mida ükski inimene ei peaks sööma, see üks sai on üle 500 kilokalori ja ma jõin sinna kohvikakaod juurde) ning Reet sai mulle käratada, et enne kohvi hoitakse suu kinni, ja siis sai kõiki inimesi julmalt tundidekaupa taga rääkida. Lihtsalt igapäevaselt ma ei mõtle sellistele asjadele, sest elu on teises kohas, aga elu on hea. Mediteerimine on rahustav, aga näitab ka su (või vähemalt mu) negatiivseid emotsioone selgemalt.

Minu jaoks on mediteerimine ka oluline osa oma keha armastamisest. Ma ei saa just öelda, et ma hetkel temaga väga rahul oleksin, sest ta on ju nõrk ja ei tee seda, mida ma tahan, rääkimata sellest, et ta üldse ei sobi siia kliimavöötmesse (krooniline nohu on tagasi, niigi ootas viisakalt jaanuarini). Meditatsioon aitab kuidagi end sellest eraldada, näed nii oma keha kui ka vaimu hulga rohkem kõrvalt ja saad aru, et eks sa pead nende mõlema eest hoolitsema, et nad konkreetsetes oludes võimalikult hästi käituda saaksid, aga sellest hoolimata ei tähenda mingi nendepoolne ebaõnnestumine veel sugugi ilmtingimata MINU ebaõnnestumist, sest ma ei ole mu keha – ja ma ei ole päris kindlasti ka see ahv, kes mind öösel kell kaks üles ajab ja ütleb, et “kle, läheks sööks köögis kondenspiima”, kui ma olen mõne tunni eest küsinud, kas ta tahab korralikku sooja toitu ning tema on eitavalt vastanud. Mediteerimine aitab seda anumat õrnemalt kohelda ning seda ahvi kindlama käe ja selgema silmaga karjatada. Soovitan kõigile.

Näete, ilmselgelt ei ole ma veel päris terve, jagan teiega oma EMOTSIOONE siin blogis, nagu mingi viimane pehmo. Vaadake parem, kui ilusaks ma oma kiivri tegin, nüüd on kõik suureks reisiks valmis, kohe varsti saate jälle vinguma hakata, et miks ma ainult ronimispilte panen:

* Keeletoimetajad, mida ma tegelikult selliste sõnadega tegema peaksin? Statoil ise kasutab kirjakuju “hommikusöögibaguette”, ma ei saa ju ainult poolt sõna kaldkirja panna? Samas võõrkeelest otse üle võetud sõnad peaksid kaldkirjas olema ja ülakomaga käänduma, ÕSis on ka see kaldkirjas, nii et mina ka ei tea.

Erialavahetus ei ole sugugi lihtne

Indigoaalane on sellest huvitava postituse kirjutanud ja ma pean nõustuma. Iseasi on see, kui lihtne IT-legi üle on minna, sest mina läbisin eelmisel kevadel selle koolituse, aga tunnen ikka, et ei saanud sealt sugugi nii palju, kui oleks võinud. Kes on süüdi – ikka ise. Mul nimelt on see halb komme, et mulle meeldib päevas vähemalt korra või kaks süüa, nii et kuna mul kuskil rahapada ega rikast Kanada onu ei ole, olin sunnitud pärast koolipäeva kodus tõlkima, et singi alla leiba ka saada. Sellest koolitusest on aga eelkõige kasu olukorras, kus sul tõesti on aega sellele pühenduda, mitte nii, et sa lähed hommikul kohale ja tahaksid magada seal laua peal, sest lõpetasid öö otsa tõlget. Ehk siis see traditsiooniline teema, kus eneseteostus jms toredad asjad on eelkõige kättesaadavad rikastele ja ilusatele.

