Ma olen feminist, ma ei pea pressima

e7f22f00cff2d01caccffdb6955cad85-fitness-life-fitness-quotes

Eesti feministid (kelle hulka minagi end tavaliselt liigitan, aga nagu näha, ei ole me sugugi nii homogeensed) vaidlevad internetis täiesti siiralt selle üle, kas naisel peaks olema õigus igas olukorras tasuta keisrilõiget saada või mitte. St selleks, et selge oleks – me ei räägi siin praegu meditsiinilistest näidustustest või olukorrast, kus arstid ka pole ühel meelel, kumb oleks emale/lapsele ohutum, kas keisrilõige või loomulik sünnitus, me räägime siin lihtsalt olukorrast, kus teatud hulk radikaalseid feministe Eestis leiabki, et naisel peab olema ALATI õigus sellise asja üle ise otsustada, sest mis mõttes arstid otsustavad tema keha üle. Ja et pole normaalne nõuda, et naine peaks abordi või keisrilõike eest täishinda maksma (mina ei pannud neid kahte protseduuri ühte lausesse, seal teemas võrdsustati neid pidevalt).

Ma mõtlesin tükk aega, kas üldse sõna võtta, sest see on delikaatne teema ja teatavasti pole ma ise ei sünnitanud ega lõigatud saanud. Aga see on üks selline teema, kus ma tunnen, et ma olen täiesti ebapädev, nii et äkki targemad selgitavad mulle mõnda asja:

  1. Miks on normaalne eeldada, et abort ja keisrilõige on tasuta ka siis, kui tegu näiteks viienda abordiga, sest “oh, mul musile ei meeldi kondoomid” või keisrilõikega, sest “ma olen kuulnud, et muidu venib välja ja äkki mees jätab maha”, aga samas alkoholile on okei aktsiisi juurde panna? Kõik ühtviisi puhtalt meelelahutustooted. Okei, esimese puhul saan aru, et ilmselt me eriti ei taha siia riiki selliseid inimesi juurde, aga mille alusel me otsustame, millele ühel naisel ilmtingimata peab tasuta õigus olema ja mille eest on normaalne raha küsida?
  2. Kui me ütleme, et igal naisel PEAB olema õigus ise oma keha üle otsustada ja see otsus PEAB talle tasuta olema, siis miks see sama loogika ei laiene näiteks rinnasuurendusoperatsioonile või kasvõi hambaravile? Selles mõttes, et kui me ütleme, et naise õigus oma keha üle otsustada piirdub ainult reproduktiivorganitega, siis kas me ei taanda sellega mitte ise naisi ainult sünnitusmasinateks? Kas see mitte feminismiga kergelt vastuollu ei lähe?
  3. Kuna ühel hetkel ilmus kohale valvefeminist Evelyn Höglund ja teatas, et üks mees (kes puhtjuhuslikult on vastava valdkonna arst, aga PEENISEGA ja seetõttu üks kasutu tolgus) võiks üldse vait olla, sest ta on valest soost ja seega pole tal siia diskussiooni asja, kas siis võib järeldada, et feminismi eesmärk on püüelda täieliku võrdsuse poole, aga mehed võiksid selle sulni teekonna vältel võimalikult vähe häält teha? Sest me oleme ju kõik võrdsed, lihtsalt kui sa oled meessoost, siis sinu seisukoht ei loe. Aga muidu täiesti võrdsed, päriselt. Ja pereplaneerimine on LOOMULIKULT mõlema inimese asi, lihtsalt kui sa mees oled, siis piirdu noogutamisega.
  4. Ma saan aru, et lapse heaolu pole oluline (sest kuidas muidu üldse saab võrrelda aborti, mida tehakse rakukogumile kuni teise arengukuuni, ja keisrilõiget, mille üks osapool on siiski juba elujõuline laps), aga kas see olukord muutub, kui on teada, et laps on naissoost, st täieõiguslik ühiskonnaliige? Muuhulgas räägiti teemas näiteks sellest, et Eestis elab inimesi, kellel on armid näos, sest neile on keisrilõike käigus sisse lõigatud (mida juhtub tihti, sest seal pole hästi näha, kui kaugele lõigata, kõik käib tunde järgi) – siis ütledki tibule, et keiser polnud küll meditsiiniliselt näidustatud, aga emme ei viitsinud pressida, pohh yolo?
  5. Kui kaugele läheb õigus oma keha üle otsustada? Kas ongi normaalne, kui ma teatan, et minu usk ei luba vereülekannet, pigem suren koos oma sündimata lapsega? Kas ma võingi öelda ka rasedana, et antagu andeks, aga mulle väga meeldib mu igapäevane veinipudel või kolm ja see on minu keha? Ma arvasin, et see sõna on egoism, mitte feminism. Raseduse puhul tundub siiski üsna paratamatu, et sellest parasiidist saab järk-järgult inimene ja sa pead hakkama ka talle õigusi andma, mitte ainult enda omi taga nõudma. Nagunii jagad sa oma keha temaga ainult 9 kuud, pärast seda saad vajadusel ju sigareti ja veini juurde tagasi minna.
  6. Jättes kõrvale lapse tervise, ema tervisele on keiser üldiselt ohtlikum kui sünnitus, sest sellega kaasneb suurem tüsistuste oht, pikem taastumisaeg jne. Me elame hetkel ühiskonnas, kus harimatul indiviidil on rohkem õigusi kui teaduspõhiste uuringutega tegeleval spetsialistil. Ema, kes on guugeldanud, võib lapse vaktsineerimata jätta just because. Rase, kes on netist lugenud, et sünnitus venitab tupe välja ja mees enam ei taha, võib otsustada, et mkm, parem valin keisri. Või näide, mille keegi seal grupis tõi, aga mis on ilmselt pea igas perekonnas kas enda perest või sõpradelt läbi käinud – voodihaige vanainimene, kes keeldub kategooriliselt kuskile haiglasse minemast, vaid tahab kodus surra, kasvõi valudes. Mis omakorda tähendab muidugi, et keegi teine peab tema hooldamisega tegelema jne, sest inimese õigused ei eksisteeri vaakumis. Ma ei oska siin küsimust sõnastadagi, aga proovime nii. Ma saan aru, et me elame individualistlikus ühiskonnas, aga kas alati on “mina tahan” tõesti kõige olulisem argument? Ja mina olen VÄGA suur individualismi pooldaja, ma arvan peaaegu alati, et just sellest tulebki lähtuda. Aga kui see juba ka teistele inimestele füüsilisi kannatusi kaasa toob või kui tunduvalt arukamad näevad, et see rong saab ainult kraavi minna … Mina ka ei tea, see on nii keeruline teema.

