Erialavahetus ei ole sugugi lihtne

Indigoaalane on sellest huvitava postituse kirjutanud ja ma pean nõustuma. Iseasi on see, kui lihtne IT-legi üle on minna, sest mina läbisin eelmisel kevadel selle koolituse, aga tunnen ikka, et ei saanud sealt sugugi nii palju, kui oleks võinud. Kes on süüdi – ikka ise. Mul nimelt on see halb komme, et mulle meeldib päevas vähemalt korra või kaks süüa, nii et kuna mul kuskil rahapada ega rikast Kanada onu ei ole, olin sunnitud pärast koolipäeva kodus tõlkima, et singi alla leiba ka saada. Sellest koolitusest on aga eelkõige kasu olukorras, kus sul tõesti on aega sellele pühenduda, mitte nii, et sa lähed hommikul kohale ja tahaksid magada seal laua peal, sest lõpetasid öö otsa tõlget. Ehk siis see traditsiooniline teema, kus eneseteostus jms toredad asjad on eelkõige kättesaadavad rikastele ja ilusatele.

Oskasin ma selle koolituse lõpuks siis progeda? Hui oskasin, aga seda ma ei lootnud ka, see on täpselt selline põhi, mille peale sa saad edaspidi ise midagi ehitada. Oli meile garanteeritud töökoht? Loomulikult mitte, kuigi alguses öeldi põhimõtteliselt, et kõik, kellel hästi läheb, saavad oma praktikafirmadesse edasi jääda – olgem realistlikud, mida teeb üks firma inimestega, kellel on nüüd programmeerimise hädine algtase? Praktikafirmas pakuti tööd vist kahele inimesele, kellest vähemalt üks alustas tööd miinimumpalgaga, põhjendusega, et see on nagunii pigem nö praktikatasu (ma töötan hetkel kohas, kus praktikante ka inimese kombel tasustatakse, nii et selle taustal tundub see jutt lihtsalt nahaalne, ma tõsiselt isegi ei tea ühtki firmat, kus IT praktikandid miinimumpalka saaksid). Samas olen ilmselt ka mina selle ümberõppekoolituse statistikas töövõiduna kirjas, sest noh, ma töötan IT opsis ja asusin sellele tööle kohe pärast koolitust, nii et ilmselge kausatsioon. Mis siis, et tegelikult sain ma selle töö tänu oma varasemale töökogemusele (hea kirjalik inglise keel) ja eelkõige tänu ronimisele – kaks ronimiskaaslast, kes samas valdkonnas töötavad, esmalt soovitasid tööd mulle, seejärel soovitasid mind tööle ning lõpuks drillisid mind ikka PÕHJALIKULT. Üks tegi mulle isegi korraliku konspekti, mille ma pidin pähe õppima, et ma teaksin, mis on API ning IaaS, PaaS ja SaaS jne. Näiteks SQL-i olin ma varem isegi õppinud, aga ikka ei oleks osanud peast öelda, mida need tähed tähendavad (no query language tuleb loogika pealt, aga esimene sõna mul küll mitte) – tänu konspektile olin ma seda just korranud ja täitsa juhuslikult olid API, AWS ja SQL kõik proovitöös olemas (ma pidin tegema üsna põhjaliku proovitöö, kus hinnati seda, kas ma oskan piisavalt inglise keelt, ja seda, kas mul on piisavalt IT taustateadmisi). Nii et vähemalt minu näite puhul osutus tõeks see levinud väide, et lõpuks loeb see, kellega sa koos jood ronid, tunduvalt rohkem, kui see, kui head hinded sul on või kus koolis sa käid. Tegelikult see viimane on muidugi oluline, sest sellest, kus koolis sa käid, sõltub see, kellega sa jood. 😀 Nagu arvamusliider Liis Lass kord ütles, koolis käiakse ikka tutvusi leidmas. Mina olen selles mõttes oma aja Tartu Ülikoolis üsna ära raisanud, et kuna ma käisin kooli kõrvalt tööl, siis igasugu sotsiaalsetele üritustele eriti ei jõudnud (taas, paremad võimalused on neil, kes on juba eos rikkad ja ilusad ning kellel on seega aega suhete loomisele keskenduda) – kuigi just üks kursaõde kutsus artiklit kirjutama, mõni ikka mäletab. Aga tutvused mängisid olulist rolli ka pärast töölesaamist, sest ega mind poleks hoitud siin ju, kui ma hakkama ei saaks, ja suuresti sain alguses hakkama tänu sellele, et üks sõber haris mind ikka igapäevaselt, seletas, kuidas miski töötab, linkis redditist ELI5 teemasid jne, mul on pidevalt olnud kõrvaline abi, mis vajaduselt puust ette teeb ja punaseks värvib ning rohkem viisakusest küsib, kas ma tahaks ka ehk vahel pintslit hoida.

Mitte et ma ütleks, et koolitusest kasu ei oleks olnud. Esiteks ma kindlasti õppisin seal väga palju ja teiseks ka tööle kandideerimisel ilmselt ikkagi vaadati, et päris metsast IT opsi ei roni, vaid on mingeidki kursusi ja koolitusi läbinud, nii et abiks oli see ikka. Lihtsalt selles mõttes tasub realistlik olla, et paari kuuga saab tõesti trammijuhiks, mitte hüpermegaprogejaks (mis mind hetkel nii palju isegi ei tõmba, IT-s on mitmeid minu jaoks huvitavamaid suundi). Isegi nüüd, aasta hiljem, pole mu erialavahetus sugugi lõppenud, vaid oma trennivabad õhtud veedan ma ikka kodus õppides ning täiendan ennast, et pädevam olla. Ausalt öeldes ei näe ma seda protsessi lõppemas ka, bf on mul IT-s ca kümneaastase töökogemusega ja ikka tegeleb nädalavahetustel ja õhtuti poolisiklike projektidega ning muudkui uurib elu. Kui sa tahad töötada valdkonnas, mis pidevalt muutub, siis paratamatult pead sa olema valmis end ka pidevalt täiendama. Mulle see elustiil sobib, sest ma olen haridussõltlane, kes jääb õnnetuks ja longu, kui midagi õppida pole, aga inimestele, kes selleks valmis pole, ma seda ei soovita.

Päikest! Kuumi suudlusi! Palavate tervitustega!

Hakkas soojem juba v?

  • Kategooriad