Oskasin ma selle koolituse lõpuks siis progeda? Hui oskasin, aga seda ma ei lootnud ka, see on täpselt selline põhi, mille peale sa saad edaspidi ise midagi ehitada. Oli meile garanteeritud töökoht? Loomulikult mitte, kuigi alguses öeldi põhimõtteliselt, et kõik, kellel hästi läheb, saavad oma praktikafirmadesse edasi jääda – olgem realistlikud, mida teeb üks firma inimestega, kellel on nüüd programmeerimise hädine algtase? Praktikafirmas pakuti tööd vist kahele inimesele, kellest vähemalt üks alustas tööd miinimumpalgaga, põhjendusega, et see on nagunii pigem nö praktikatasu (ma töötan hetkel kohas, kus praktikante ka inimese kombel tasustatakse, nii et selle taustal tundub see jutt lihtsalt nahaalne, ma tõsiselt isegi ei tea ühtki firmat, kus IT praktikandid miinimumpalka saaksid). Samas olen ilmselt ka mina selle ümberõppekoolituse statistikas töövõiduna kirjas, sest noh, ma töötan IT opsis ja asusin sellele tööle kohe pärast koolitust, nii et ilmselge kausatsioon. Mis siis, et tegelikult sain ma selle töö tänu oma varasemale töökogemusele (hea kirjalik inglise keel) ja eelkõige tänu ronimisele – kaks ronimiskaaslast, kes samas valdkonnas töötavad, esmalt soovitasid tööd mulle, seejärel soovitasid mind tööle ning lõpuks drillisid mind ikka PÕHJALIKULT. Üks tegi mulle isegi korraliku konspekti, mille ma pidin pähe õppima, et ma teaksin, mis on API ning IaaS, PaaS ja SaaS jne. Näiteks SQL-i olin ma varem isegi õppinud, aga ikka ei oleks osanud peast öelda, mida need tähed tähendavad (no query language tuleb loogika pealt, aga esimene sõna mul küll mitte) – tänu konspektile olin ma seda just korranud ja täitsa juhuslikult olid API, AWS ja SQL kõik proovitöös olemas (ma pidin tegema üsna põhjaliku proovitöö, kus hinnati seda, kas ma oskan piisavalt inglise keelt, ja seda, kas mul on piisavalt IT taustateadmisi). Nii et vähemalt minu näite puhul osutus tõeks see levinud väide, et lõpuks loeb see, kellega sa koos jood ronid, tunduvalt rohkem, kui see, kui head hinded sul on või kus koolis sa käid. Tegelikult see viimane on muidugi oluline, sest sellest, kus koolis sa käid, sõltub see, kellega sa jood. 😀 Nagu arvamusliider Liis Lass kord ütles, koolis käiakse ikka tutvusi leidmas. Mina olen selles mõttes oma aja Tartu Ülikoolis üsna ära raisanud, et kuna ma käisin kooli kõrvalt tööl, siis igasugu sotsiaalsetele üritustele eriti ei jõudnud (taas, paremad võimalused on neil, kes on juba eos rikkad ja ilusad ning kellel on seega aega suhete loomisele keskenduda) – kuigi just üks kursaõde kutsus artiklit kirjutama, mõni ikka mäletab. Aga tutvused mängisid olulist rolli ka pärast töölesaamist, sest ega mind poleks hoitud siin ju, kui ma hakkama ei saaks, ja suuresti sain alguses hakkama tänu sellele, et üks sõber haris mind ikka igapäevaselt, seletas, kuidas miski töötab, linkis redditist ELI5 teemasid jne, mul on pidevalt olnud kõrvaline abi, mis vajaduselt puust ette teeb ja punaseks värvib ning rohkem viisakusest küsib, kas ma tahaks ka ehk vahel pintslit hoida.

Mitte et ma ütleks, et koolitusest kasu ei oleks olnud. Esiteks ma kindlasti õppisin seal väga palju ja teiseks ka tööle kandideerimisel ilmselt ikkagi vaadati, et päris metsast IT opsi ei roni, vaid on mingeidki kursusi ja koolitusi läbinud, nii et abiks oli see ikka. Lihtsalt selles mõttes tasub realistlik olla, et paari kuuga saab tõesti trammijuhiks, mitte hüpermegaprogejaks (mis mind hetkel nii palju isegi ei tõmba, IT-s on mitmeid minu jaoks huvitavamaid suundi). Isegi nüüd, aasta hiljem, pole mu erialavahetus sugugi lõppenud, vaid oma trennivabad õhtud veedan ma ikka kodus õppides ning täiendan ennast, et pädevam olla. Ausalt öeldes ei näe ma seda protsessi lõppemas ka, bf on mul IT-s ca kümneaastase töökogemusega ja ikka tegeleb nädalavahetustel ja õhtuti poolisiklike projektidega ning muudkui uurib elu. Kui sa tahad töötada valdkonnas, mis pidevalt muutub, siis paratamatult pead sa olema valmis end ka pidevalt täiendama. Mulle see elustiil sobib, sest ma olen haridussõltlane, kes jääb õnnetuks ja longu, kui midagi õppida pole, aga inimestele, kes selleks valmis pole, ma seda ei soovita.