P.S. Ma ei saa jätta torkamata, et mulle nii meeldib see, kui haritud vähemalt keskklassi ja igat pidi privilegeeritud gruppi kuuluvad feministid eksalteeritult teatavad, et “KEEGI ei lähe lihtsalt mugavuse pärast aborti tegema!” Kulla inimene, käi korra avatud silmadega ringi. Me elame riigis, kus inimesed joovad kokkuhoiu nimel suuloputusvedelikku ja kus ON naisi, kes kasutavad aborti rasestumisvastase vahendina lihtsalt selle pärast, et nad ei VIITSI pillidega jamada. Sest neid ei huvita. Meie siin võime loota, et neid inimesi on vähe, aga need inimesed on olemas ja igaüks, kes päriselt selles valdkonnas töötab, on neid näinud. Ideaalid on toredad asjad, aga kui sa hakkad pimesi teesklema, et me juba elame ideaalses maailmas, pole see mitte ainult naeruväärne, vaid ka kahjulik – kui me ei õpeta inimestele, et aborti ei tehta kergekäeliselt või kuidas end vägistajate/röövlite eest kaitsta, pole sellest kasu, kui me hiljem kordame nagu mantrat, et “keegi ei tee aborti lihtsalt niisama” või “kellelgi ei ole õigust kedagi vägistada, keegi pole seda ära teeninud”. Selge see, et ei mehed ega naised, kes peol nurka magama jäävad, pole vägistamist ära teeninud, aga mõlemast soost inimestega seda siiski aeg-ajalt juhtub ja vaevalt see teadmine, et nad selles süüdi polnud, hiljem nende enesetunnet paremaks teeb. Oh see ilus idealiseeritud elu.

Advertisements