Päiksetõus läeb aina varemaks

Ja maailm päriselt läheb aina paremaks. Eile tahtsin testida, kuidas üldine võimekus on, kas võiks juba tööle tagasi minna – ja olin päikesetervituste peale pikali joogamatil ja maailm käis ringi. Täna käisin koeraga normaalsel jalutamisel ja PEAAEGU jaksasin ilma hingeldamata trepist üles tulla. Koer muidugi nüüd ei räägi minuga, sest selle avantüüri tipuks lõikasin tal küüned ka ära, nii et kui ta muidu pikutab alati minu diivani ees, siis täna pikutab ta nina vastu korteriust, lootes, et keegi ta siit hädaorust päästaks. Nagu, sa said küünte lõikamise eest peekonit, lojus, Aafrikas on lapsed näljas, ära vingu.

Näljas Aafrika lastega seoses. Mulle tundub natuke silmakirjalik see, et meil on internetis inimesed kuidagi jagunenud selle järgi, kes on loll ja kes mitte ning igaüks meist on see kõige targem seda olukorda hindama. Mina olen ometi see tarkuse mõõdupuu, mina ütlen, kuidas on õige. Nagu okei, ütleme hetkeks, et kõik Malluka lugejad on meil ajudeta plankton, hõljuvad lihtsalt ringi, nagu teatud seltskond pidevalt väidab. Olen isegi naernud selle üle, kuidas teatud blogid tõmbavad ligi just selliseid lugejaid, kes hirmsasti tahavad pooli valida. AGA. Kõige selle juures teeb see ajudeta plankton (ja nende kaudu Mallukas) midagi ära. Sel ajal, kui intelligendid kirjutavad ainult oma ronimisest või oma lapsest või oma viimati loetud kahtlemata väga sügavamõttelisest raamatust, tegelevad need planktonipesad muuhulgas ka heategevusega – kas teie teate, kui palju raha selle “planktoni” abiga kogutud on? Mind ÜLDSE ei häiri see, et eelmise postituse all mõni inimene tema kaitseks rind õieli pommi otsa viskus, võib-olla nad ei ole elu sees seda blogi lugenud, mida ma oma arust mõnitasin, või läksid nii närvi, et arvasidki, et ma siiralt kaasa kiidan Ellotskaga, aga need inimesed tervikuna on NII palju ära teinud ja NII paljusid hädas inimesi aidanud, et ma ei lähe nende kohta halvasti ütlema, elagu kasvõi ainult Lihtsalt Maria najal. Sama Malluka endaga, ma võin halvasti öelda mõne asja kohta, mida ta teeb, sest me ei ole kõiges ühel meelel, aga ma ei ütleks tema enese kohta päriselt avalikult halvasti. Ta võiks mitte tähestikku tunda ja korrutustabeliga eksida, ma ikka ei hakkaks teda päriselt internetis sõimama, sest ma olen temaga aega veetnud ja ma TEAN, et ta annaks viimased kolm eurot ka ära, kui keegi näljas oleks – mida ei saaks öelda nii mõnegi mu kõrgklassi kuuluva ja liiga kaua ülikoolis aega veetnud tuttava kohta. Mida kehvematel päevadel ei saa öelda minu kohta. Ja mida päris kindlasti ei saa öelda nende inimeste kohta, kes end ise internetis intelligentideks peavad (ma ei tea, miks pool Perekooli arvab, et mina seda teen, ma olen enda arust spordi- ja vahel feminismiteemadel kirjutaja). Need, keda mina kõige targemateks, sügavamateks, hinge puudutavamateks blogijateks pean (Nodsu, Hundi Ulg, Kaamos, Tavainimene, Ritsik), EI kirjuta igapäevaselt kui lollid ikka teised on. Erinevalt minust nad ei lange isegi nii madalale, et kedagi blogis halvustama kukkuda, mina olen ikka see väga keskmine Eesti, kes õlle kõrvale lolli halba nalja teeb siin, eks ole, ja ei häbene ka mitte. Aga minu spordiblogi ainus kasutegur on see, et keegi saab vahepeal tsirkust ja nalja – ja tema blogi on PÄRISELT paljusid hädas inimesi aidanud. Ja selle pärast on mul väga hea meel, et need jüngrid tal olemas on. Õitsegu ja saagu neid palju!

Rääkimata sellest, et “intelligentsed inimesed” meil kirjutavad esmalt, et “omg, mis mõttes ta pakkus mulle mu lapse kleidi asemel raha, KÕIKE EI SAA RAHAS MÕÕTA!!!”, et hiljem südamerahuga kirjutada oma lapse kohta, et “no lõhkus mingi näkase krooni ära, siis lõhkus, ma võin kinni maksta selle ju”. Ma ilmselt olen ainus, kes siin mingit vastuolu näeb, peaks kaasa noogutama ja nõustuma, et muidugi on Jupiterile rohkem lubatud kui härjale. Nii et ma arvan, et ehk võiks intelligentidele jääda nende meelelahutus, “alamklassile” oma ja isegi minusugusele kastivälisele õigus möliseda. Aga ma saan aru küll, et see on nüüd selline “mulle ei meeldi see, kuidas te minu sõimuga paralleelselt kedagi sõimate”, nii et nõustumine pole üldse vajalik.

Krt, pikk postitus sai, väsisin ära selle kirjutamise peale, peab ikka ühe uinaku tegema.

Muidu vaatasin siin vahepeal ära sellise sarja nagu Big Little Lies. Hinnete ja varasema jutu põhjal ootasin hulga enamat. Vägivaldur oli väga üheülbaline ja stereotüüpne – nagu keegi ei oleks päris elus sellise mehega koos, kui ta igal sammul ainult tõmbleks. Sain aru, et raamatus oli nende suhtedünaamika hulga paremini ja detailsemalt välja toodud, lisaks muidugi ka see, et raamatus oli selge, miks just see inimene just selle ohvri ära tappis. Minu jaoks oli natuke liiga seebikas ka, peaks ikka American Horror Storyt vist vaatama hakkama, sest ei oska nagu midagi muud praegu valida. Kui kellelgi on muid häid soovitusi (eelmise aasta lemmikud olid Westworld, Legion, Expanse, Stranger Things, Preacher).

Advertisements