Päikest! Kuumi suudlusi! Palavate tervitustega!

Hakkas soojem juba v?

Mehed ONGI lollid. Paksudest räägin ka

Ma tegelikult kõigi kohta ei tea, aga vähemalt Ameerikamaal tunduvad nad ikka päris puupead olevat. Nimelt viis Barna (on sihuke kristlik küsitlusfirma, mitte et ma aru saaks, miks küsitlusfirma puhul see oluline peaks olema, aga no varem ei saanud K-arvutisalongi ka ju ateistina tööle, nii et eks elu on selline) läbi küsitluse seksuaalse ahistamise teemadel. Selle tulemusel saadi teada, et umbes pooled mehed ei pea bussis enda kubemepiirkonna meelega kellegi vastu hõõrumist ahistamiseks ja rohkem kui veerand arvab, et küsimata inimestele peenisepildi saatmine nüüd küll mingi ahistamine pole. Peaaegu veerand arvab ka, et kellegi ees eneserahuldamine pole seksuaalne ahistamine. 17% meestest ei pidanud isegi seksuaalsetele tegevustele sundimist seksuaalseks ahistamiseks! Arvaks, et lihtne loogika, kui otseselt ei vägista, pole ka mingit ahistamist, aga ainult 14% meestest arvas, et kanni/rinna krabamine pole seksuaalne ahistamine – nii et seal kuskil on need kolm protsenti, kes leiavad, et kanni rabamine on ahistamine, aga näiteks suhuvõtmisele sundimine ei ole. Nii et ma olen pehmelt öeldes segaduses.

Teine teema. Vaatasin ühe väljamaa ülekaalulise #myfitnessjourney aastalõpupostitust. Tädi rõõmustas selle üle, et täitis oma aasta eesmärgi, kokku läbida aasta jooksul “jalutades, joostes või ujudes” vähemalt 365 km (ta lõpetas vist 367-ga vms). Mõtlesin, et mida kuradit, ja otsisin oma abivalmis telefoni välja – selle kohaselt kõndisin ma isegi jaanuaris (kui ma olin pool kuud haige ja istusin suure osa ajast koolitusel) keskmiselt vähemalt 2 km päevas. Nüüd suve- ja sügiskuudel, kui ma päriselt füüsiliselt aktiivne olin, tuli 7-8 ära, puhkusega isegi 9 (puhkuse ajal tuli ronima saamiseks ju enne sinna kalju äärde kõndida). Samsungitel on küll kombeks valetada, nii et neilt numbritelt võib natuke maha võtta, aga minu point on, et isegi kui inimene kõnnib esmalt hommikul tööle (ka siis, kui ta kõnnib autoni ja siis parklast kontorisse) ning päeval tööl vahel peldikusse ja vahel kööki, tuleb see 1 km ära. Ja see ülekaaluline ei olnud selline “istun oma motoriseeritud toolis” tüüpi inimene, vaid tal oli pilte postitantsust ja kickboxitrennist (st ta on vähemalt mingil määral füüsiliselt võimekas ning jaksab ja armastab oma keha liigutada), lisaks on tal üks vankris laps (st küllap seda last siis selle vankriga ka kuskile lükatakse, muidu võiks ta ju tooli peale panna, ei pea rattad all olema). Ma sellest saan aru, et autost töölekõndimise aega ei loeta jalutamise alla, aga näiteks lapsega või koeraga jalutamise loeksin ma küll julmalt sisse ja tal oleks kohe kilomeetrike päevas ikka muretult kirjas. Selles ju teoreetiliselt #mifitnessjourney point ongi, et füüsiline aktiivsus on eluviis, mitte eraldi eesmärk, seega ei pea iga kehaline aktiivsus olema ainult selle enda pärast ette võetud, koera või lapsega ringi jalutamine läheb ka igati kenasti sinna alla.

Beast in the making #beastmaker #hangboard #yolo #strengthismystrength

A post shared by Rents (@rrrents) on

Sattusin ta peale kusjuures selle pärast, et ekstra otsisin instagrammist paksude inimeste trennipilte, sest üks sõber (kes ei ole isegi paks, tal on ehk 5 kg ülekaalu, nii et ma ei saa aru, kust sellised küsimused), küsis minu käest murelikult, kas paksud inimesed saavad ka venitada, st kas paksul inimesel on lootust spagaadini jõuda. See eelmainitud välismaalane oma postitantsuga nimelt teeb igat pidi spagaati igati muretult. Ja samas mina, kes ma enda arust just Baltimaade suurim põssa ei ole (ei ole viimasel ajal neid särgita pilte sattunud, aga no näha on siit pildiltki, et särgi alt veel päris midagi välja ei ripu), pean vahepeal pärast sööki venitades kätega alakõhtu eest ära nihutama, et mugavalt asendisse saaks. Asi seda tiba suuremat kõhtu siis sama moodi tõsta. Eestis kuidagi vaadatakse iga suuremat sportlast, nagu nad oleksid teel Mäkki kogemata treeningsaali sisse eksinud, aga joogas ollakse küll väga vastutulelikud. Alles vaatasin ameeriklaste ashtangaga alustamise videosid ja seal oli terve üks video pühendatud sellele, kuidas suuremad inimesed treeningut kohandama peaksid (et reied ei hõõruks teineteise vastu, et kõht ei jääks ette, aga ka selleks, et ei paneks alguses liiga palju raskust randmetele ja küünarnukkidele). Sealt läheb minu meelest tihti juba eetiline piir ka, sest ashtanga on VÄGA füüsiline ja statistiliselt väga vigastusterohke, kui liiga raske inimene kohe alguses liiga innukalt kaasa teeb, on see talle ohtlik, aga samas on selles konkreetses 30 päeva kursuses probleem väga mõistlikult lahendatud. Iga päev on erineva raskusastmega, mõni päev võetakse väga lebolt – ja mõned juhendajad on ise suuremad ja oskavad igasuguseid kohandatud versioone soovitada.

See on mõistlik esiteks inimlikust vaatepunktist – et kõik inimesed saaksid tervislikud olla, peab neil olema võimalus alustada neile sobivalt tasemelt. Teiseks aga on ülekaaluliste ignoreerimine kapitalistlikust seisukohast puhtalt imelik – raha vedeleb maas ju, st paksu inimese rahakotis. Miks sa jätad selle üles korjamata. Ja meilgi on statistiliselt juba kolmandik inimestest ülekaalulised, kuigi ma ei tea, kus nad peidavad end, sest tänaval ma enda arust küll pakse ei näe. Kui USAs on seda pooled ja suur hulk neist tegelikult tahaks kaalu alandada ja tervislikumalt elada, siis muidugi tuleb ka äritegevuses paratamatult nendega arvestada. Ja lõpuks võidame me sellest kõik, kui me jõuame arusaamisele, et oma keha on igati okei armastada, kõigist selle vigadest hoolimata ja samal ajal seda jätkuvalt soovitud suunas arendades.

P.S. Ma olen küll VÄGA elitaarne inimene ja muidu loen ainult kõrgkirjandust, aga tahaksin ikkagi Prooviabielu Liisale öelda, et ära nori tüli siis, raisk, kui hiljem nutuga tagaruumis peidus oled ja politseis avaldust pead kirjutama. Mind huvitaks, kas sihukesed inimesed reageerivad nii valuliselt siis ka, kui keegi inglise keeles nende kõrval suitsu osta üritab, või on üks kolonisaator kuidagi hulga toredam kui teine.